Kiim
 
Simone Decker. Chewing-gum del Duca. 1999. Veneetsia biennaali ekspositsioon.

Sel õhtul, kui see kõik juhtus, peatusin hetkeks pesupoe akna ees ja siis mind haaraski kiim. Tiirutasin pöörasena mööda linna. Janutsesin trammis siredaid sääri, vikse õlakotte ja platvormkingi. Püüdsin anda mõista oma ideest. Kuhu lüüa hambad või kelle ümarusi haarata? Palun. Aga teie ei küündi, ei mõista minu keelt ega ideelist kiima. 
Mäletan selgelt üht ajalootundi kaheksandast klassist, kus keskealine tüsedam õpetaja ütles suure lause – Igas sopaaugus pole mõtet janu kustutada. Mutt oli kiima täis, mis muud. Või ehk pidas oma kohvipesuvett selgeks? Seda, mida nad majandusalajuhatajaga tagaruumis jõid. Aga see lause jäi mulle meelde. See lause oligi kõik, mis mul sellest mutist, tunnist või ajaloost meelde jäi. Kiim ja see lause. Lause oli meeles ka siis, kui ma trammist maha läksin ja oma pangakaardi nutumüüri prakku poetasin. Aga ka automaat ei saanud aru mu kiimast. Kergendada end hirmuta. Tasudes ja siis õilsalt lahkudes. Võtsin masinast viimased sada krooni ja õpetaja lause ununes. Seadsin oma sammud hädaolukorra veevõtukohta, et kustutada oma janu. Tere Liis! Ma olen tagasi... Mehhikos. Tõin sulle külakosti. Tequila.
Ma olin kartnud rääkida sellest korterist, kust see kõik alguse sai. Võibolla perenaise pärast. Võibolla teadmatusest või kartusest, et see võib korduda. Juba lapsena arvasin ma nägevat üht kogu. Kui ma silmad lahti tegin, seisis ta uksel. Rääkisin sellest kogust oma vennale. Ta ütles, et ma sogan. Esimesel õhtul, kui ma sinna korterisse sisse kolisin, oli midagi jälle. Ma pühkisin tolmu must-valgelt telekalt ja panin sinna peale paar tassi, käterätiku, hambapasta ja seebi. Tõmbasin käega üle luitunud tugitooli riide. See tundus soe, nagu oleks just äsja siin keegi istunud. Kustutasin tule. Ärkasin ja tundsin kedagi enda kõrval hingamas. Panin tule põlema – kedagi. Hommikul olin kindel, et hingajaks oli radiaator või torustik.
Enamasti ma jälestan raamatuid. Neid paksude kaantega, tolmunuid, mida avades tuleb mulle meelde, et ma olen mats, kes ei tea midagi käibemaksu laekumisest, ei keskit neljakümnest oktavist ega Kafkast. Ja kui ma lähen sinna tehast meenutava ülikooli peahoonesse või raamatukokku ja hingan sisse nende külmade kivipõrandate põrandapesu kloori, on tunne, et olen sattunud haiglasse või hambaarsti juurde. Kohe seotakse mind kinni ja hakatakse puurima. Seal kohtasingi ma üht luuletajat, nagu ta end nimetas. Paljud on öelnud, et ma kirjutan nagu Talvik. Just need mõned pätiluuletused. Platnoiluule. Aga milleks sina siis veel kirjutad, kui Talvik juba kirjutas? Ja mis kuradi Talvik? Mis platnoi? Tema pressitud pintsakut ja lakutud soengut nähes tahaks ma omada relvaluba. Kuradi platnoi. Mingu perse. Mina ei kirjuta teile nagu Talviku kopeer, teadmata asjast, millest räägin. Ma räägin teile sellest, mida ma olen kogunud. Mina räägin teile oma kiimast. Jah, enamasti ma jälestan raamatuid, aga see joogaraamat, mille ma tugitooli vahelt leidsin – see tõmbas mind nagu kiim. Nagu need siredad sääred ja pesupoe aknad.
