Lõpetamata-lõpetatud romantiline helijälg

Kaia Urb (soprano), Heiki Mätlik (guitar).
© Kaia Urb / Heiki Mätlik 1998.
 

Eelmise aasta lõpus ilmus meie muusikaloos mitmes mõttes tähendusrikas plaat. Selleks, et paremini mõista, mis helikandjaga on tegemist, loeme CD ümbriselt: “Camerata Tallinnale omase romantilise kõlapildiga oli kavandatud ka käesolev plaat, mida alustasime neljakesi mõne aasta eest. Kahjuks lõpetasime kahekesi. Austuse ja tänutundega tahaksimegi selle plaadi pühendada Jaan Õuna ja Ulrika Kristiani mälestusele.” Kaia Urb ja Heiki Mätlik.
Võib siis öelda, et tegemist on aastatel 1978 – 1996 tegutsenud Camerata Tallinna muusikalise teekonna ühelt poolt pooleli jäänud, kuid nüüdseks siiski lõpetatud kokkuvõttega. Albumi salvestamist alustati mitu aastat tagasi koosseisus Jaan Õun (1945 – 1996, flööt), Ulrika Kristian (1959 – 1998, viiul), sopran Kaia Urb ja Heiki Mätlik, viimased salvestused (nagu ka kogumikku lõpetav Margo Kõlari laul) on tehtud aga eelmisel aastal. Ühtekokku on sellel plaadil 18 heliteost-miniatuuri 12 komponistilt, neist seitse helindit on eesti heliloojate kirjutatud. Lisame veel, et Jaan Õuna mängitud flööt kõlab plaadil seitsmes, Ulrika Kristiani viiul kuues loos. 
Mis puutub kavandatud romantilisse kõlapilti, nagu ümbrisel kirjas, siis kavatsus on ka realiseerunud: CD alguses kõlab lääne romantiline ja hilisromantiline muusika – Schubert, Giuliani, Saint-Saëns, Mendelssohn ja Villa Lobos. Sellest seltskonnast jääb pisut kõrvale Frank Martin (1890 – 1974) oma kahe jõululauluga. Neist esimene on 48sekundiline renessansliku kõlamuljega habras helikild nagu üksik lumehelves. Järgnev, minuti võrra pikem “Les Bergers” oleks siis teine lumehelves, siin on luteri koraali aluspõhi muusikas paremini tajutav. Saint-Saënsi “Ave Maria” mõjub plaadil rõhutatult romantiliselt Kaia Urbi lüürilise meloodiakujundusega, mida toob väga hästi esile ka helireťii (Maido Maadik ja Aili Jõeleht).
Eesti muusika täidab tervikuna plaadi ülejäänud osa. Seda alustab Ester Mägi “Duo rahvatoonis”, mis on lühike folkloorses värvingus epigramm flöödile ja kitarrile ning mõjub oma põgususes justkui üksik helilaik rahvuslikes toonides muusikamaastikul. Kuldar Singilt on plaadile jõudnud kaks teost. “Ave Marias” kuuleme alguses soprani ja kitarri rahulik-pühalikku kõlailu, see episood on nihutatud tegelikult romantilisse stilisatsiooni. Keskmine faas toob muusikasse märksa intensiivsemaid värve, siin ilmnevad ka hispaaniapärased momendid (isegi tekstis – “Santa Maria”). “Pater Noster’i” kõlamaailm on veelgi romantilisem, Kaia Urbi meloodiakujundusse tekivad siin ka traagiliselt lõhestunud intonatsioonid. Kuid “Pater Noster’i” tervikmuljes jääb sellest hoolimata domineerima teatud hardus ning isegi haprus. 
Plaati lõpetavates teostes võtavad maad juba “öised meeleolud”. Eino Tambergi “Öölaulud” op. 86 (1992), kolm laulu sopranile ja kitarrile, näitavad helilooja muusikavisioone tegelikult kolmest küljest: kui “Milline öö” on ekspressionistlikku kõhkluste-kahtluste helimaailma kanduv miniatuur, siis “Kolm tikku üksteise järel” toetub hoopis lüürilistele intonatsioonidele. Ning “Jälle mõtlen su peale” algab küll unistav-romantiliselt, kuid järk-järgult võtab muusika juba vägagi dramaatilisi pöördeid. Võib öelda, et neist kolmest laulust on viimane kõige tugevama sisemise arengudünaamikaga miniatuur.
Margo Kõlari “Öö” (1998) sopranile ja kitarrile paistab omakorda silma vägagi liikuvate ning ootamatute harmooniliste leidudega. Tundub, et harmooniajärgnevustel on siin märksa olulisem tähendus kui meloodiajoonisel. Viimasesse on komponeeritud ilmselt taotluslikult vähe iseseisvaid kujundeid – väljendusrikkast melodismist siin seetõttu rääkida ei saa, küll aga harmoonilisest kõlaväljendusrikkusest.

Igor Garšnek