Veneetsia biennaal – avatus üle kõige

Veneetsia 48. rahvusvaheline kunstibiennaal Castello Giardinis, Arsenales ja mitmel pool mujal Veneetsias 13. VI – 7. XI.
 
Shirin Neshat. Videoinstallatsioon “Mässuline”, 1998.

Üleüldise avatuse eneseaktualiseerimise kord on heli, provokatiivne kujund, litaania, oraakel, üldine solidaarsus, pühendatus, orientaalne mängulisus, varjutus ja tseremoonia, elaan värvis kui kuum mateeria, eneseabi grupis, filigraanne ja subliimne ornament, alandatud kangelased, massimeediaskulptuurid, kannibalism ja häving, lääne ilu zenis, viimne päev ja kadu, tänapäeva Sumer, maalimine kui elumanifestatsioon, kritseldamine kui uus ikonograafia, figuuride kontsentratsioon, anarhia, mandala ja mõistatus, telefonifragmentaarsus, destruktsioon ja kaitsus, võlts ja legaalsus, enesekaitse ja uudishimu, igikestev tunne ja põgus armastus, hommage taevastele õdedele, küborg, karistuse sublimatsioon, paljurahvusluse hübriid, teine hingus, gigantne narratiiv ja soov, et igaüks jõuaks suurepärase passeggiatani iseenda kaudu.

Harald Szeemann

Tänavuse Veneetsia 48. kunstibiennaali deviis “dAPERTutto” ehk “AVATUS üle kõige” ei sea piiranguid ning lubab biennaalil näidata igasugust kunsti. Ülimalt demokraatliku põhimõtte juures valitseb aga laialivalgumise oht. Kuraator Harald Szeemann on ent suutnud ebamäärasust ja laialivalgumist vältida ning luua professionaalselt mõjuva terviku.
1933. aastal Bernis sündinud, Pariisis kunstiajalugu, arheoloogiat ja ajakirjandust õppinud Harald Szeemann pani ennast kuraatorina maksma 70ndate algul, mil ta organiseeris vabakutselisena mitmeid olulisi kunstisündmusi. Neist läheb kunstiajalukku 1972. aasta Kasseli “Documenta 5” kui hüperrealismi laiem läbilöök europotsentristlikus kunstis. 1980. aastal organiseeris ta koos Bonito Olivaga Veneetsia biennaali ning “aperto” idee pärineb just temalt. Nüüd, üheksateist aastat hiljem, on ta võtnud sama mõiste, keeranud sellele tubli vindi peale ning loonud üldise avatuse õhkkonna maailma kõige vanemal, mainekamal, kuid samas reglementeeritumal ja etableerunumal kunstisuurfoorumil. Toonane “Aperto” oli mõeldud rohelise teena Euroopa noortele kunstnikele, nüüdne “dAPERTOutto” kõikidele suundadele ja mõtteviisidele üle kogu maailma, hoolimata kunstnike soost, vanusest, nahavärvusest ja rahvusest. Oma pressiteates ning ka biennaali avakõnes Giardinis rõhutas Szeemann Euroopa-välise kunsti ning noorte, nii oma maa kui ka laiemas kunstikontekstis veel tundmatute nimede, samuti naiskunstnike ning nende identiteeti käsitleva kunsti, feministliku kunsti osatähtsust. Tegelikult on ta teinud panuse eelkõige Aasia kunstile, sellestki piirkonnast eelistanud Lähis- ja Kaug-Ida maid ning sealtki eelkõige kunstnikke, kes on küll neist maadest pärit, kuid elavad praegu suurtes läänelikes kunstikeskustes – New Yorgis, Londonis, Berliinis, Pariisis. Szeemanni tähelepanu on suutnud köita veel pisut ka Aafrika ning Ladina-Ameerika, euroopalikust kunstist metropolides loodu, kuid avalikust tähelepanu keskmest kõrvale jäänud kunst. Ta on toonud välja terve hulga vara surnud kunstnike töid ning jäädvustanud nad kunstiajalukku ametliku foorumi kaudu. Szeemanni üleüldise avatuse idees pole kohta Ida- ja Kesk-Euroopal. Vaatamata ülimale demokraatiale ideelisel pinnal, on valik üsnagi subjektiivne. Samas tuleb aga tõdeda, et professionaalselt tehtud subjektiivne valik töötab ning Szeemannil on õnnestunud luua veenev tervik. Igal juhul on see terviklikum ja samas ka provokatiivsem, kui oli seda möödunud biennaalil Germano Celanti suurtele nimedele orienteeritud atraktiivne show. 
Territooriumi kasv soodustab suletust
Puhtalt ideelise avatuse kõrval rõhutasid nii kuraator Szeemann kui ka biennaali president Paolo Baratta eksponeerimispinna suurendamist Arsenale ajalooliste ehituste arvel ja seetõttu ka suuremat demokraatiat eksponeerimisprintsiipides. Koos varem kasutatud XIV sajandil loodud ning XVI sajandil ümber ehitatud Corderiega haarab Arsenale enda alla nüüd ka XVI sajandist pärit Artiglierie, Tese ja Gaggiandre. Enamik endistest sadamahoonetest vajab veel ümberehitamist ja viimistlust, kuid on igati usutav, et järgmiseks biennaaliks võib iga seni oma paviljonita rahvuslik esindus saada igati pasliku pinna Arsenales. Seda enam, et Giardinisse uute paviljonide ehitamiseks linnalt maad saada on enam kui võimatu. Kuid biennaali maa-ala laiendamisega kaasneb avatuse ideega paradoksaalne vastuolu: biennaal hakkab järjest enam funktsioneerima kui riik riigis, linn linnas. Tegelikult on see kogu aeg niiviisi funktsioneerinud – ükskõik kui atraktiivne paik ning site specific väljapanek väljaspool biennaali ametlikku piirkonda ka poleks, ikka jagub sinna vähem ametlikku tähelepanu kui piirkonna sees. Arsenale eksponeerimispinnad on küll suhteliselt tagasihoidlikud, kuid väljapaneku külastatavus on tagatud. Ma ei tea, kas ¯ürii jõudis seekord Eesti näitusele Querini palees ja Läti väljapanekule San Giovanni Novo kirikus, kuid eelmisel biennaalil olid meie kunstnikud küll asjata oodanud, kuigi Schiavoni kaldapealne on Giardinile hoopis lähemal kui Markuse väljaku lähistele jäävad Querini palee ja San Giovanni Novo kirik. Suletuse kasv avatuse idee kilbi all pole aga midagi muud kui vana metropoli – provintsi hierarhia edasikestmine varjatud kujul. Samas, ükskõik kui hierarhiseeritud ja etableerunud Veneetsia biennaal ka poleks, on see ometi areen, mille kaudu saab oma kunsti tutvustada ja oma kunstnikele rahvusvahelist tuntust luua. Aga see nõuab ennastsalgavalt suurt tööd. Asjata ei tutvustanud ennast just Veneetsias kõikvõimalikud lähitulevikus toimuvad kunstisündmused nagu sügisel Stockholmis Moderna Museetis avatav Ida- ja Kesk-Euroopa 1990. aastate kunsti näitus “After the Wall” ja järgmisel suvel Ljubljanas toimuv “Manifesta” või ilmuma hakkavad kunstiajakirjad nagu Siksi ja Indeksi ühendamisel loodud Nyt. Poleks vist meilegi teinud halba suurem kära “Interstandingu” ümber, kunstiajakirjast kõnelemata. 

Reet Varblane