Jäätükk või inimene? Kahjuks ei kumbki
 
Illustratsioonid Olimar Kallase raamatust “3 lugu”, Edgar Savisaare fotonäituse kutse esiküljelt ja Linnar Priimäe raamatust “Reklaamikunst”.

“Olete te jäätükk või inimene?”
“Kahjuks ei kumbki. Olen Krahv.”

Olimar Kallas, “3 lugu”

Koomiksiraamat “3 lugu” näitab meile kurja Krahvi, hilisem, “Proovisõidu” Krahv on muundunud heaks – ta konfiskeerib paharettidelt “puud guaanot ja seitse kivipuuslikut”. Ning hoolimata metamorfoosist – halb muundus heaks – jäi Krahv Krahviks.

Blaise Pascalil on lause: “Vaimukas vestleja, halb iseloom.” See lause viib meid stereotüüpideni, mis võimendusid tugevasti modernistliku õhkkonna valitsedes. Vaadates näiteks Agnieszka Hollandi filmi “Total Eclipse”, näeme Paul Verlaine’i, kes lööb oma raseda naise põrandale pikali, kuna viimane julges Rimbaud’d kritiseerida. Rimbaud omakorda kuseb pähe ühele poeedile, kes julges tema loomingut kritiseerida. Kuid nii Verlaine kui ka Rimbaud olid geeniused! Sarnaseid modernistlikke pilte loojatest – tervikutest, Kangelastest, kes eraelus olid väljakannatamatud, aga loomingus ületamatud, tekib üha juurde – üks viimastest oli Jostein Gaarderi raamat “Vita brevis”, kus Augustinuse endine armsam kirjeldab pilti, kus filosoofist piiskop äkilises vihahoos teda peksab. Kuid mõtelgem veel, millistena kangastuvad meile Picasso (Gilot’ bestselleri mõjul), Gauguin (Maughami raamatu mõjul), Brecht (vaene Wuolijoki!), T. S. Eliot (Brian Gilberti filmi mõjul), Nietzsche (Saarineni pilgu mõjul). Modernistliku loojanatuuri kujutlus aga on tugevalt imbunud praegusesse kultuuriruumi, kus suur osa loominguga tegelevaid isikuid tegeleb oma isiksuse ette/ümber/peale kujutluse loomisega. Antud kujutluse juures ei mängi rolli niivõrd tegu või mõte ise, vaid tegija/mõtleja olemus kui muutumatu entiteet. Modernistlik Kangelane on identiteeti omav, isegi kui tema “mina” on rebenenud või voolav – nagu Gerard de Nervalil, kes mingitel eluetappidel pidas ennast Prometheuse ja Orpheuse reinkarnatsiooniks.
Inimese mõtete ja tegude lahususe ja/või lahutamise ning samaaegse inimese olemusliku ühesuse temaatikat kohtab üha enam poliitikas (ja seetõttu ka ajaloos). Dumas vanem maalib pildi kannatajast Charles I-st, kelle teod ja mõtted ei läinud kokku. Dumas’ nägemuse puhul jääb tõsiasjaks see, et terviklikuna mõjuv Charles ei suutnud/tahtnud/osanud oma mõtteid ja oma tegusid kooskõlla viia.

Oma “Reklaamikunstis” viitab Linnar Priimägi imid¯ile kui kujutluse alaliigile. Priimägi püüab ka kujutlust määratleda: “Kujutlus on taju ja mõiste vahendaja”, “kujutlus vormib tajude ainesest abstraktseid mõisteid”. Imid¯ on seega kujutlus, “mille taga on kellegi suva”. Reklaami omakorda määratleb Priimägi kui ”imid¯i kujundamise kunsti”. Reklaam siis kujundab seda, mis loob kellestki/millestki kujutluse. Siinkohal meenub Immanuel Kanti “asi iseeneses”: “Me tunneme vaid (objektide) nähtumusi, s.t. kujutlusi, mida nad meis tekitavad, mõjutades (afitseerides) meie meeli.” Samas – kuigi inimene ei saa kogeda asjade olemust, vaid ainult kujutlust, siis hoolimata sellest ehitab “aru endale märkamatult kogemustekoja kõrvale veel palju avarama kõrvalhoone, mille ta täidab puhaste mõtteolemustega”, mida võib tegelikult kutsuda ideedeks. Ideed aga avavad “asju iseeneses”.
Imid¯ on Priimäe meelest “kattev mehhanism”. Ehk polegi siis imid¯i eesmärgiks “asja iseeneses” esile tuua, tuua esile olemust, vaid seda olemust katta. Katta olemust kujutlusega. Kusjuures kujutlus peab mõjuma olemusena. Kui imid¯it luuakse mõistuslikule tootele ehk inimesele, siis tahetakse tihti luua kujutlust, mis justkui aitab esile tuua kujutluse alla jääva subjekti olemust, mõtteid, ideed.
Nii et hoolimata tegude ja mõtete vastuolust, moodustab modernistlik Kangelane ühtsuse, identiteedi, mis on jagamatu ja kordumatu. Kuid sellele massile, keda Kangelane loomulikult halvustab, jääb identiteet mõistuslikult raskesti haaratavaks – eriti võib seda märgata modernistliku Kangelase kujutlust kasutavate poliitikute juures. Veel enamgi – poliitiku teod ja kujutlus, mida poliitik endast jätab (kusjuures kujutlus aitab tegude kaalu vähendada), võivad vastuvõtjalt võtta võimalused empiirilistest andmetest lähtuvat otsust teha. Modernistliku Kangelase – ebamoraalse, kuid kütkestava – stereotüüpi kasutav poliitik või tema poolt loodav kujutlus sunnivad inimese valima. Usu ja ärapöördumise vahel. Selline poliitik ongi näiteks Edgar Savisaar.

