Mõni aeg tagasi ilmus Tartu ülikooli kirjastuselt raamat “Inimhinge anatoomiast”, milles Sigmund Freudi tõlgete kõrval on oluline osa ka psühholoogiaprofessor Jüri Alliku järelsõnal. Viimane sai tõukeks ka kirjandushuvilise ajakirjaniku Valle-Sten Maiste ja psühhoanalüüsist huvituva kirjandusuurija Jaanus Adamsoni mõttevahetusele. Neile tundus, et kuigi tõlke varustamine kodumaise mõtleja mahukate kommentaaridega on ise enesest vajalik ja tervitatav, on need kommentaarid paljuski problemaatilised.
Valle-Sten Maiste: Arusaamatuks jäid Alliku järelsõna motii vid. Freudi või teatud probleemide paremaks mõistmiseks ei ole see kirjutatud.
Jaanus Adamson: Kohe järelsõna alguses tunnistab Allik, et talle on “suureks intellektuaalseks mõistatuseks Freudi ideede tohutu mõju ja populaarsus”, tema huvi psühhoanalüüsi vastu lähtuvatki peamiselt küsimusest, miks Freudi on nii kohutavalt üle hinnatud. Allik kahtlustab mingit “trikki” – ta käitub isikuna, kes viibib mustkunsti etendusel, teades ette, et kõik näidatav on vale, illusioon, ja püüab pingsalt läbi näha, mis nõksuga efekte saavutatakse. Järelsõna võibki lugeda Alliku katsena lahendada Freudi populaarsuse mõistatust, tuua asjasse selgust. Mingid versioonid on muidugi esitatud. Samas on aga tegu lõksuga, peaasjalikult töötab kirjutis hoopis selgusele vastupidises suunas: need, kes algselt Alliku lähtepositsiooni ei jaganud, peaksid pärast tema kirjutise lugemist selleni kindlasti jõudma – hingelise segaduse või vaimse hämminguni, kui absurdselt ja ebaadekvaatselt on Freudi ikka hinnatud. See näibki olevat järelsõna tegelik ja väga lihtne strateegiline eesmärk – hämmingu ja nõutuse tekitamine.
Hämmingut ja nõutust tekitab, kui palju on Alliku tekstis esil Freudi isiksus ja kui vähe pöörab ta tähelepanu küsimustele, millega Freud tegeles, ja sellele, kuidas nende küsimustega Alliku arvates on. Samuti jääb mõistetamatuks, kus on Allik kohanud sellist Freudi teadvustamist, mida ta peab vajalikuks nii ulatuslikult oponeerida. Mulle tundub, et Allik on vastustanud Freudi sellisel kujul, nagu teda tänapäeval enam kuskil ei võeta, ja selle osa Freudist, mis on siiani esil ja mõjukas, täiesti arusaamatult tähelepanuta jätnud.
Jah. Freudi on püütud justkui demütologiseerida ja esmalt tundub lähenemine õigustatud olevat. Pole tarvis tegelda Freudi kui müüdiga, nn. postmodernne aeg umbusaldab Suuri Jutustusi ja kahtlemata on ka psühhoanalüüs vaadeldav Suure Jutustusena. Lugedes saame aga aru, et Allik omakorda järjekindlalt “re müto logiseerib” Freudi – kriitikale allutatud läbinisti positiivse müüdi (Freud kui sangar) asemele püüab ta kinnismõtteliselt pakkuda teist, läbinisti negatiivset müüti (Freud kui šarlatan). Rünnates ühte äärmust (Freud kui sajandi suurim mõtleja jms.), liigub ta teise äärmusse (Freud kui sajandi suurim pervert, fantasöör jms.). Lõpuks ei paista psühhoanalüüs mitte millegi muuna kui Suure Pettusena (Freud pole teaduslik, Freud pole originaalne, Freud pole loogiline, Freud pole järjekindel jne.). See on taas üks Suur Jutustus, negatiivne ja paranoiline.