Nüüd elan ühikas ja öösel ma sinna läksingi. Kui ütlen, et hommikul oli mul ilge pohmakas, ei ütle see midagi. See oleks trafaretne. Kui ma kööki läksin ja toakaaslase kohvi näppasin, küsiski üks arstiteaduse jobu, et kas mul on pohmakas. Ütlesin, et ilge pohmakas. Jobu tegi oma luupide taga kaasatundva näo. Kuradi Kapa-Kohila näitetrupp. Ta luges kindlasti oma õpikust, mis see pohmakas on, ja nüüd tunneb kaasa. Sittagi. Isegi kui ta teaks, mis asi on pohmakas, ei saaks ega tahaks ta aru saada. Sest kes see viitsib hakata tunnetama teise haigust? Ja pole vajagi. Pole vaja seda lolli küsimist. Või kui keegi tõesti tunneb kaasa, on see egoism, nagu on altruism üks osa egoismist. Kõige parem on seda vaadata matustel. Tuleb mingi x sugulane, vesistab ja tunneb kaasa. Tore on. Ja omaksed on samasugused. Mida nad luristavad. See on egoism. Surnul on jumala pohui, pääses oma maisest kiimast ja võibolla on ta oma ideele nüüd lähemal. Nii et loe edasi oma õpikut. Pohmakas, kurat, see on tagasilöök minu ideest, nagu sinu ideeks on lugeda füsioloogiat, sittuda end täis ja teha nägu, nagu oleks kõht kinni. Kohvimasin hakkas kurisema. Kallasin kohvi tassi. Jõin. Ma teadsin, et see ei aita. Oleks piima, siis veel. Kahetsesin, et nii vara ärkasin. Loengusse poleks ma nagunii läind. Kui ma poleks silmi lahti teinud, poleks ma endale öelnud, et mul on pohmakas. Vahel tunnen, et ma olen sõnade ori. Ütlen-mõtlen midagi välja ja alles siis tajun, et mul on pohmakas. Et mu ideeline kiim on ikka alles. Aga kiim oleks ka ilma ütlemiseta. See on nagu sooaur. On jobu, istub ja teeb nägu. Kapa-Kohila. Tehku seda käega.
Võtsin selle joogaraamatu kätte mõttega asetada see asotsiaalide raamatukokku, või siis kuskile kappi – äkki hakkab perenaine veel vinguma. Et oma tegutsemises selgusele jõuda, panin pöidla tagakaane servale ja vuristasin raamatu esikaaneni läbi; raamatust hingus kopitust. Vaatasin raamatut veel paarist suvalisest kohast. Mulle jäid silma mõned mehe ja naise kooslust kujutavad pildid. Lugesin. Inimese “astraalhing” kuulub astraalsfääri, tema loomalikud tahtevormid elementaarolevuste maailma ja tema mõtted vaimsele tasapinnale. Tema madalad kired ja instinktid saavad kirgede maailmast võitu. Tema mõtlemine toitub ideedemaailmas.Lugesin. Õige. Muidugi! Toit. Lagi prõksatas. Ma uskusin, et olen selle prõksumisega juba harjunud. Ja et mu akna taga on lagunev tehas “Leek”, mis varjas kogu tuppa tuleva valguse. Kuid nüüd, kui jälle prõksatas, ma ehmusin. Panin raamatu käest, läksin koridori. Koridor oli põrandast laeni pruuni põrandavärviga üle tõmmatud. Kas see on perenaise mõni rituaal või kadunukesest vanaema kunstitöö? See tundus kõhe. Välisuks oli irvakil. Kuigi ma arvasin ukse lukku keeranud olevat. Ukse kõrval olid lääpatallatud sussid, mida ma varem polnud märganud. Keerasin ukse lukku ja läksin ning lugesin edasi. Panin ka laetule põlema ja “nu-pagadi”-märgiga kardinad omavahel kinni. Kuulatasin. Lagi ei prõksunud ja radikad ei hinganud, aga ma tundsin, et midagi nagu on. Et peale minu on toas veel keegi. Keegi vaatab. Panin raamatu jällegi käest ja läksin kööki. Ei midagi. Aga ikkagi, keegi nagu vaatas mind. Mulle tuli meelde, et koolis on kolmanda kursa pidu. Tõmbasin püksid jalga. 
Läksin jala ja vahtisin taevast. Mõtlesin lillest. Istugu ma siis nugadel või selles korteris. Mina vaatan lille. Ma saan osakeseks universumis. Surun alla oma madalad kired. Ma saan suureks.
