“Psycho” painajalik reinkarnatsioon

“Psycho”. Reťissöör Gus Van Sant, stsenarist Joseph Stefano, originaalmuusika Bernard Herrmann. Osades Anne Heche, Vince Vaughn, Viggo Mortensen, Julianne Moore, William H. Macy. Universal Pictures, 1998, kestus 109 min., esilinastus Eestis 13. mail.
 
Vaimuhaige maniakk Norman (Vince Vaughn). 
Kaootiline suli Marion (Anne Heche).

Norman: “Me kõik läheme mõnikord hulluks. Kas teile ei tundu?”
Marion: “Jah…kuid vahel piisab vaid ühest korrast.”
(Joseph Stefano “Psycho” stsenaariumist.)

Kui Alfred Hitchcocki vändatud Robert Blochi aineline meistriteos “Psycho” ilmus 1960. aastal ekraanile, oli see kahtlemata kõige vägivaldsem ning ka perverssem linateos, mis Hollywoodis kunagi valminud oli. Mäletatavasti oli tollane kinopublik terves maailmas ühe maniakaalse mõrvari niivõrd naturalistlikust portreest šokeeritud ja hüpnotiseeritud. Kuid see polnud sugugi vaid vägivalla jõhkrus, mis vaatajaid rabas – märksa hirmutavam oli asjaolu, et Hitchcock sundis kinokülastajat heitma pilku hullumeelse peategelase hinge salasoppidesse, täpsemalt küll selle urgastesse, kus pesitses mõrvarlik monstrum. Ning avanev pilt vapustas muidugi inimliku kujutlusvõime piire – lavastaja tõi mängu Batesi hallutsinatsioonides surnuna elava, tegelikult juba poolkõdunenud ema laiba, kelle kehastusena maniakk oma košmaarseid mõrvu ellu viis (samas olid ema ja tolle uus elukaaslane olnud poja esimesed tapaohvrid). 
Filmis kujutatud Batesi kummituslikkust motellist sai alateadvuse soppides peituvate võimalike perverssuste, hirmude ning sadismi piltlik võrdkuju. Hitchcock näitas seda filmis ka piisavalt hämaralt, et vaataja saaks sinna oma kujuteldavaid kartusi ise veel juurde mõelda. Niisugune, küllap psühhoanalüütikutele huvipakkuv atmosfäär puudutas tegelikult esmakordselt vaataja varjatud hirme, mis on seotud inimese alter egoga – teadvuse ja alateadvuse, nähtava ning nähtamatu psühholoogiliste probleemidega. Uudne oli tollal samuti ema-poja tasandil avalduvate seksuaalväärastuste, täpsemalt Oidipuse kompleksi ühe variandi kujutamine (mida just ema surm mõrvadeni võimendas). See vägivald, mida vaataja näeb Alfred Hitchcocki “Psychos”, on küll koletuslik ning mõistusevastane, kuid psühholoogiliselt täiesti seletatav ning sellisena kaugeltki mitte primitiivne (nagu on seda enamik tänapäeva õudukaid). Igatahes tunnistas Ameerika Filmiinstituut Hitchcocki “Psycho” takkajärgi saja kõige olulisema ameerika filmi hulka kuuluvaks (poleks ka tunnistanud, oleks see linateos maailma filmiklassika raudvara niikuinii).
Nüüd, kaheksateist aastat hiljem, võttis reťissöör Gus Van Sant (“Hea Will Hunting”) uuesti kätte Joseph Stefano kirjutatud stsenaariumi ning sai hakkama pretsedenditu teoga – “Psycho” uuslavastusega, sellele kui tabule polnud keegi söandanud siiani isegi mõelda. Küllap intrigeeris Van Santi julge, teadaolevalt üsna pikka aega meeles mõlkunud idee võtta uuesti ette puutumatuks peetav, klassikaline linateos ning vaadata, mis juhtub, kui lähtuda samast stsenaariumist ning enam-vähem sarnastest montaaťipõhimõtetest, kuid teostada see kõik tänapäevase filmitehnikaga. Umbes nii, nagu kogu maailma teatrilavastajad pöörduvad ikka ja jälle Shakespeare’i näidendite poole. Küsimusele, milleks on siis “Psycho” uut ekraniseeringut vaja, on reťissööril vastus valmis: “Ma usun, et filmitudengid, -fännid ning filmiärimehed on “Psychoga” kindlasti tuttavad, kuid ilmselt pole terve põlvkond nooremaid filmihuvilisi seda näinud. Minu arvates oleks see üks võimalus klassika populariseerimiseks.”
Van Santi “Psychos” algab tegevus 1998. aasta ühel reedesel pärastlõunal Phoenixis Arizonas, kui mingi firma sekretäripreili Marion Crane (Anne Heche, “Saba liputab koera”) langeb saatusliku rikastumiskiusatuse ohvriks. Joseph Stefano tsitaat selle kirjatüki alguses pole juhuslik – Marioni ning Norman Batesi (Vince Vaughn, “Kadunud maailm: Jurassic park”) verise kohtumise on põhjustanud ka Marioni hullus, sest viimane satub meeltesegadusse, kui tal kästakse 400 000 dollarit firma sularaha panka viia. Selle asemel põgeneb ta võõra rahaga ülepeakaela linnast, ilmselt ähmases lootuses alustada kooselu oma poiss-sõbra Sam Loomisega (Viggo Mortensen, “Täiuslik mõrv”), kellel alimentidega probleeme. Veel enne, kui Marion jõuab öösel hukatuslikku motelli, on vaatajale selge, et nähtamatu peategelane selles filmis on hoopis painajalik ja irratsionaalne Hirm. Nii hirm juba sooritatud kuriteo (rahavargus), eelseisva vältimatu karistuse, mineviku kui ka tuleviku ees. Määramatus on selle hirmu teine nimi ning närviline motelliomanik Bates vaid suurendab seda Marionis. Pisut hiljem surnukspussitatuna on tema laibasilmades (kaadris efektne üleminek duširuumi veriselt äravoolutorult ohvri silmamunale!) vaid tühjus ja mõistmatus – selles loos on võimatu midagi prognoosida, vaataja ei tea (kui ta pole Hitchcocki filmi varem näinud), et Batesi võimukat, kuid väidetavalt invaliidistunud ema pole juba kümme aastat enam elavate kirjas ning et maniakist noormees ise ongi kehastunud selleks mõrvarlikuks vanaeideks, kelle järgmiseks ohvriks saab peatselt nutikas eradetektiiv Milton Arbogast (William H. Macy, “Kiirabihaigla”).
Muidugi on maailm aastal 1998 filmis teistsugune kui 1960. aastal, interjöör ja tänavapilt on Hitchcocki aegadega võrreldes muutunud. See, kes on samaks jäänud, on ikka inimene ise – oma ebamääraste hirmude ja ängide, painajate ning kompleksidega. Nii Hitchcock kaheksateist aastat tagasi kui Gus Van Sant praegu on oma filmidega riivanud inimpsüühika üht õrnemat osa, mis puudutab meid kõiki tänapäeval (need belgia pedofiilid ja ameerika koolimõrvad) rohkemgi kui tollal – me ei tea, mis võib toimuda kaasinimese hinges ning milline koletis võib seal varitseda, kuna me ei tea tegelikult, mis toimub meie enda omas. Psycho võib olla küll uinunud, kuid mitte kadunud.

Igor Garšnek