Valimiskampaania ägenedes viibisid Siim Kallas ja Edgar Savisaar saates “Kahvel”. Neilt kummaltki küsiti küsimus neid puudutavate afääride kohta. Mõlemad eitasid oma osalust. Kuid kuidas saab vaataja teada tõe? Ei saagi. Seega tuleb teha valik – kas uskuda poliitiku sõna või mitte. Kui poliitik ütleb, et ta pole süüdi, näitab see ühte kindlat suunda – adekvaatse info sulgumist. Adekvaatset infot polegi, on ainult kujutlus – kujutlus poliitilisest Krahvist, kes jääb oma tegudest, sõnadest ja nendevahelistest vastuoludest hoolimata Krahviks. Krahv on Idee, puhas olemus, temani jõudmiseks ei piisa ainult empiirilisest pagasist.
Edgar Savisaare fännklubi (mis korraldas kuu aja eest Kodulinna Maja ruumes fotonäituse) põhiteeside esimene tees kõlab: “Me fännime Edgarit kui ideed, mitte kui inimest või kui poliitikut.” Ehk parafraseerides: Fännklubi fännib Edgarit kui Krahvi. Milles seisneb Edgar kui idee, kui Krahv? “Selle väljaselgitamine on meie tegevuse sisu”, seisab Edgari fännklubi teesidelehel kirjas.
Kas tegelikult polegi fännklubi tegevuse sisu ühe kujutluse kihi üha paksemaks muutmine, olemuse üha keerulisemate kujutluste virvarriga katmine? Idee väljaselgitamine võib viia selleni, et idee on väljaselgitamatu. Kas Edgari idee puhul pole tegemist mitte ainult Poliitiku Idee, vaid Inimese Idee kujutluse loomisega? Ning milline on too Inimene – kes “kõlab uhkelt”, keda “peab ületama”?
Rääkides Edgarist kui ideest – pigem: Ideest, toetub idee (Idee) – ja seda üha enam elustada püüdev kujutlus – just modernistlikule Isiksuse-ideele (kuhu võiks lisada tilga totalitaristliku Poliitik-Isa ideed, mõlemaid ühendab rollide vastuolu – eraelus koletis, kujutluses kordumatu – olemasolu, aga Poliitik-Isa puhul lisandub sellele veel vastuolu puudumine teda tutvustavast, ja katvast, kujutlusest). Eemalolek konventsioonidest, ebamoraalsus (Genet laulab hümni vaseliinipurgile, Beria sõidab limusiinis ja otsib naist, keda magatada ja seejärel tappa) ei loe, tähtis on HUVITAVUS. Modernistlik Isiksus on igavusevastane rohi. Lausus ju Linnar Priimägi fotonäituse avamiselgi, et poliitik ei pea olema igav. Natslik retsidivist pakub meile ideaalse pereisana huvi. Huvitavale inimesele andestatakse isegi ebamoraalsus, sest modernistlik arusaam näitab, et ebamoraalne pole igav. Edgari fännklubi korraldatatud iroonilise alatooniga fotonäitus näitab, et Edgar(gi) pole igav.
Teiseks on Poliitik-Isa kujutlus mõjus kui sekulariseerumisaegne ilming, ümberpöördunud religioossuse ikoon. Kuidas see ilmneb? 
Kant nimetab ideedeks “paratamatuid mõisteid, mille objekti siiski ühe kogemusega anda ei saa.” Samas viitab puhaste mõistete olemasolu tõsiasjale, et iga kujutluse taga – lähemal või kaugemal – on idee(d). Kant: “Oma ideede näol pole puhtal mõistusel tegemist mitte väljaspool kogemuse piire asuvate objektidega, vaid ta nõuab üksnes kogemusega seonduva arurakenduse täielikkust.” Kanti idee(d) aga juhivad Jumala juurde. Jumal on ideaal, “olemuse paljas eeldamine, mida ei mõelda küll kogemustereas, kuid ometi kogemuse jaoks, seletamaks tema seostatust, korda ja ühtsust.” Mis juhtub Kanti Jumalaga aga Kangelase ning hiljem Isa käes? Esiteks: Modernistlik Kangelane hülgab ideaali, hülgab endast väljaspool, enda kohal, enda ümber laiuva Jumala, hakates