Avasin silmad. Kuradi libu. Raisk. Kleepis end kui tigu. Uss. Kaks plikalikku blondi patsikest ja aval loll naeratus vaatas mulle vastu. Ilus äratus küll. Raisk. Sittus täis mu allasurutud idee. Kuradi peet ja hormoonid. Kirusin end. Läksin kööki ja võtsin külmikust piima ja jõin otse pakist. Liis tuli kööki ja proovis mind suudelda. Ütlesin, et mul on hambad pesemata. Uss. Tal oli seljas mu särk, mis ulatus tal parajalt, nii ääri-veeri üle puusade. Panin piimapaki käest ja mu pilk lipsas särgi kaelusest sisse. Ma hakkan suureks... Ma hakkan suureks... homme. Võtsin ta sülle ja viisin tuppa. Hetkel, mil mu madal kirg oli sähvatamas, tundsin ma jälle seda pilku. Et peale minu ja libu on toas veel keegi.
Laenasin jobult sada krooni, öeldes, et õhta saab tagasi. Panin musta pesu kotti ja läksin bussijaama. Ostsin pileti ja sõitsin Tartusse. Võtsin seljakotist mapi ja hakkasin kirjutama. Ideest.
Valetasin Liisile, et mul on homme sada vastamist ja et ma pean õppima. Saatsin ta minema. Tegin endale teed ja hakkasin lugema. Poole tunni pärast lasti kella. Hiilisin ukseni ja vaatasin uksesilmast – Liis. Läksin ja neelasin edasi. Unustasin ära toidu ja uksekella. Sain aru, et see allasurumine on jama. Oleksin tahtnud iga tähte, sõna, lauset Kosmilisest Orgasmist silmadega ära süüa. Alla neelata. Aga millega loputada? Mul oli vaja kedagi. Oleks võind ju kedagi moosida, aga siis tuli mulle meelde Liis. Valmistan talle siis rõõmu. No olgu. Kartsin, et kui ma talle joogast räägin, hakkab ta irvitama – mina ja filosofeerin, mina, kirvega tahutud, räägin tantrast või mantrast. Või ei saa ta lihtsalt aru Kosmose Jõudude seaduspärasustest. Läksin helistama. Liis, tead, ma ei saa õppida. Nii kui ma Lumjääridest või Tarkofskist lugema hakkan, tulevad kaadrid sinust mu silme ette. Tundsin kuidas mu jutt mind oksele ajas. Tule, eks. 
Seni kuni ta tuli, lugesin. Kuid seesugune tehnika on raske; enne mantra rakendamist peab toimuma mõtte puhastamine, sellega tegeleja peab end keskendama igale tähele, millest mantra koosneb. Mantrate piiramata mõju on tingitud sellest, et nad on õige rakendamise korral identsed nende objektidega, mida nad esindavad. Igal Universumis toimival Jõul ja selle erinevatel aspektidel on oma bidzhamantra, oma müstilise heli...
Uksekell. Läksin talle vastu. Proovisin olla kallistus, suudlus. Ma tahtsin olla vaba ja puhas kui loom. Minu imestuseks ja kergenduseks oli ta joogaõpetusest, meditatsioonist ja mantrast teadlik. Imestasin. Kuid samas mõtlesin, ega kõik pole nii lollid ja matsid kui mina. Ma juba tundsin Kosmose olemasolu. Tundsin, kuidas ma lahkun väikesest kiimast ja saan suureks. Olime juba uinumas. Liigutasin end vähe, kui olin maha jahtumas. Ent mitte liiast, sest muidu oleks ideest saanud väike kiimane sähvatus. Olin ta sees. Temaga üks. Järsku tundsin, et ma pole üks. Mina ja Liis olime üks, aga keegi on veel. Tegin silmad lahti. Uksel seisis see kogu. Keegi naine, jalas need ukse kõrval seisnud sussid. Kargasime Liisuga istukile. Hulludes ununes mantra. Hirm tekitas kiima – madalat kirge. Sekundiks lõi kiim sädelema. Seejärel tundsin vaid hirmu. Olin kui tükike värisevat sitta. Hommikul, kui sain jälle osa selle lolli libu lihast, saatsin ta minema. Võtsin joogaraamatu. Leht-lehelt, kaanest kaaneni hekseldasin pabereid meditatsioonist, mantrast, Kosmilist Orgasmist. Kurat, raisk. Mu kiim. Nutt kurgus, toppisin oma asjad kiiruga kotti ja viisin võtme perenaisele.
