Kuldlõvid Louise Bourgeois’le, Bruce Naumanile ja Itaalia paviljonile
 
Katarzyna Kozyra. Meeste saun. Videoinstallatsioon. 1999. 
Katarzyna Kozyra: “Miks vaid naisi piieldakse? Kommertsfilmides, pornoajakirjades, kõikjal on naised. Miks mitte näidata mehi ilma nende “kaitsekihita”, elegentse fassaadita, ilma nende staatuse sümboliteta, disainitud ülikondadeta, autodeta – alasti saunas. Naised oleksid õnnelikud, nähes nende lõtvu mune ja lontis peenist. Kuid kas see on ikka film meestest?”
Komissar Sirje Helme, kuraator Johannes Saar, kultuuriminister Signe Kivi, Querini teadusliku fondi president Marino Cortese ja palee direktor Giorgio Busetto Eesti väljapaneku avamisel.
Ando Keskküla interaktiivne videoinstallatsioon “Hingus”.
Jüri Ojaveri “Lukukivi” Querini palee aias.

Vaatamata sellele, et kunst pole sport ning objektiivne järjestus on võimatu, tekitavad auhinnad alati suurt uudishimu. Veneetsia biennaali peapreemiad, kaks Kuldlõvi, olid teada juba enne pressipäevade algust, ülejäänute osas langetas rahvusvaheline ťürii oma otsuse avamispäevaks. 
Biennaali korralduskomitee (president Paolo Baratta, peadirektor Giovanna Legnani, direktorite nõukogu koosseisus Laura Barbiani, Gianfranco Mossetto, Giorgio Orsoni ja Giorgio van Straten ja ekspertide komitee: Alberto Barbera kino, Giorgio Barberio Corsetti teatri, Bruno Canino muusika, Carolyn Carlson tantsu, Massimiliano Fuksas arhitektuuri ja Harald Szeemann visuaalse kunsti eksperdina ning Gianfranco Pontel Veneetsia kaasaegse kunsti ajaloolisest arhiivist) oli juba varem valinud välja kaks kõige väärikamat – Louise Bourgeois’ ja Bruce Naumani. Kumbki preemiatest ei tähistanud otseselt elutöö austamist, kuid prantsuse päritoluga ameerika old grand lady Louise Bourgeois puhul võis aimata seda staatust. Teisalt, ligi 90aastase kunstniku tänavu valminud tekstiilist painajalik pea kuulub nii idee, materjali kui keele poolest igati kaasaegsesse kunsti. Preemia võttis kunstniku eest vastu tema tööde suurim koguja Ginny Williams. Bruce Naumani nimi on ka Eesti kunstipublikule tuttav: möödunud sügisel ja talvel oli Helsingis Kiasmas väljas kunstniku suur personaalnäitus. Ka Veneetsias eksponeeritud “Torge silma / ninna / kõrva” on viisteist aastat vana, kuuludes mitte ainult kunstniku loomingu, vaid kogu kaasaja kunsti klassikasse. Ka Nauman esindab meie aega kõige ehedamal kombel ega tundu anakronistina, keda oleks ekspositsiooni vaja vaid põhjusel, et anda sellele suuremat kunstilist kaalu. 
Itaaliale kui parimale rahvuslikule paviljonile määras Kuldlõvi aga rahvusvaheline ťürii (Zdenca Badonivac, Ljubljana moodsa kunsti galerii juhataja; Okwui Enwezor, järgmise Kasseli “documenta” kuraator; Ida Gianelli, Rivoli kaasaegse kunsti muuseumi direktor; Yuko Hasegawa, Setagaya kunsti muuseumi direktor, ja Rosa Martinez, tänavuse Santa Fe biennaali peakuraator). Viie noore naiskunstniku (Monica Bonvicini, Bruna Esposito, Luisa Lambri, Paola Pivi ja Grazia Toderi) ühisprojekti juures hindas ťürii uut lähenemist: nad ei demonstreerinud oma töid, vaid kujundasid biennaali vanema paviljoni fassaadi, laiendades virtuaalselt ekspositsioonipinda. Ťürii rõhutas nende puhul just suuremeelsust ja avatust, mis on selle biennaali tõeline eesmärk. Nii nagu kaks aastat tagasi, ei jaganud publik ka seekord üksmeelselt ťürii hinnangut: preemia väljakuulutamisel kostus mahasurutud vilet. 1997. aastal töötas preemia pälvinud Prantsuse paviljon interaktiivse internetivabrikuna, Itaalia paviljon annab avaakordi kuraator Harald Szeemanni projektile Giardinis, loob atmosfääri ning näitab üldprojekti sees ka itaalia praegust kunsti.
Kunstivägevad näevad jõudu teistsugususes
Ťürii määras ka kolm rahvusvahelist preemiat. Los Angelese kunstnik Doug Aitkeni videoinstallatsioon “Elektriline maailm” räägib mustanahalisest ameeriklasest, kes on samasugune entroopiaajastu laps nagu 1968. aastal sündinud autor isegi. Ta jälgib oma kangelase elu paralleelselt läbi selle füüsilise kulgemise ning meedia vastuvõtu. Ťürii hindas kunstniku võimet ühendada eksperimentaalse kino keel kommertsfimide atraktiivse ning lihtsa kujundiga. Teise preemia pälvis Hiinas sündinud, kuid praegu New Yorgis elav Cai Gou-Qiang poliitiliselt terava installatsiooniga “Veneetsia – üüri koguv tagaaed”. Tema terrakottafiguurid seonduvad nii hiina traditsioonilise kunsti kui kultuurirevolutsiooniaegse anonüümse inimesega. Veneetsia ehedus ja tõeline väärtus kipub kaduma illusoorse turistliku kitši sisse. Vastandus mõjus igati rabavalt, kuid tõele au andes, mõni teine aasia kunstniku töö oli meeldejäävam ja sügavamgi. Kolmanda preemia sai Iraani päritolu samuti New Yorgis elav Shirin Neshat. Tema videoinstallatsioon “Mässuline” jätkab kangekaelselt islami naise teemat. Tätoveeritud käte ning looriga kaetud nägude kõrvale ilmub seekord laulva naise imago, õigemini vaatajale näidatakse korraga lauljat ja lauljannat. Laulja on koolitatud häälega Shahram Nazeri, kes interpreteerib XIII sajandi poeesiat. Lauljanna on tundmatu ning interpreteerib loodushääli ja oma kannatusi. Kontrast on võimas ja autori positsioon tuleb üheselt esile – naise ürgses karjes on linnulaulu, oja vulinat, südametukseid. Ka ťürii tõstis esile kunstniku töö kriitilist ja emotsionaalselt jõudu etableerunud kultuuri sootsiumis. 

