Kuidas armastada Freudi ka pärast
Allikut
Mõni aeg tagasi ilmus Tartu ülikooli
kirjastuselt raamat “Inimhinge anatoomiast”, milles Sigmund Freudi tõlgete
kõrval on oluline osa ka psühholoogiaprofessor Jüri Alliku
järelsõnal. Viimane sai tõukeks ka kirjandushuvilise
ajakirjaniku Valle-Sten Maiste ja psühhoanalüüsist huvituva
kirjandusuurija Jaanus Adamsoni mõttevahetusele. Neile tundus, et
kuigi tõlke varustamine kodumaise mõtleja mahukate kommentaaridega
on ise enesest vajalik ja tervitatav, on need kommentaarid paljuski problemaatilised.
Valle-Sten Maiste: Arusaamatuks jäid
Alliku järelsõna motii vid. Freudi või teatud probleemide
paremaks mõistmiseks ei ole see kirjutatud.
Jaanus Adamson: Kohe järelsõna
alguses tunnistab Allik, et talle on “suureks intellektuaalseks mõistatuseks
Freudi ideede tohutu mõju ja populaarsus”, tema huvi psühhoanalüüsi
vastu lähtuvatki peamiselt küsimusest, miks Freudi on nii kohutavalt
üle hinnatud. Allik kahtlustab mingit “trikki” – ta käitub isikuna,
kes viibib mustkunsti etendusel, teades ette, et kõik näidatav
on vale, illusioon, ja püüab pingsalt läbi näha, mis
nõksuga efekte saavutatakse. Järelsõna võibki
lugeda Alliku katsena lahendada Freudi populaarsuse mõistatust,
tuua asjasse selgust. Mingid versioonid on muidugi esitatud. Samas on aga
tegu lõksuga, peaasjalikult töötab kirjutis hoopis selgusele
vastupidises suunas: need, kes algselt Alliku lähtepositsiooni ei
jaganud, peaksid pärast tema kirjutise lugemist selleni kindlasti
jõudma – hingelise segaduse või vaimse hämminguni, kui
absurdselt ja ebaadekvaatselt on Freudi ikka hinnatud. See näibki
olevat järelsõna tegelik ja väga lihtne strateegiline
eesmärk – hämmingu ja nõutuse tekitamine.
Hämmingut ja nõutust tekitab, kui
palju on Alliku tekstis esil Freudi isiksus ja kui vähe pöörab
ta tähelepanu küsimustele, millega Freud tegeles, ja sellele,
kuidas nende küsimustega Alliku arvates on. Samuti jääb
mõistetamatuks, kus on Allik kohanud sellist Freudi teadvustamist,
mida ta peab vajalikuks nii ulatuslikult oponeerida. Mulle tundub, et Allik
on vastustanud Freudi sellisel kujul, nagu teda tänapäeval enam
kuskil ei võeta, ja selle osa Freudist, mis on siiani esil ja mõjukas,
täiesti arusaamatult tähelepanuta jätnud.
Jah. Freudi on püütud justkui demütologiseerida
ja esmalt tundub lähenemine õigustatud olevat. Pole tarvis
tegelda Freudi kui müüdiga, nn. postmodernne aeg umbusaldab Suuri
Jutustusi ja kahtlemata on ka psühhoanalüüs vaadeldav Suure
Jutustusena. Lugedes saame aga aru, et Allik omakorda järjekindlalt
“re müto logiseerib” Freudi – kriitikale allutatud läbinisti
positiivse müüdi (Freud kui sangar) asemele püüab ta
kinnismõtteliselt pakkuda teist, läbinisti negatiivset müüti
(Freud kui šarlatan). Rünnates ühte äärmust (Freud
kui sajandi suurim mõtleja jms.), liigub ta teise
äärmusse (Freud kui sajandi suurim pervert, fantasöör
jms.). Lõpuks ei paista psühhoanalüüs mitte millegi
muuna kui Suure Pettusena (Freud pole teaduslik, Freud pole originaalne,
Freud pole loogiline, Freud pole järjekindel jne.). See on taas üks
Suur Jutustus, negatiivne ja paranoiline.