Tartusse jõudes läksin Tähtvere treppide juures maha. Otsustasin tädi töö juurest läbi minna. Keegi on öelnud, et elu mõte on munades. Jumalast õige. Juba kasvõi sedapidi, et munadeta poleks elu. Aga kui munad on hirmust higised, on sellel siis mõtet? Tädi oli mu viimane lahendus. Tahtsin tädiga rääkida. Mitte otseselt kiimast, aga ikkagi. Olin käega löönud, kui ta rääkis mingist rahvaluulest või viiskudest ja labakutest. Aga nüüd, et vabastada oma haige kiim, tahtsin ma temaga rääkida. Itkudest. 
Järgmisel päeval, kui ma ühikasse koha sain ja oma asju lahti pakkisin, avastasin, et olin kogemata võtnud kaasa ühe lehekülje joogaraamatust. Ma unustasin ära kõik Kosmilisest Orgasmist ja muu tantra-jooga joga. Aga see leht. Sellelt lehelt kumas lootus. Lahti saada selle muti kogust. Ma lugesin ja korraga sain ma aru, et sellel lehel on minu pääsemine. Ja ma hakkasin kirjutama. Panema ära sõnadesse oma kiima. Ma sain aru aegade olemuse relatiivsusest. Et pole ei sündi, aega ega surma. Nii pole ka kiima. Ma saan lahti hirmust. Sest hirm pole mingi pruun koridor, vaid mu enda haige aju. Ma hakkasin kirjutama, proovides keskendada kogu metafüüsika. Mu jutt oli juba valmis. Ma läksin tädi juurde. Tädil olid külalised ja ma pidin ootama. Laual oli raamat. See ei olnud mingi tolmunud ega paksude kaantega. Aga kohutavalt inetu, nagu iseseisvumise ajal välja antud. Võtsin raamatu kätte ja kordasin mõttes neid lauseid sealt lehelt. Mantra on nii “sümbol” kui ka “reaalsus”. Kehtib okultne side müstiliste kirjatähtede ja silpide ning inimorganismi liikmete ja organite vahel... Töötades ühe “sümboliga”, äratame kõik temas peatuvad jõud kõigil tasanditel. Mu käed võtsid suvalisest kohast selle raamatu lahti ja ma ehmusin, nähes juttu nimega “Kiim”. See on ju minu loo pealkiri. Neil päevil haaras mind kiim. Raisk, see on minu lause. Kraamisin oma jutu mapist välja. ...siis mind haaraski kiim. Mul tuli meelde see luulehakatis, see Talviku kopeer. Kas mina olen kah nüüd kellegi kopeer? Keegi juba itkus hirmunud kiimast ja minu sümbolitest ei saagi reaalsus. Kas see polegi enam minu jutt? Ei, see on minu kiim. Mu kiim saab puhtaks sellest kogust. Ma ei lugenud seda võõrast juttu edasi. Viskasin selle inetu raamatu lauale, haarasin palavikuliselt oma paberid ja kirjutasin. Panin punkti. Kas ma olen nüüd vaba? Jätsin jutu sinna. Jooksin välja ja helistasin Liisule.
Läksin bussi. Otsisin oma koha üles. Mu kõrval istus keegi beib. Sa raisk. Ärevusega, pannes end proovile, kiikasin ta säärt ja libistasin pilguga üle ta liibuva pluusi. 
Igaüks on loonud oma karma ja tunneb pidevalt selle mõju. Teades tõelist põhjust, pole meil mingit alust karta tagajärgi. Vastupidi, see võimaldab meil oma karma vähimate raskuste ja kannatustega välja elada. Samuti võimaldab see meil hoiduda uue ebasobiva karma eest. Kas ma sain lahti oma kiimasest hirmust? Piilusin selle tibi liibuvaid pükse. Kujutlesin seal all nappi pitsitavat pesu. Tõmbasin ninna tema parfüümi. Jah, ma sain lahti oma kiimasest hirmust. Kuid ma sain lahti ka kiimast! Lööve munadelt kadus, aga nüüd pakitses see kusagil mujal. Raisk. Nagu krooniline nohu või kõhulahtisus. Hoiduda uue ebasobiva karma eest – see ei läind mul läbi. Ma kiskusin kotist kiiruga mapi. Sealt vahelt tiirased paberid, hoorava pastaka. Ja justkui aevastuse ootel jooksis ta mööda seda valget roojasust.
