“Ffriigi teataja” läks hingusele

Eelmisel esmaspäeval, Eesti teleajaloos mälestusväärsel 7. juunil tirises siinkirjutaja taskus reeturlik mobiiltelefon. Et olgu ma kordki mehe eest väljas ja võtku algavat telenädalat linnulennuliselt arvustada. Miks mitte, arvasin kergemeelselt. Andmata enesele ligilähedaseltki aru, millesse ma end segada olin lasknud.
Napilt tunnike hiljem kuulen Kuku raadiost, et ETVs on puhkenud rahvaülestõus. Verevalamiseni polevat kriis veel lahvatanud, kuid kaugel seegi enam, võib  lakooniliste ridade vahelt välja lugeda. Sellest hetkest lasen haiglasliku määrani paisuval infonäljal enese üle võimust võtta. AK kella 18 saade jääb küll nägemata, kuid TV 3 “Seitsmesteks uudisteks” olen juba kindlalt ekraani ette naelutatud. Ja vaev saab tasutud – teeveekolmikud annavad konkurendi siseheitlustest mõnevõrra iroonilise, kuid laias laastus siiski erapooletu ja vaoshoitud ülevaate. 
AK põhiuudiste lähenedes vaeb võõrastest probleemidest haaratud aju kolme võimaliku arengustsenaariumi vahel: 1) uudist valgustatakse Lepa positsioonidelt, 2) puhkenud skandaali esitatakse Lepa vastaste vaatevinklist ja 3) lugu vaikitakse lihtsalt maha. Diktor Urve Tiiduse sissejuhatavast tekstist ei oska üht, teist ega kolmandat välja lugeda. Pinge kasvab, saate dramaturgilises ülesehituses on tunda kunstkinole kaduma läinud lavastajakätt. Meenuvad ka unustamatud 1991. aasta augistipäevad, mil  telepildi küljes rippudes riigipöörde käekäigust taipu saada üritati. Ja siis, vahetult enne uudistesaate lõppu virutab proua Tiidus juba lootust heitnud vaatajatele tõelise paremsirge: Lepp keelas küll teile sellest rääkida, aga meil on siin telemajas ülestõus! Dramaatiline efekt on võrratu ja siinkirjutajal tuleb end emotsionaalsesse nokauti lööduks tunnistada. Läbi hägu seletab silm veel Anu Välba “Suvesalatit”, siis kustuvad mõistus ja mälu lõplikult.
Järgmiseks päevaks on normaalne hingamisrütm taastunud ja silmi-kõrvu jagub  muukski kui ETV intriigipesas toimuva registreerimiseks. Kanali kütkeist ei õnnestu end aga ikkagi lahti raputada. “Kohtuarstide” seriaalist saan kinnitust ammu idanenud kahtlusele, et üldjuhul sunnivad inimesi abielluma hämarad, et mitte öelda kuritegelikud tungid. Antud juhul näiteks soov kaasa mürgitamise teel tema elukindlustuspoliisi enesele napsata. Õhtu lõpetuseks naudin Aarne Rannamäe välispoliitilist meistriteost, Iisraeli hetkeolukorda lahkavat “Aastal 5759, pärast valimisi”.
Kolmapäeva mahuvad kaasaelamine Eesti-Leedu jalgpallilahingule (mis tõestab taaskord, et sedavõrd nappide vahenditega on tänapäevastele nõuetele vastava spordiülekande tootmine puht-praktiliselt võimatu) ja jumal teab mitmendat korda nähtav “Pulp Fiction”. Kummalisel kombel vaatan linaloo pingutusteta lõpuni – näib, et vahepealse kultuslikkuse-hüsteeria ajel lõkkele löönud Tarantino-allergia on asendumas leebe rahuloluga.
Ja siis läheb lahti – neljapäeval tuleb Aafrika kuumus ühtäkki otse koju kätte. Inimesed (sealhulgas ka need, kellel kohustus Sirbile telenädalast arvustus kirjutada) pagevad esimesi ülessulamismärke ilmutavate televiisorite juurest. Vaid võitmatu loomusund toob siinkirjutaja veerand tunniks ffriikide “Käi kinno!” saadet vaatama. Jaak Lõhmus ja René Vilbre on Soomes hulga kinoinfopuru läbi närinud ja sellest hoogsa propangadapala vorminud. Mis siin eestlastest rääkida, põhjanaabrite ootamatult lõkkele löönud kinoarmastus on Euroopa mastaabiski tähelepanu äratav fenomen.
Ffriikidega on seotud ka ainus reedesse mahtuv telesündmus. ETV katusel peetakse nimelt “Ffriigi teataja” peiepidu – kolm aastat eestlastele kinohingeõnnistust jaganud saade läheb lõplikult hingusele. Suurest leinast, mõningasest peoväsimusest ja tapvast kuumusest tulenevalt loen oma arvustajatöö tehtuks ning väldin nädalavahetusel toanurgas seisvat pildikasti. Oli meeldiv telenädal.

Olle Mirme