Viidates Freudile omistatavate ideede algupärale,
on Allik vali nud kummalise lähenemisviisi, millest jääb
tõesti mulje, nagu oleks Freud oma projekti üles ehitanud suurejoonelise
vargusena. Selle asemel, et näidata Freudi esilekerkimise loogikat
õhtumaises vaimuloos ja seda vaimset tausta ja atmosfääri,
millest Freudi ideed on välja kasvanud, näitab Allik lihtsustatult
ja kontekstiväliselt, et Freud ei lisanud oma aja vaimsusse midagi
uut, kasutades vaid teiste ideid. Jääb mulje, et kui Freud oleks
oma ideedega kuu pealt kukkunud, siis võiks teda isegi tunnustada
ja tõsiselt võtta. See on omapärane arusaam mõtte
arengust.
Allik tõotab järelsõnas
pakkuda minimaalset tausta, mis on vajalik kolme tõlgitud kirjutise
mõistmiseks. Seejuures peab ta vältimatult vajalikuks ka seda,
et lugejad saaksid aimu psühhoanalüütikute moraalist, näiteks
et “Jung polnud arvatavasti ainus isik, kellel olid lähedased suhted
oma patsientidega”, et “Stekel omas pikaajalist “võrgutaja” kuulsust”
jms. Kahtluse alla satub ka Freudi eetilisus. Kirjutaja klatšib, mitte
ei ava tekstide tagamaid. Hullem on aga see, et Allik on teinud Freudist
ka naljade allika. Eesti Ekspressi naljarubriigis avaldati kirjutis psühhoanalüüsist,
millest umbes 98 protsenti oli tema järelsõnast otse maha pandud.
Loo autor Mart Juur tunnistas hiljem, et “järelsõna oli hea,
nagu mingi inglise jant” (EE 19. VIII 1999, B12). Juur on adekvaatne. Ja
vähemalt osaliselt viitab see Alliku järelsõna ťanrilisele
kuuluvusele – tegu on volüümika naljajärelsõnaga,
mis esitab nalja-Freudi.
Võiks arvata, et Allik tajub teadlasena
mingit ohtu, mida freudilik lähenemine võiks teadvusele või
vaimsele teraapiale tuua. Kindlasti on vaieldav küsimus, kui pragmaatiliselt
saab Freudi võtta. Mind huvitaks väga küsimus, kui suures
osas on meie vaimsus ja psüühika spekulatiivsete kultuuriliste
mani pu leeringute väli ning millised on sisulised argumendid nende
osatähtsusega liialdamise vastu. Samuti näiteks psühhoanalüüsi
staatus meil ja mujal ning psühhoanalüüsi kui teraapia võimalused
ja piirid. Need on küsimused, mille tõstatamine oleks niivõrd
ulatusliku järelsõna puhul olnud ajakohane ja vajalik. Nüüd
on meil aga lahmakas teksti, mis ei tööta efektiivselt üheski
suunas ja mõjub kaunis monotoonse võitlusena olematute tontidega.
Psühhoanalüüsi “ikonograafiat”
tuleb purustada, aga küsimus on, kuidas. Lugesin kevadsemestril ühes
kõrgkoolis kursust Freudist. Loengu lõpus tuli üks tudeng
rääkima, et oli lugenud “Inimhinge anatoomia” järelsõna.
Tal oli tekkinud huvi tegelda psühhoanalüüsiga põhjalikumalt,
aga nüüd, pärast Alliku lugemist... Tegelikult olin ka ise
loengutes esitanud selliseid nö. radikaalselt kriitilisi väiteid,
et viibime fiktsioonide sfääris, et kõik Freudi peamised
ideed juhivad teda kliinilistesse ja teoreetilistesse tupikutesse, et Freudi
käsitlus mitteteadvusest on teatav ontoteoloogia või metafüüsika
jne. Ometi tundus, et see ei kahjustanud mitte kuidagi kuulajate vaimset
elevust ja pingestatust. Tolle üliõpilase nõutut nägu
vaadates sain aru, et Alliku järelsõna tuleb sellise kahjustamisega
suurepäraselt toime. Mõtlesin, et võibolla tuleks järgmine
loeng esitada teemal “Kuidas lõpetada muretsemine ja armastada
Freudi ka pärast Allikut.”
Arvukad tsitaadid, mida Allik kasutab, on ära
toodud täiesti kontekstivabalt ja mõtestava ümbruseta.