Viidates Freudile omistatavate ideede algupärale, on Allik vali nud kummalise lähenemisviisi, millest jääb tõesti mulje, nagu oleks Freud oma projekti üles ehitanud suurejoonelise vargusena. Selle asemel, et näidata Freudi esilekerkimise loogikat õhtumaises vaimuloos ja seda vaimset tausta ja atmosfääri, millest Freudi ideed on välja kasvanud, näitab Allik lihtsustatult ja kontekstiväliselt, et Freud ei lisanud oma aja vaimsusse midagi uut, kasutades vaid teiste ideid. Jääb mulje, et kui Freud oleks oma ideedega kuu pealt kukkunud, siis võiks teda isegi tunnustada ja tõsiselt võtta. See on omapärane arusaam mõtte arengust.
Allik tõotab järelsõnas pakkuda minimaalset tausta, mis on vajalik kolme tõlgitud kirjutise mõistmiseks. Seejuures peab ta vältimatult vajalikuks ka seda, et lugejad saaksid aimu psühhoanalüütikute moraalist, näiteks et “Jung polnud arvatavasti ainus isik, kellel olid lähedased suhted oma patsientidega”, et “Stekel omas pikaajalist “võrgutaja” kuulsust” jms. Kahtluse alla satub ka Freudi eetilisus. Kirjutaja klatšib, mitte ei ava tekstide tagamaid. Hullem on aga see, et Allik on teinud Freudist ka naljade allika. Eesti Ekspressi naljarubriigis avaldati kirjutis psühhoanalüüsist, millest umbes 98 protsenti oli tema järelsõnast otse maha pandud. Loo autor Mart Juur tunnistas hiljem, et “järelsõna oli hea, nagu mingi inglise jant” (EE 19. VIII 1999, B12). Juur on adekvaatne. Ja vähemalt osaliselt viitab see Alliku järelsõna �anrilisele kuuluvusele – tegu on volüümika naljajärelsõnaga, mis esitab nalja-Freudi.
Võiks arvata, et Allik tajub teadlasena mingit ohtu, mida freudilik lähenemine võiks teadvusele või vaimsele teraapiale tuua. Kindlasti on vaieldav küsimus, kui pragmaatiliselt saab Freudi võtta. Mind huvitaks väga küsimus, kui suures osas on meie vaimsus ja psüühika spekulatiivsete kultuuriliste mani pu leeringute väli ning millised on sisulised argumendid nende osatähtsusega liialdamise vastu. Samuti näiteks psühhoanalüüsi staatus meil ja mujal ning psühhoanalüüsi kui teraapia võimalused ja piirid. Need on küsimused, mille tõstatamine oleks niivõrd ulatusliku järelsõna puhul olnud ajakohane ja vajalik. Nüüd on meil aga lahmakas teksti, mis ei tööta efektiivselt üheski suunas ja mõjub kaunis monotoonse võitlusena olematute tontidega.
Psühhoanalüüsi “ikonograafiat” tuleb purustada, aga küsimus on, kuidas. Lugesin kevadsemestril ühes kõrgkoolis kursust Freudist. Loengu lõpus tuli üks tudeng rääkima, et oli lugenud “Inimhinge anatoomia” järelsõna. Tal oli tekkinud huvi tegelda psühhoanalüüsiga põhjalikumalt, aga nüüd, pärast Alliku lugemist... Tegelikult olin ka ise loengutes esitanud selliseid nö. radikaalselt kriitilisi väiteid, et viibime fiktsioonide sfääris, et kõik Freudi peamised ideed juhivad teda kliinilistesse ja teoreetilistesse tupikutesse, et Freudi käsitlus mitteteadvusest on teatav ontoteoloogia või metafüüsika jne. Ometi tundus, et see ei kahjustanud mitte kuidagi kuulajate vaimset elevust ja pingestatust. Tolle üliõpilase nõutut nägu vaadates sain aru, et Alliku järelsõna tuleb sellise kahjustamisega suurepäraselt toime. Mõtlesin, et võibolla tuleks järgmine loeng esitada teemal “Kuidas lõpetada muretsemine ja armastada Freudi ka pärast Allikut.”