mitte mõne “endisaegse” imperaatori kombel Jumala asemikuks, vaid pigem Jumala asendajaks – niisamuti ka XX sajandi Poliitik-Isa. Teiseks: nii Kangelane, eriti aga Isa, loob olukorra, kus vastuvõtja harjutatakse rahulduma ühe konkreetse “mina” kujutlusega. Kujutlusest luuakse Idee ning too kantilik Idee, mis ühendab ja põhjab justkui kõiki kujutlusi, lükatakse eemale. Kujutlusele ei otsita enam vastuvõtja poolt alust, vastuvõtja on rahul kujutlusega, mida talle antakse. Seega – kui vastuvõtjale antakse kujutlus, millest tahetakse vormida Ideed, mis – kuuludes ainult Idee kehastajale, reklaamitavale isikule, justkui annaks vastuvõtja elule suuna, siis vähendatakse vastuvõtja vastutust – ning mis sobiks rohkem kokku kõikjalt mugavust otsivale “väiksele inimesele”?
Kui eespool sai mainitud nii Loova Kangelase kui ka Poliitik-Isa kehastatatud rollide vastuolu, siis Kangelase puhul tekib vastuolu (esile tõusva) eemaldumisena (Rimbaud: “Põgenen, jah!”, Kierkegaardi hüpe religioosse ja subjektiivse, grupimentaliteedist puutumatu isiksuse poole). Inimliku “mina” ja “teise” vastandumine toimib eelkõige eemaletõmbumisena, indiviidi protestina “väikekodanliku maagia” sotsiaalse olemuse vastu. Totalitaarne Poliitik-Isa aga jääb “teise” keskele, “teise” kohale. Lõhe“mina” ja “teise” vahel on sama sügav kui Loova Kangelase puhul, kuid “teisest” eraldumise asemel asetatakse ennast “teise” keskele. (Hitler oli teadupärast keskpärane kunstnik.) Edgar Savisaare pilk tahab lausuda, et ta teab “teise” jaoks sobivaid lahendusi. Huvitavaid (so. kasulikke) lahendusi. Võibolla meenub kellelegi üks vana Vikerkaar, kus on foto Edgarist. Edgar istub malelaua taga, ta pilk on suunatud malenuppudele (“teistele”?). Ta käed on malelaua kohal, ta suu on avatud, tundub, et kaamera on jäädvustanud hetke, mil Edgar annab täieliku ülevaate malelaual (riigis?) toimuvast. Olukord on kontrolli all. Edgar teab lahendusi. Sest ta on huvitav – ei! siinkohal juba: kütkestav, haarav – Idee, puhas olemus, puhas mõistus.
Fännklubi lausub otse, et nad ei tahagi teada, kes Edgar inimesena on, “me väldime Edgarit füüsiliselt”. Neile piisab ideest – modernistliku kujutluse ja totalitaristliku reaalsuse ristumisel sündinud jõulise juhtfiguuri ideest, kelle teod ja sõnad nõuavad “väljaselgitamist”, kuid kes alati jääb iseeendaks. Kujutlus, mis on Edgarist loodud, pretendeerib tõeluseks, olemuseks, ning paljude jaoks ta seda ka kindlasti on. 
Kujutlus Edgarist viitab sellele, et pole tähtis, kas Edgar kuulas kedagi pealt või ei, tähtis on see, et Edgar on olemas. Edgar on idee, mis on sama suur kui kujutlus, mis seda ideed – Edgari olemust – kujutab ja kannab. 
 Edgari silmad on paljude mõtted viinud Suurele Vennale. Tuleb tõesti märkida, et ka Suurt Venda polnud inimesena olemas – või kui oli, siis Suure Venna idee oli ammu inimese enda tähtsusetuks muutnud. Ning Suurt Venda endaga – inimesega – võrdlevale Suure Venna ohvrile Winston Smithile vastas Suure Venna rakk O’Brien järgmiselt:
“Teid ei ole olemas.”
Jääb igaühe enda otsustada, kas ta eelistab inimest või Ideed. Täpsemini – kas kujutlust või Kujutlust. Veel täpsemini: kas inimesest tekkivat kujutlust või inimesest loodavat, (tekitatava enda poolt) tekitatavat Kujutlust. Meil on idee, kujutlus vabadusest.

Jan Kaus