Sel õhtul, kui see kõik juhtus, peatusin hetkeks pesupoe akna ees ja siis mind haaraski kiim. Tiirutasin pöörasena mööda linna. Janutsesin trammis siredaid sääri, vikse õlakotte ja platvormkingi. Püüdsin anda mõista oma ideest. Kuhu lüüa hambad või kelle ümarusi haarata? Palun. Aga teie ei küündi, ei mõista minu keelt ega ideelist kiima. 
Mäletan selgelt üht ajalootundi kaheksandast klassist, kus keskealine tüsedam õpetaja ütles suure lause – Igas sopaaugus pole mõtet janu kustutada. Mutt oli kiima täis, mis muud. Või ehk pidas oma kohvipesuvett selgeks? Seda, mida nad majandusalajuhatajaga tagaruumis jõid. Aga see lause jäi mulle meelde. See lause oligi kõik, mis mul sellest mutist, tunnist või ajaloost meelde jäi. Kiim ja see lause. Lause oli meeles ka siis, kui ma trammist maha läksin ja oma pangakaardi nutumüüri prakku poetasin. Aga ka automaat ei saanud aru mu kiimast. Kergendada end hirmuta. Tasudes ja siis õilsalt lahkudes. Võtsin masinast viimased sada krooni ja õpetaja lause ununes. Seadsin oma sammud hädaolukorra veevõtukohta, et kustutada oma janu. Tere Liis! Ma olen tagasi... Mehhikos. Tõin sulle külakosti. Tequila.
Ma olin kartnud rääkida sellest korterist, kust see kõik alguse sai. Võibolla perenaise pärast. Võibolla teadmatusest või kartusest, et see võib korduda. Juba lapsena arvasin ma nägevat üht kogu. Kui ma silmad lahti tegin, seisis ta uksel. Rääkisin sellest kogust oma vennale. Ta ütles, et ma sogan. Esimesel õhtul, kui ma sinna korterisse sisse kolisin, oli midagi jälle. Ma pühkisin tolmu must-valgelt telekalt ja panin sinna peale paar tassi, käterätiku, hambapasta ja seebi. Tõmbasin käega üle luitunud tugitooli riide. See tundus soe, nagu oleks just äsja siin keegi istunud. Kustutasin tule. Ärkasin ja tundsin kedagi enda kõrval hingamas. Panin tule põlema – kedagi. Hommikul olin kindel, et hingajaks oli radiaator või torustik.
Enamasti ma jälestan raamatuid. Neid paksude kaantega, tolmunuid, mida avades tuleb mulle meelde, et ma olen mats, kes ei tea midagi käibemaksu laekumisest, ei keskit neljakümnest oktavist ega Kafkast. Ja kui ma lähen sinna tehast meenutava ülikooli peahoonesse või raamatukokku ja hingan sisse nende külmade kivipõrandate põrandapesu kloori, on tunne, et olen sattunud haiglasse või hambaarsti juurde. Kohe seotakse mind kinni ja hakatakse puurima. Seal kohtasingi ma üht luuletajat, nagu ta end nimetas. Paljud on öelnud, et ma kirjutan nagu Talvik. Just need mõned pätiluuletused. Platnoiluule. Aga milleks sina siis veel kirjutad, kui Talvik juba kirjutas? Ja mis kuradi Talvik? Mis platnoi? Tema pressitud pintsakut ja lakutud soengut nähes tahaks ma omada relvaluba. Kuradi platnoi. Mingu perse. Mina ei kirjuta teile nagu Talviku kopeer, teadmata asjast, millest räägin. Ma räägin teile sellest, mida ma olen kogunud. Mina räägin teile oma kiimast. Jah, enamasti ma jälestan raamatuid, aga see joogaraamat, mille ma tugitooli vahelt leidsin – see tõmbas mind nagu kiim. Nagu need siredad sääred ja pesupoe aknad.
