Uus kolonialism kunstimaailmas
 
Zhou Tiehai. Pressikonverents III. 1998. Guašš, paber.
Christian Jankowski. Jaht. Videoinstallatsioon. 1992. Christian Jankowski: “Ma käisin nädala jooksul supermarketites vibu ja noolega endale toitu hankimas”. 
Kunstikriitik Ants Juske ja Eesti Vabariigi suursaadik Itaalias Jaak Jõerüüt Chen Zheni installatsioonil “Jue Chang – 50 lööki igaühele” ennast maandamas.

Postmodernistliku mõtlemise võtmesõnade hulka kuuluvad mõisted “detsentraliseerimine”, “dekoloniseerimine”, “topoklasm” ja mis kõik veel. Meilegi lähedalt tuttav Thomas McEvilley on kuulutanud, et teda huvitab kogu kunst peale selle, mida tehakse New Yorgis. Modernistlik paradigma, kus KESKUS otsustab kõik, on juba ammu möödas. Akadeemilise kunsti ajal oli selleks keskuseks Rooma, sajandi algul Pariis, suure sõja järel alates 1960. aastatest New York. Võiks juba selle mudeli ära unustada. 
Paraku näitab praegune Veneetsia biennaal veel kord, et kolonialism on hiilivalt tagasi tulnud. Keskus otsustab endiselt, mis on moes, mis ei ole. Seda, kas uus trend on Venemaa avangard, Ladina-Ameerika, Lõuna-Aafrika või Kagu-Aasia kunst, otsustatakse ikkagi keskuses. Veneetsia biennaali oli Shangai kunstniku Zhou Tiehai töö, kus maailma juhtriikide lippude all deklareerib ilmselt kunstnik ise: “Suhted kunstimaailmas on samad, mis suhted riikide vahel pärast “külma sõda”.” Isegi pärast Berliini müüri langemist on näiteks endisel Lääne-Saksamaal palgad kolmandiku kui mitte rohkem kõrgemad kui ida pool. “Ossid” käivad odava tööjõuna ikka sealpool. Sama kehtib ka kunstimaailmas. 
Uued tuuled Aasiast
Nüüd on keskus otsustanud, et peale läheb Kagu-Aasia kunst. Veneetsia biennaali kuraatori Harold Szeemanni panus on tehtud hiina, korea ja taivani kunstnikele. Loomulikult on parem, kui nad on end juba läbi löönud keskuses – nagu võib lugeda tüüpiliselt etiketilt “Sündinud Pekingis, elab ja töötab Pariisis ning New Yorgis”. Eriti erutav on lääne kuraatoritel eksponeerida Kolmanda või Neljanda Maailma kunstnike neid töid, mis mõnitavad keskuse dikteeritud trende. Paradoks seegi. 
Eks oota meiegi seda valget meest, enamasti küll valget naiskuraatorit keskusest. Püüab ju Eestigi kunstnik sobitada oma Tuhkatriinu-kingakest sobivasse jalga. Järjekordne paradoks oli, et nüüd püüti lausa lüüa vastupidise trendiga, mängides ise keskust, kes igasugu marginaale peab “kiiksuga” tegelasteks. Katse jäi aga abituks, ja mitte niivõrd kunstilisel, kuivõrd kontseptuaalsel pinnal. 
Kuidas läbi lüüa?
Kõik see ei tähenda, et peaksime end edaspidi kohandama kehtivasse trendi, mis, muide, tõi feministlikus võtmes esinenud soomlannale äramärkimise. Minu jaoks on põhiküsimus nimelt see, et eesti kunstis jääb esmalt puudu julgusest minna lõpuni, julgusest tegeleda oma eripäraga. Raul Meel julges minna oma lippudega veidikenegi mõlemas suunas, kuid sai kohe tagasilöögi. 
Keskuse tähelepanu peale võime me muidugi vilistada, nagu hüüdsid india kuraatorid, kui nägid Dehlis Catherine Davidi: “Get lost, we don’t need to be discovered!” Lõpuks on Eestile kui uuele riigile Veneetsias alati garanteeritud oma esindatus nagu ka olümpiamängudel. Seekord kasutasime võimalust hoopis paremates tingimustes kui eelmisel biennaalil, kus me olime nö. välitingimustes, kuigi Jaan Toomiku, Raoul Kurvitza ja Siim-Tanel Annuse tööd olid minu arvates kontseptuaalselt kokku ehk tugevamadki kui praegune komplekt. 
Koloniseeriv keskus ei märganud meid, mida oligi oodata. Eelmise biennaali puhul kirjutas Johannes Saar, et Veneetsia biennaal on üks mahakäinud ametlik kunstiüritus, kuid nüüdse kuraatorina tõestas ta koos eriti kummalisest valimisprotseduurist läbi käinud kunstnikega, et Eesti on väärikalt esindatud. Mida veel tahta? Võibolla seda, et Toomas Uba kombel tõdeda, et veidigi vilksataksime rahvusvahelises telepildis. Selleks on aga vaja uut strateegiat. Kunst pole aga paraku sport, kus tulemus on mõõta. Kunstis loeb pigem show-businessi mudel. Kust võtta inimest, kes pühenduks eesti kunsti ja eesti kunstnike promole, kust võtaks ta motivatsiooni, kes maksaks talle vaeva? Vastus oleks kahjuks päris küüniline: Keskus lõpuks maksaks. 

