SUKENICK
Konverentsiettekanne
 
Jorge Molder. Nox. 1999. Veneetsia biennaali ekspositsioon.

Oma ettekandele panin ma sellise pealkirja meelega. Tahtsin teada, kuidas te sellele sõnale reageerite. Ma arvan, et ei eksi, kui ütlen, et reaktsioone on just nii palju, kui on saalis inimesi. Minu jaoks on see huvitav sõna, kohe tahaksin ma teada, mida ta tähendab. Ma võiksin selle sõna ümber mingit võltsfilosoofilist teooriat ära kasutades ilma häbenemata luua müstilise, kõikelubava aura ning mõelda välja mingi loo. See lugu võib tulla hea, võib tulla vilets, sõnast, sellest ühest, mind virgutanud sõnast see enam ei sõltu. Sõna ei hakka vastu, sest tema kõrval pole teist sõna, ta on hale ja abitu, kuid armas ja truu.
Kuid kõik muutub ja ma usun, et mitte ainult minu jaoks, kui avastan ja teilegi ütlen, et tegu pole lihtsalt sõnaga, vaid nimega ning et see nimi tähendab üht kirjanikku, üht ameerika kirjanikku, kes elas ajal, mis väga sarnaneb meie ajaga. Ta elab veel praegugi, elab ja loodetavasti ka kirjutab, kuid temast mineviku-ajas rääkides polnud mul tegelikult teist väljapääsu: vaid väga naiivsed kriitikud ja vulgaarsed toimetajad (eriti kui nad on naised) võivad arvata, et eksisteerivad mingid uued keeled, uued ajad jms. Kirjanduses on kõik alati olemas ja olnud, seal ei juhtu midagi, ning see ongi põhjus, miks kirjanikud kirjutavad. 
Muidugi, juhtumusi ju ikka juhtub, auhindu, preemiaid ja muud sellist. Ning kõik on kõige paremas korras, kui ajaordenite jagajad oma tegevust eriti tõsiselt ei võtaks. Mul on häbi ja piinlik, kui kuulen uue Jakobsoni otsinguist romaanivõistlusel; samuti on mul häbi, kui kuulen, kuidas kriitikul teost lugedes toit kurku kinni jäi. Lugejaga tuleb seda ette, ka mu endaga, kriitikuga ei tohi seda juhtuda, tema peab teadma, et kirjanduse-aeg ei ole elu-aeg. Kes kirjanduse ajatust ei aktsepteeri, on minu arvates kas rumal, noor või küündimatu, mõnikord, selge see, võivad need ka ühes isikus kokku saada.
Minu kirjanduse võrdpilt on selline: mööda teed liigub vanker, kodarad käivad ringi, kollasesse poolkasukassse mässitud postivedaja, vana naise pea tudiseb, hobune hirnatab aeg-ajalt, tõstab saba üles ja pasandab, istekasti sisse on salaja roninud lapsed, nad ei julge kõssata, mida kaugemale kodust nad jõuavad, seda suuremaks paisub hirm, esialgu olid nad kavatsenud oma võrukaelatembust kohe siis märku anda, kui vanker hoovist välja jõuab, kuid nad polnud seda teinud, olid püüdnud häälte järgi aimata, kus nad asuvad, ning see tegevus oli neid nii haaranud, et nad polnud märganud kastikaanele koputada, ja nüüd on nende südamed täis õudu, nad on kodust juba õige kaugel ning ülalt kostab vaid vana ja väsinud naise ühtlane hingamine...
Kuid ma tahaksin selle ühe sõna või nime juurde tagasi tulla. Ronald on liiga tavaline, et mingit reaktsiooni esile kutsuda, ometi on see SUKENICKi eesnimi, mitte midagi erilist selles pole, haigutama ajab. Kuid asi läheb märksa huvitavamaks, kui lisan, et Ronald SUKENICKi isa Louis oli hambaaarst. See juba on midagi! Mõelge ise – SUKENICKil on isa, kes on hambaarst! Kujutage ennast ette SUKENICKina, väikse poisina, oma isa aga hambaarstina! Minu arust on see väga koomiline!