Nüüd elan ühikas ja öösel ma sinna läksingi. Kui ütlen, et hommikul oli mul ilge pohmakas, ei ütle see midagi. See oleks trafaretne. Kui ma kööki läksin ja toakaaslase kohvi näppasin, küsiski üks arstiteaduse jobu, et kas mul on pohmakas. Ütlesin, et ilge pohmakas. Jobu tegi oma luupide taga kaasatundva näo. Kuradi Kapa-Kohila näitetrupp. Ta luges kindlasti oma õpikust, mis see pohmakas on, ja nüüd tunneb kaasa. Sittagi. Isegi kui ta teaks, mis asi on pohmakas, ei saaks ega tahaks ta aru saada. Sest kes see viitsib hakata tunnetama teise haigust? Ja pole vajagi. Pole vaja seda lolli küsimist. Või kui keegi tõesti tunneb kaasa, on see egoism, nagu on altruism üks osa egoismist. Kõige parem on seda vaadata matustel. Tuleb mingi x sugulane, vesistab ja tunneb kaasa. Tore on. Ja omaksed on samasugused. Mida nad luristavad. See on egoism. Surnul on jumala pohui, pääses oma maisest kiimast ja võibolla on ta oma ideele nüüd lähemal. Nii et loe edasi oma õpikut. Pohmakas, kurat, see on tagasilöök minu ideest, nagu sinu ideeks on lugeda füsioloogiat, sittuda end täis ja teha nägu, nagu oleks kõht kinni. Kohvimasin hakkas kurisema. Kallasin kohvi tassi. Jõin. Ma teadsin, et see ei aita. Oleks piima, siis veel. Kahetsesin, et nii vara ärkasin. Loengusse poleks ma nagunii läind. Kui ma poleks silmi lahti teinud, poleks ma endale öelnud, et mul on pohmakas. Vahel tunnen, et ma olen sõnade ori. Ütlen-mõtlen midagi välja ja alles siis tajun, et mul on pohmakas. Et mu ideeline kiim on ikka alles. Aga kiim oleks ka ilma ütlemiseta. See on nagu sooaur. On jobu, istub ja teeb nägu. Kapa-Kohila. Tehku seda käega.
Võtsin selle joogaraamatu kätte mõttega asetada see asotsiaalide raamatukokku, või siis kuskile kappi – äkki hakkab perenaine veel vinguma. Et oma tegutsemises selgusele jõuda, panin pöidla tagakaane servale ja vuristasin raamatu esikaaneni läbi; raamatust hingus kopitust. Vaatasin raamatut veel paarist suvalisest kohast. Mulle jäid silma mõned mehe ja naise kooslust kujutavad pildid. Lugesin. Inimese “astraalhing” kuulub astraalsfääri, tema loomalikud tahtevormid elementaarolevuste maailma ja tema mõtted vaimsele tasapinnale. Tema madalad kired ja instinktid saavad kirgede maailmast võitu. Tema mõtlemine toitub ideedemaailmas.Lugesin. Õige. Muidugi! Toit. Lagi prõksatas. Ma uskusin, et olen selle prõksumisega juba harjunud. Ja et mu akna taga on lagunev tehas “Leek”, mis varjas kogu tuppa tuleva valguse. Kuid nüüd, kui jälle prõksatas, ma ehmusin. Panin raamatu käest, läksin koridori. Koridor oli põrandast laeni pruuni põrandavärviga üle tõmmatud. Kas see on perenaise mõni rituaal või kadunukesest vanaema kunstitöö? See tundus kõhe. Välisuks oli irvakil. Kuigi ma arvasin ukse lukku keeranud olevat. Ukse kõrval olid lääpatallatud sussid, mida ma varem polnud märganud. Keerasin ukse lukku ja läksin ning lugesin edasi. Panin ka laetule põlema ja “nu-pagadi”-märgiga kardinad omavahel kinni. Kuulatasin. Lagi ei prõksunud ja radikad ei hinganud, aga ma tundsin, et midagi nagu on. Et peale minu on toas veel keegi. Keegi vaatab. Panin raamatu jällegi käest ja läksin kööki. Ei midagi. Aga ikkagi, keegi nagu vaatas mind. Mulle tuli meelde, et koolis on kolmanda kursa pidu. Tõmbasin püksid jalga. 
Läksin jala ja vahtisin taevast. Mõtlesin lillest. Istugu ma siis nugadel või selles korteris. Mina vaatan lille. Ma saan osakeseks universumis. Surun alla oma madalad kired. Ma saan suureks.