Arvukad tsitaadid, mida Allik kasutab, on ära toodud täiesti kontekstivabalt ja mõtestava ümbruseta. Bukett ei mõju selliselt mitte probleemidekeskse intellektuaalse (veel vähem teadusliku) teksti, vaid sentimentaalse kultuuriloolise referaadina. Situatsioonis, kui meie kultuuriline maastik lausa nõuaks meil viimasel kümnendil esile kerkinud intellektuaalse diskursuse mitmetahulist (sh. ka Freudist lähtuva osa) kriitikat, ilmutab psühholoogiaalastes teoreetilistes küsimustes meie vabariigis ülimat institutsionaalsust omav isik selle diskursuse suhtes täielikku ignorantsust.
Psühhoanalüüs olevat koondportree eelmise sajandi lõpu mehest, tema mentaliteedist ja seksuaalsetest steretüüpidest (lk. 239). Miks ei võiks aga XX sajandi lõpus vähemalt viidatagi sellele, et suuresti just tänu psühhoanalüüsile on paljud soolised, seksuaalsed ja muud stereotüübid purustatud või vähemalt (teoreetiliselt) küsitavaks muudetud ja kriitiliselt teadvustatud. Tänapäeval ei tähenda psühhoanalüüs sugugi ainult kunagiste Viini väikekodanlaste eelarvamusi.
Järelsõna algusse (lk. 179-180) on Allik poetanud ka paar põgusat vihjet meie tänase intellektuaalse maastiku kohta. Ühelt poolt annab Allik küllalt selgelt mõista, et need arutlused on lihtsustatud, labase ja spekulatiivse Freudi veelgi äärmuslikumaks arendatud variant, mis ei vääri sellisena tähelepanugi. Teiselt poolt viitega Lacanile kui freudistile näib Allik uskuvat, et Freudi tähendusetuse esiletoomisega on alus võetud ka paljuski Freudi interpreteeringutele ehitunud diskursuselt. Usun siiski, et see diskursus nõuaks tõsisemat ja sisulisemat vastustust ja kriitikatki juba puhtalt oma laia leviku poolest. On paratamatu, et ka Alliku enda potentsiaalsed üliõpilased ei jää sellest puutumata ning lootus sellest kui sisulist tähelepanu mitteväärivast mööda minna on ühtaegu naiivne ja vastutustundetu. Arvan, et ülikooli õppejõu kohuseks on sekkuda ka ühiskondlikku ja kultuurilisse ellu laiemalt, eriti kui tema valdkonda puudutav diskurss kultuu ri- ja teadusajakirjades tundub pinnaline või ebaõigetel radadel. Minu meelest psühholoogia õppejõu positsioon ei õigusta en nast, kui see piirdub silmamoondajate koolitamisega PR-firmade ja personaliosakondade jaoks.
Teaduse suunas pürgivad psühholoogid või terapeudid, kes ravivad inimesi, muretsevad loomulikult psühhoanalüüsi teaduslikkuse ja efektiivsuse pärast. Kirjandusinimesed ja muud intellektuaalid, kes tegutsevad nii või teisiti peamiselt vaid fiktsioonide, tõlgenduste ja rekonstruktsioonide vallas, võivad asjasse suhtuda ka vabamalt ja lihtsalt nautida nö. spekulatsioonide ilu. See ei õigusta aga ühtede ignorantsust teiste suh tes. Kui psühhoanalüüsi valdkonda kuulub patsientide kõneviis, kui psüüheni jõutakse keele vahendusel, kas pole siis loomulik, et kaasaegseid seisukohti keele, kõne, teksti ja jutustamise kohta rakendatakse ka psühhoanalüüsis? Kui sümptomeid saab vaadelda kommunikatsiooni vormina, kas pole siis loomulik, et neid analüüsitakse ka semiootiliste mõistete (nagu näiteks tähistaja ja tähistatav jms.) abil? Allik paistab seda pidavat aga lihtsalt tühiseks eputamiseks ja intellektuaalitsemiseks. Veider on see, et ta tugineb oma järelsõnas küll Freudi tänapäevastele kriitikutele, kuid see naljakas ja nõutuks tegev pilt, mille ta visandab psühhoanalüüsist, kuulub ikkagi kuhugi sajandi esimesse poolde või veelgi varasemasse aega. See pole XX sajandi lõpu inimese oma. Ja see ei hari mitte kuidagi neid inimesi, kes Freudi lugedes tunnevad nagu Toomas Raudam, et “olen haige” (EE 26. VIII 1999, B12).