Feminism on endiselt in
Ťürii tõstis veel eraldi esile nelja kunstniku tööd: aafriklase Georges Abeagbo ühe päeva installatsiooni kui hommage’i Arsenale kiriku ajaloole “Lõvi lugu” (“Venise d’hier et Venise d’aujourd’hui”); soomlanna Eija-Liisa Ahtila tõsielulist videoinstallatsiooni “Lohutustseremoonia” noorest soome perekonnast, sisemisest kokkuvarisemisest ja “teise” aktsepteerimisest endas ja teistes; poolatari Kataryna Kozura videoinstallatsiooni Budapesti türgi sauna meeste osakonnast ja korealanna Lee Buli installatsiooni “Raskusjõud suurem kui kiirus” karaoke võlust ja väljaelamisvajadusest. Neljast esiletõstetust olid kolm naised ning kaks olid esitanud otseselt feministliku suunitlusega projekti. Viimast rõhutas ka ťürii: “Ahtila töö toob esile video ja filmi tähtsuse kui strateegilise ja kriitilise vahendi isiklike ja sotsiaalsete rituaalide analüüsimisel. Kozyra video ekspluateerib ja kontrollib mehe autoritaarset üleolekut ning ühendab performancei elemendid misanstseenidega”. 
Ka seekordse ainukese eripreemia, UNESCO preemia, pälvis oma tööga naiskunstnik Ghada Amer, kes on sündinud Egiptuses ja elab praegu vaheldumisi New Yorgis ja Pariisis. Amer on kasutanud sajandialguse kodukaunistuslikke tikandeid, asendades stereotüüpsed kujundid omapoolse sõnumiga. Ghada Ameri töö tuletab meelde meie noore kunstniku Kadi Soosalu tikandeid, mis, muide, ei jää kuidagi alla ei idee tugevuse ega ka teostuse poolest. 
Loomulikult on auhindamine subjektiivne ning sellel pole kunstis spordiga võrdsest kaalu. Kui meie kunstnikud jäid ťürii tähelepanust kõrvale, ei tähenda see ei lüüasaamist ega ka seda, et nad oleksid millegipärast halvemad kui esiletõstetud, veel vähem on mõtet kõnelda siinjuures riigi raha raiskamisest. Kuid seekordne valik osutas küll ühele olulisele tõsiasjale – “ratastoolis lesbilesed” ja teised kiiksuga tüübid pole kunstist kuhugi kadunud ja nende probleemidki on endiselt olulised, sest “keskealine valge abielumees” domineerib endiselt nii läänes kui idas, meist kõnelemata. Ehk oleksime võinud seda arvestada.

Reet Varblane