Avasin silmad. Kuradi libu. Raisk. Kleepis end kui tigu. Uss. Kaks plikalikku blondi patsikest ja aval loll naeratus vaatas mulle vastu. Ilus äratus küll. Raisk. Sittus täis mu allasurutud idee. Kuradi peet ja hormoonid. Kirusin end. Läksin kööki ja võtsin külmikust piima ja jõin otse pakist. Liis tuli kööki ja proovis mind suudelda. Ütlesin, et mul on hambad pesemata. Uss. Tal oli seljas mu särk, mis ulatus tal parajalt, nii ääri-veeri üle puusade. Panin piimapaki käest ja mu pilk lipsas särgi kaelusest sisse. Ma hakkan suureks... Ma hakkan suureks... homme. Võtsin ta sülle ja viisin tuppa. Hetkel, mil mu madal kirg oli sähvatamas, tundsin ma jälle seda pilku. Et peale minu ja libu on toas veel keegi.
Laenasin jobult sada krooni, öeldes, et õhta saab tagasi. Panin musta pesu kotti ja läksin bussijaama. Ostsin pileti ja sõitsin Tartusse. Võtsin seljakotist mapi ja hakkasin kirjutama. Ideest.
Valetasin Liisile, et mul on homme sada vastamist ja et ma pean õppima. Saatsin ta minema. Tegin endale teed ja hakkasin lugema. Poole tunni pärast lasti kella. Hiilisin ukseni ja vaatasin uksesilmast – Liis. Läksin ja neelasin edasi. Unustasin ära toidu ja uksekella. Sain aru, et see allasurumine on jama. Oleksin tahtnud iga tähte, sõna, lauset Kosmilisest Orgasmist silmadega ära süüa. Alla neelata. Aga millega loputada? Mul oli vaja kedagi. Oleks võind ju kedagi moosida, aga siis tuli mulle meelde Liis. Valmistan talle siis rõõmu. No olgu. Kartsin, et kui ma talle joogast räägin, hakkab ta irvitama – mina ja filosofeerin, mina, kirvega tahutud, räägin tantrast või mantrast. Või ei saa ta lihtsalt aru Kosmose Jõudude seaduspärasustest. Läksin helistama. Liis, tead, ma ei saa õppida. Nii kui ma Lumjääridest või Tarkofskist lugema hakkan, tulevad kaadrid sinust mu silme ette. Tundsin kuidas mu jutt mind oksele ajas. Tule, eks. 
Seni kuni ta tuli, lugesin. Kuid seesugune tehnika on raske; enne mantra rakendamist peab toimuma mõtte puhastamine, sellega tegeleja peab end keskendama igale tähele, millest mantra koosneb. Mantrate piiramata mõju on tingitud sellest, et nad on õige rakendamise korral identsed nende objektidega, mida nad esindavad. Igal Universumis toimival Jõul ja selle erinevatel aspektidel on oma bidzhamantra, oma müstilise heli...
Uksekell. Läksin talle vastu. Proovisin olla kallistus, suudlus. Ma tahtsin olla vaba ja puhas kui loom. Minu imestuseks ja kergenduseks oli ta joogaõpetusest, meditatsioonist ja mantrast teadlik. Imestasin. Kuid samas mõtlesin, ega kõik pole nii lollid ja matsid kui mina. Ma juba tundsin Kosmose olemasolu. Tundsin, kuidas ma lahkun väikesest kiimast ja saan suureks. Olime juba uinumas. Liigutasin end vähe, kui olin maha jahtumas. Ent mitte liiast, sest muidu oleks ideest saanud väike kiimane sähvatus. Olin ta sees. Temaga üks. Järsku tundsin, et ma pole üks. Mina ja Liis olime üks, aga keegi on veel. Tegin silmad lahti. Uksel seisis see kogu. Keegi naine, jalas need ukse kõrval seisnud sussid. Kargasime Liisuga istukile. Hulludes ununes mantra. Hirm tekitas kiima – madalat kirge. Sekundiks lõi kiim sädelema. Seejärel tundsin vaid hirmu. Olin kui tükike värisevat sitta. Hommikul, kui sain jälle osa selle lolli libu lihast, saatsin ta minema. Võtsin joogaraamatu. Leht-lehelt, kaanest kaaneni hekseldasin pabereid meditatsioonist, mantrast, Kosmilist Orgasmist. Kurat, raisk. Mu kiim. Nutt kurgus, toppisin oma asjad kiiruga kotti ja viisin võtme perenaisele.