Bukett ei mõju selliselt mitte probleemidekeskse intellektuaalse
(veel vähem teadusliku) teksti, vaid sentimentaalse kultuuriloolise
referaadina. Situatsioonis, kui meie kultuuriline maastik lausa nõuaks
meil viimasel kümnendil esile kerkinud intellektuaalse diskursuse
mitmetahulist (sh. ka Freudist lähtuva osa) kriitikat, ilmutab psühholoogiaalastes
teoreetilistes küsimustes meie vabariigis ülimat institutsionaalsust
omav isik selle diskursuse suhtes täielikku ignorantsust.
Psühhoanalüüs olevat koondportree
eelmise sajandi lõpu mehest, tema mentaliteedist ja seksuaalsetest
steretüüpidest (lk. 239). Miks ei võiks aga XX sajandi
lõpus vähemalt viidatagi sellele, et suuresti just tänu
psühhoanalüüsile on paljud soolised, seksuaalsed ja muud
stereotüübid purustatud või vähemalt (teoreetiliselt)
küsitavaks muudetud ja kriitiliselt teadvustatud. Tänapäeval
ei tähenda psühhoanalüüs sugugi ainult kunagiste Viini
väikekodanlaste eelarvamusi.
Järelsõna algusse (lk. 179-180) on
Allik poetanud ka paar põgusat vihjet meie tänase intellektuaalse
maastiku kohta. Ühelt poolt annab Allik küllalt selgelt mõista,
et need arutlused on lihtsustatud, labase ja spekulatiivse Freudi veelgi
äärmuslikumaks arendatud variant, mis ei vääri sellisena
tähelepanugi. Teiselt poolt viitega Lacanile kui freudistile näib
Allik uskuvat, et Freudi tähendusetuse esiletoomisega on alus võetud
ka paljuski Freudi interpreteeringutele ehitunud diskursuselt. Usun siiski,
et see diskursus nõuaks tõsisemat ja sisulisemat vastustust
ja kriitikatki juba puhtalt oma laia leviku poolest. On paratamatu, et
ka Alliku enda potentsiaalsed üliõpilased ei jää
sellest puutumata ning lootus sellest kui sisulist tähelepanu mitteväärivast
mööda minna on ühtaegu naiivne ja vastutustundetu. Arvan,
et ülikooli õppejõu kohuseks on sekkuda ka ühiskondlikku
ja kultuurilisse ellu laiemalt, eriti kui tema valdkonda puudutav diskurss
kultuu ri- ja teadusajakirjades tundub pinnaline või ebaõigetel
radadel. Minu meelest psühholoogia õppejõu positsioon
ei õigusta en nast, kui see piirdub silmamoondajate koolitamisega
PR-firmade ja personaliosakondade jaoks.
Teaduse suunas pürgivad psühholoogid
või terapeudid, kes ravivad inimesi, muretsevad loomulikult psühhoanalüüsi
teaduslikkuse ja efektiivsuse pärast. Kirjandusinimesed ja muud intellektuaalid,
kes tegutsevad nii või teisiti peamiselt vaid fiktsioonide, tõlgenduste
ja rekonstruktsioonide vallas, võivad asjasse suhtuda ka vabamalt
ja lihtsalt nautida nö. spekulatsioonide ilu. See ei õigusta
aga ühtede ignorantsust teiste suh tes. Kui psühhoanalüüsi
valdkonda kuulub patsientide kõneviis, kui psüüheni jõutakse
keele vahendusel, kas pole siis loomulik, et kaasaegseid seisukohti keele,
kõne, teksti ja jutustamise kohta rakendatakse ka psühhoanalüüsis?
Kui sümptomeid saab vaadelda kommunikatsiooni vormina, kas pole siis
loomulik, et neid analüüsitakse ka semiootiliste mõistete
(nagu näiteks tähistaja ja tähistatav jms.) abil? Allik
paistab seda pidavat aga lihtsalt tühiseks eputamiseks ja intellektuaalitsemiseks.
Veider on see, et ta tugineb oma järelsõnas küll Freudi
tänapäevastele kriitikutele, kuid see naljakas ja nõutuks
tegev pilt, mille ta visandab psühhoanalüüsist, kuulub ikkagi
kuhugi sajandi esimesse poolde või veelgi varasemasse aega. See
pole XX sajandi lõpu inimese oma. Ja see ei hari mitte kuidagi neid
inimesi, kes Freudi lugedes tunnevad nagu Toomas Raudam, et “olen haige”
(EE 26. VIII 1999, B12).
Valle-Sten Maiste,
Jaanus Adamson

|