Ma räägin teile, mis minuga juhtus. Kolmapäeval, 28. aprillil võtsin ma Päevalehe, kuid ehmusin ja panin kohe tagasi. Ehmusin juba enne, kui mu nina teksti nähtavaleilmumiseks vajaliku distantsi oli läbinud. Ehmusin oma himust, oma ihast, mille arvasin ammu kadunud olevat. Mõtlesin, et tabusõnade ammu ära vaieldud teema mind enam ei eruta, et suudan seda lugeda sama ükskõikselt kui ilmateadet või üldse mitte lugeda. Kuid minu keha oli mind reetnud, täpsemalt käsivars ja sellele vastu liikuv kookus kael. Panin lehe käest ära ega ole seda siiani läbi lugenud. Kuid mul oli ja on enda pärast häbi. Hetkeks olin olnud kriitik, kes loeb kirjandust sõnade ja teemade kaupa. Olin olnud erutatud, kaheks sekundiks süttis minus perversne tuluke, mind haaras tahtmine jagada ja lahterdada, askeldada ja asju ajada ning mis kõige hirmsam – arvata, et mul on õigus! Olin ajas sees ja see kurvastas mind tohutult. Olin SUKENICK, ilma nimeta, ilma emata, ilma isata. Ma polnud ka kirjanik, sest kirjaniku elukutse on aeg, teisisõnu ajatus, mitte üksikud sõnad.
Kuid pole sõnu ilma loota. Lood muudavad sõnad elavaks. Üks lugu, seoses SUKENICKiga loomulikult, on selline. 1954. aastal õppis Ronald SUKENICK Cornelli ülikoolis. Samas ülikoolis oli õppejõuks Vladimir Nabokov. SUKENICK andis välja kirjandusajakirja, kus avaldas ühe oma novelli. Novell kandis pealkirja “Indian Love Call”, “Indiaanlase armuhüüe”. (Oletagem, et oli tegu indiaanlasega, kuid võis ka hindu olla.) Eestikeelne keel kipub pealkirja tõlkima “Indiaanlase armuühe” ning ega see teab kui suur eksimus polekski, sest novellis olla kirjeldatud noorte pidusid, muusikat, narkootikume jms. Kuid üks sõna häiris õppeasutuse juhtkonda, üks sõna oli ettekäändeks, et SUKENICKi ühes oma looga eksmatrikuleerida – “birdshit.” Tõlkida seda eesti keelde novelli lugemata on riskantne, juba ainuüksi “bird´il” on sadu tähendusi ja tähendusvarjundeid. Kuid mis ei huvitanud juhtkonda, ei pruugi ka meile huvi pakkuda. Nemad teadsid, et sõna on rõve, ütleme siis meiegi – linnusitt. SUKENICKi novell esitati Nabokovile kirjanduslikuks ekspertiisiks. On teada, et Nabokov kaitses SUKENICKi, ülikoolist välja teda igal juhul ei visatud. Ma usun, et Nabokovi argumentatsioon ei erinenud palju minu omast.
Olen seda meelt, et kirjandus on moraalitu, keelatud teemasid ja sõnu ei tunnista ükski endast lugupidav kirjanik. Kuid see ei vabasta kirjanikku ainsast vastutusest, mis tal on – mitte kirjutada halba raamatut. Halb raamat ei koosne halbadest sõnadest, vaid andetusest. Kuid pole head kirjanikku, kes poleks kirjutanud vähemalt ühe kehvema raamatu, ning nii halba kirjanikku, kelle kõik raamatud oleksid ühtmoodi halvad.