Tartusse jõudes läksin Tähtvere treppide juures maha. Otsustasin tädi töö juurest läbi minna. Keegi on öelnud, et elu mõte on munades. Jumalast õige. Juba kasvõi sedapidi, et munadeta poleks elu. Aga kui munad on hirmust higised, on sellel siis mõtet? Tädi oli mu viimane lahendus. Tahtsin tädiga rääkida. Mitte otseselt kiimast, aga ikkagi. Olin käega löönud, kui ta rääkis mingist rahvaluulest või viiskudest ja labakutest. Aga nüüd, et vabastada oma haige kiim, tahtsin ma temaga rääkida. Itkudest. 
Järgmisel päeval, kui ma ühikasse koha sain ja oma asju lahti pakkisin, avastasin, et olin kogemata võtnud kaasa ühe lehekülje joogaraamatust. Ma unustasin ära kõik Kosmilisest Orgasmist ja muu tantra-jooga joga. Aga see leht. Sellelt lehelt kumas lootus. Lahti saada selle muti kogust. Ma lugesin ja korraga sain ma aru, et sellel lehel on minu pääsemine. Ja ma hakkasin kirjutama. Panema ära sõnadesse oma kiima. Ma sain aru aegade olemuse relatiivsusest. Et pole ei sündi, aega ega surma. Nii pole ka kiima. Ma saan lahti hirmust. Sest hirm pole mingi pruun koridor, vaid mu enda haige aju. Ma hakkasin kirjutama, proovides keskendada kogu metafüüsika. Mu jutt oli juba valmis. Ma läksin tädi juurde. Tädil olid külalised ja ma pidin ootama. Laual oli raamat. See ei olnud mingi tolmunud ega paksude kaantega. Aga kohutavalt inetu, nagu iseseisvumise ajal välja antud. Võtsin raamatu kätte ja kordasin mõttes neid lauseid sealt lehelt. Mantra on nii “sümbol” kui ka “reaalsus”. Kehtib okultne side müstiliste kirjatähtede ja silpide ning inimorganismi liikmete ja organite vahel... Töötades ühe “sümboliga”, äratame kõik temas peatuvad jõud kõigil tasanditel. Mu käed võtsid suvalisest kohast selle raamatu lahti ja ma ehmusin, nähes juttu nimega “Kiim”. See on ju minu loo pealkiri. Neil päevil haaras mind kiim. Raisk, see on minu lause. Kraamisin oma jutu mapist välja. ...siis mind haaraski kiim. Mul tuli meelde see luulehakatis, see Talviku kopeer. Kas mina olen kah nüüd kellegi kopeer? Keegi juba itkus hirmunud kiimast ja minu sümbolitest ei saagi reaalsus. Kas see polegi enam minu jutt? Ei, see on minu kiim. Mu kiim saab puhtaks sellest kogust. Ma ei lugenud seda võõrast juttu edasi. Viskasin selle inetu raamatu lauale, haarasin palavikuliselt oma paberid ja kirjutasin. Panin punkti. Kas ma olen nüüd vaba? Jätsin jutu sinna. Jooksin välja ja helistasin Liisule.
Läksin bussi. Otsisin oma koha üles. Mu kõrval istus keegi beib. Sa raisk. Ärevusega, pannes end proovile, kiikasin ta säärt ja libistasin pilguga üle ta liibuva pluusi. 
Igaüks on loonud oma karma ja tunneb pidevalt selle mõju. Teades tõelist põhjust, pole meil mingit alust karta tagajärgi. Vastupidi, see võimaldab meil oma karma vähimate raskuste ja kannatustega välja elada. Samuti võimaldab see meil hoiduda uue ebasobiva karma eest. Kas ma sain lahti oma kiimasest hirmust? Piilusin selle tibi liibuvaid pükse. Kujutlesin seal all nappi pitsitavat pesu. Tõmbasin ninna tema parfüümi. Jah, ma sain lahti oma kiimasest hirmust. Kuid ma sain lahti ka kiimast! Lööve munadelt kadus, aga nüüd pakitses see kusagil mujal. Raisk. Nagu krooniline nohu või kõhulahtisus. Hoiduda uue ebasobiva karma eest – see ei läind mul läbi. Ma kiskusin kotist kiiruga mapi. Sealt vahelt tiirased paberid, hoorava pastaka. Ja justkui aevastuse ootel jooksis ta mööda seda valget roojasust.

Urmas Vadi

NB! Käesolev kirjutis ei ole äratõuge Jüri Ehlvesti samanimelisest novellist, vaid kuni keskpaigani täiesti juhuslik kokkusattumus.