Ants Juske

Kuidas olete rahul tänavuse biennaaliga?

Pierre Restany, prantsuse kunstiteoreetik, 1960ndate aastate pahempoolse kunsti suuremaid ideolooge, kes andis Veneetsia biennaalil üle UNESCO preemia Ghada Amerile:
Kui olete tagasi koju jõudnud, võite televisioonis või internetis näha põhimõtteliselt kõike sedasama, mis on koondatud biennaalile. Loomulikult on biennaalil kontsentratsiooniaste võrreldamatult suurem, samas on seal välja pandud kunst ka kunstiliselt võimekam ning väärikam. Tänavune biennaal on perfektne näide, kuidas ühendada massimeedia informatsiooni, ready-madei ja kunstilist individuaalsust. Siinne suurepärane atmosfäär tuleneb massikultuuri ja kunstilise individuaalsuse hästi tempereeritud tasakaalust.

Jaan Toomik, eesti kunstnik, osalenud 46. Veneetsia biennaalil ühel satelliitnäitusel ja 47. biennaalil Eesti ekspositsioonis:
Tänavune Veneetsia biennaal on paljuski üles ehitatud Aasia kunstnikele, nii nagu mõned aastad tagasi köeti Aafrika või Ladina-Ameerika kunsti. Szeemannil on see professionaalselt välja tulnud – Arsenalis on eksponeeritud palju jõulisi töid. Chen Zheni trummidega töö on tugevalt zeni mõju all. Selles on hästi tabatud nii traditsioon kui ka tänapäevane interaktiivsus, ka buddha munga rüüs kunstnik mõjub nihestatult, tekitades turvatunde. Mulle meeldis veel Christian Jankowski video supermarketis vibuga kaupa laskvast mehest. Selle situatsiooni jaburus on väga värskendav. Taivani ekspositsioon on väga terviklik. Giardinis jäid silma õrnemad ja tundlikumad projektid: Ann Hamilton Ameerika paviljonis, ka Noh Sang-kyoon Korea paviljonis.

Jüri Ojaver, eesti kunstnik, osaleb 48. Veneetsia biennaalil Eesti ekspositsioonis: Mulle biennaal meeldib. Kõige enam nautisin Christian Jankowski videot, kus mees hankis endale vibuga toitu. Chen Zheni installatsiooni juures läks mulle korda just selle vastuvõtmine – viis, kuidas inimesed, iseäranis naised, käitusid. Tundub, et inimestesse on kodeeritud mingi agressioon ja see tuleb aeg-ajalt välja elada. 

Kui nüüd veel kord kõnelda Aasia suunitlusest, siis elab suur hulk biennaalil eksponeeritud Aasiast pärit kunstnikest praegu ikkagi läänes, kas New Yorgis, Berliinis, Pariisis või mõnes teises keskuses. Kuidas sulle tundub, kas ka Szeemanni puhul pole tegu lääne kolonisaatoriga, kes nopib uuest eksootikast talle kõige kättesaadavamat ning sobilikumat kunsti?

J. T.: Räägitakse globaliseerimisest, kuid suur osa maailmast on sellest ikkagi väljas. Ma arvan, et ka neil Aasiast pärit kunstnikel, kes elavad New Yorgis, Londonis või mujal, on säilinud oma eripärane tunnetus. Tänapäeva kunstis keerlevad sõnumid ja imagod, mis on tekkinud tahes-tahtmata metropolides – New Yorgis, Berliinis või Londonis. Me oleme provints. 

Kellele annaksite paviljoni preemia?
J. O. : Mina annaksin Eestile. 
J. T. : Kõige terviklikum oli Ann Hamiltoni väljapanek Ameerika paviljonis.

Küsitlesid A. J. ja R. V.