Ometi on ka erandeid, raamatuid, mis haisevad. Haisevad kurjusest, õelusest, kunstiliselt sublimeerimata kättemaksuhimust. Kõik see kokku on igav. Ka Marquis de Sade’i teosed on igavad, ometi on olnud mõrvareid, kes oma jõleduste sooritamisel on võtnud eeskujuks tema raamatud. Või ongi ehk mõrv igav? Totaalne harimatus ja “lai silmaring” ei pruugi iga kord üksteist vältida ja välistada. Teadmine, et sõnast võib saada kui mitte piinariist, siis haisulevitaja, võiks meie kirjutamisindu mõnikord ehk veidi vähendada. Toon siinkohal näiteks Thomas de Quincey, kes mitte ei lugenud sõnu, vaid nägi neid. Sõnad muutusid tema jaoks reaalseks, objektiivseks, kui kasutada Quincey terminit. “Kuningas” polnud sõna, vaid kuningas, kes rääkis Titus Liviuse lauseid, nagu poleks neid kunagi kirjutatud. Sama lugu “palee” ja “järvega”. Sõnad omandasid keha, muutusid ruumiliseks. See ajas oopiumisööjale hirmu nahka. 
Kui kirjanik peaks tundma, et tema teos on liiga reaalne, liiga objektiivne, siis jätku parem kirjutamine, loobugu sellest nagu Quincey oma oopiumist. Kui kirjanik juhtub tänaval nägema stseeni, mis oleks nagu tema raamatust välja lõigatud, siis astugu ta aga julgesti vahele, hüüdes: “Mina olen autor, see kuulub mulle!” Või kui pikema sõnavahetuse alustamine tundub ohtlik, vägivallatsejad ise aga on ilmselgelt maksuvõimetud, siis hüütagu kolm korda järgemööda valjult, iga kord häält erinevalt moduleerides: “SUKENICK! SUKENICK! SUKENICK!” Pättide seas tekitab see kindla peale segaduse ning nad jooksevad laiali. Sest SUKENICK pole ei politsei ega ükskõik milline teadaolev karistusviis, ta on hirm ja ahastus ise.
Kuigi me elame SUKENICKi-ajal, see tähendab kordame kuuekümnendaid, süstime narkootikume ja leiame endale õigustuse ropendamisest ja vägivallast, on see siiski tore aeg. Vabadus, mis meil on, on küll mõnevõrra liiga vaba ja pealesunnitud, kuid see puudutab rohkem kirjastajaid kui kirjanikke. Just nemad on need, kes otsivad trende, soosikuid ja sensatsioone. Otsivad ja usuvad. Ning see võib neil saada harjumuseks, mõnel konkreetsel üksikjuhul ongi juba saanud. Mis tähendab seda, et kirjandus nende kätes pikkamisi sureb – kopsakates tiraa¯ides, nimetuste rohkuses, otsustuste erapoolikuses, ettevaatlikkuses, laiskuses, lugemise lobeduses, lühinägelikkuses, silmakirjalikkuses, lühinägelikus silmakirjalikkuses, silmakirjalikus lühinägelikkuses, prillide puudumises ja prillitatuses, asjatus asjapulklikkuses ja puises pulkasjalikkuses. 
Kõik sõnad igatsevad olla vabad; kirjanik on see, kes võib nad vabaks teha. Tema käes on kongi võti. Kui aga tõesti peaks ükskord juhtuma see, et kõik sõnad on meie rõõmsa ühistegevuse tulemusel võrdselt vabad ning pole erilist vahet, kas öelda “sai” või “sitt”, siis oleksin esimene, kes mõned sõnad uuesti ära keelaks. Ameerikas see enam-vähem nii ongi, linnusitt on seal vabaks lastud, ning kes sellele kaasa aitas, on mõistagi meie SUKENICK.
Ometi pole need sõnad, millest me siia rääkima oleme kutsutud, ainsad, mis tähelepanu vääriksid. Ükski sõna ei saa vabaks üksinda, sõna teeb vabaks teine sõna. Kolmas, neljas ja viies. Te ju nägite, kuidas SUKENICKist sai väike poiss, kelle isa oli hambaarst, keda ta mõnikord veidi pelgas ega julgenud öösel magama jääda, kui päeval pahandust oli teinud. Ta kartis, et suu jääb lahti ja sõna lipsab välja. Ta kartis, et isa ei vasta mõttele mõttega, sõnale sõnaga. Ta kartis, et isa ei kutsu teda duellile, nagu vanasti või paneelile, nagu nüüd, ei austa poja verbaalseid võimeid, vaid karistab teda professionaalselt.
Ma räägin teile, kuidas ma kirjutan ja mida ma seejuures tunnen. Kõike ma ei räägi, on asju, mis peavadki saladusse jääma. Kirjutades ei mõtle ma kunagi sõnade peale. Kirjutades igatsen ma taga üht tunnet. Selle tundega koos saabub ka vabadus. Tunne, et oled vaba, et ükskõik, millise sõna sa ka kirja ei paneks, ikka tähendab see armastust. Siis tunnen ma ennast julgelt, ka siis, kui see sõna ise ette tuleb, ei häbene ma teda. Seda tundes ei karda ma olla halb kirjanik. Selline jutt või romaan, kus muid sõnu ei olekski, mis ei lõpeks punkti, vaid sellega; kus ka sõnavahed oleksid täidetud sellega ning kus ka pealkiri poleks midagi muud kui see, selline lühike või pikk lugu on minu ideaal. Oleks tore, kui kirjanikud räägiksid oma heatundesõnadest; sõnadest, mis ühendavad neid sünni ja surmaga, aegade ja elu algusega maa peal, tooksid oma teostest konkreetseid näiteid, laulaksid, tantsiksid, teeksid miime.
Käisin hiljuti kodus, leidsin juhuslikult ühe oma noorepõlvekirja, mille olin kirjutanud oma vanaemale Tartu kollatõvedispanserist, nii vist seda tollal kutsuti. Üks koht üllatas mind. Kulla Memm, küsisin seal, räägi mulle usust, sa oled vana inimene, sa oled palju üle elanud, ütle mulle, kust võtad sa usu, kas tõesti saab olla nii, et elamine on ainult suremisest keeldumine, rohkem ei midagi?
Sellele küsimusele ma vastust ei saanud. Memm ei lasknud mind enda sisse. Ja õigesti tegi. Kuid ma tahtsin, et kui mina ei saa, siis keegi saab. Keegi, kes pole mina, kuid kel on minuga teatavaid ühisjooni. Mõtlesin, et mõtlen välja loo poisist, kes oskab hästi joonistada. Ühel päeval ta peaaegu et lämbub – isa piibu joonistamine viib ta suitsust läbi imbunud kopsudesse. Poisi nimi on Lemuel, Gulliver on isa lemmikraamat, sellepärast on poisil selline nimi. Poiss avastab, et on andekas, ta hakkab isa osade kaupa paberile panema, tema joonistamine on juhtumine, tema joon pole lihtsalt joon, vaid tegu. Ta loodab saada isaks. Mitte ise isaks, see on loomulik ja juhtub nagunii, tihti tahtmatult. Vaid Isaks, Temaks, Jumalaks. 
Romaani pealkiri on “Uus Gulliver”, peatükke oleks seal sama palju kui kehal organeid, kohti, mida nimetada annab. Ning iga peatükk on pealkirjastatud selle organi järgi, kus poiss parajasti viibib, kuhu ta on ennast nii öelda sisse joonistanud. Ei ole veel päriselt kindel, kas valin neutraalse nimetava või empaatilise seesütleva. Kas “Isa silm” või “Isa silmas”? Teisel puhul võiks isegi “teekond” sobida. “Teekond isa silmas, ninas, kõrvades, suus, söögitorus, maos, nabas, sünnimärgis, (türas).”
Üht ma ei maini. Panin ta sulgudesse, koduaresti. Ja hästi tegin. Kuid kirjas ta seisis. Aga ma ei ütelnud. Sest rääkimine on üks, kirjutamine teine. Ja mõtlemine kolmas, kõige parem.

Toomas Raudam