Peer Gynti tagasitulek
Tänavu kevadel ilmus ammu lubatud ja kaua
oodatud “Peer Gynti” teine trükk. Marie Under avaldas esimese tõlkeproovi
1925. aasta Loomingus (nr. 8). Selleks oli “Åse surm” (norra vanas
kirjaviisis Aase).
1926.-27. aasta hooajal Estonias ja Vanemuises
lavastatud variant oli tõlgitud saksa keelest, põhjalikult
ümber töötatud raamatuversiooni tõlge, mis ilmus
1938. aastal, oli tehtud originaalist.
Marie Under oli teine eesti luuletaja, kes Ibseni
pärast õppis ära norra keele. Esimene oli Georg Eduard
Luiga, kelle tõlkes ilmusid “Rahvavaenlane” ja “Keiser ja Kalilealane”,
mida Ibsen pidas oma peateoseks. Maailmakirjanduses ja -lavadel on ta peamiselt
tuntud “Peer Gynti” autorina.
Marie Underi tõlget on tulevane luuletõlkemeister
August Sang pidanud üldiselt rahuldavaks (Eesti Kirjandus 1938, nr.
11, lk. 511 – 513). A. Sang möönab, et Underi tõlkes on
haaravaid, eesti värsitõlkele haruldasi lõike, nagu
“Åse surm”. Kuid kriitiku hinnangul on tõlge kohati ka masinlik,
kiretu, kaine, kannatanud on selgus, lihtsus ja ilu. Sellega tuleb nõustuda
ka kolmveerand sajandit hiljem, s. o. 1925. aasta katsetest arvestades.
Mõnigi eesti luuletaja, tunnustatud luuletõlkija, on jõudnud
kuluaarides kahetsust avaldada, et tõlget pole uuendatud. A. Sang
heidab tõlkele ette liigset verbalismi, eriti dialoogides, mõtteline
tõlge olnuks parem. Tõlkekeeles tähendab Sang keeleuuenduslikke
äärmusi ja ärkamisaegsust (hullula). Ka ei ole ta rahul
sufiksi- ja irdriimi kasutamisega koos täisriimidega. Mööngem,
et korrektiivid teeksid rõhu ja rütmi paremaks. Toimetaja Georg
Grünberg oleks teksti keeleliselt julgemini võinud redigeerida.
Teatridki on teinud Underi teksti ainult keelt moderniseerivaid pisiparandusi,
nende panus on piirdunud teksti kärpimisega. Värsstõlke
näide, Soria-Moria lossi kirjeldus, on toodud autori versioonis soome
keelest Helgi Puki raamatus “Põhjamaade kirjandus I” (1997). Selles
on tabatud poeetilisunistav toon, kuid luulekogemuse ja -vilumuse puudumise
tõttu jääb see rütmilt ja hoogsuselt, lennukuselt
Underile alla.
“Peer Gynt” oma uues kuues on siiski esinduslik
tänu Herald Eelma illustratsioonidele ja Mai Eineri saagalik-pidulikule
kujundusele. H. Eelma kui illustraatori tugevus seisneb ta täpses
tekstitunnetuses ja üldistusjõus, mis on omane ka Ibseni-illust
ratsioonidele. On ju need loogiliseks järjeks “Tõele ja õigusele”,
“Kalevalale”, “Nils Holgerssonile”. Kogutervik on stiilne ja poeetiline,
kohati
jääb aga vajaka mitmekihilisu sest, eriti nimikangelase karakteri
osas.
Et puudub eesti Ibseni-monograafia ning pole
ka ühtki tõlget, pärinevad kommentaarid peamiselt Marie
Underi esmatrüki järelsõnast ja teatrite kavalehtedelt.
Helgi Puki koolidele mõeldud käsitlus lähtub soome versioonist,
on tublisti lihtsustatud ja ühekülgne, näiteks on mööda
vaadatud Peeri mütoloogilisusest. Tavaliselt on viida tud, et Peer
pärineb norra rahvaluulest, teks ti on tõlgendatud kui individualismiidee
ja marunorralikkuse karikatuuri, kangelast on nähtud kompromissinimesena
vastukaaluks Brandi fanatismile.
Folkloorne Peer pärineb Asbjørnseni
teisest haldjajuttude ja rahvapärimuste kogumikust. Folkloorsest Peerist
on Ibseni tekstis kohtumine Kõveraga, kes end ise nimetab Suureks,
ja poistepuudusest peast segaste karjapiigadega, kes pakuvad end suurtrollile.
Folkloorne Peer on muinasjutuvestja ja naljameister, lorilugude ja pilajuttude
autor, folkloorne selleski mõttes, et kujutleb-tunnetab end osalisena
vanades lugudes. Ibseni Peerile on peale selle omased unistav-lüüriline
elutunnetus ja haruldane fantaasiaküllus, poeetiline jõulisus,
argirealismist erinev vaimulaad. Temas on ka norra Tuhkapoissi, rõõmsameelset
lolliks peetud nooremat venda, kes terava mõistuse ning huumoriga
võidab oma printsessi ja kuningriigi. Ja teistki, traagilist muinasjututegelast,
Kullervo hingesugulast, kelle kätes äparduvad kõik argitööd
ja ettevõtmised. H. Eelma illustratsioonides kriipsutab seda alla
tõe tunnetamine, paradokslik narritarkus. Kaanepildi Peer Gynt on
riiukukk, kiidukukk, külakukk-võrgutaja, kes tähtede teele
siirdudes on uljas ja pakatab noorusjõust, kuid kes pole poeet.
(Või siiski – Tähetee jalge ees?!) Peeri relv külakaklusteski
oli aga sõna, ta polnud rusikakangelane. On ju mõtestamata
rüga mine ja emotsionaalne piiratus samuti pahe.
Ibseni Peer on läbinisti norralane, talu
poeg, väljarändaja-asunik, ettevõtja, haritlane, teadlane,
diplomaat, meremees, sõdur jne. Kuid ta on ka kosmopoliit ja ta
pankrot kosmopolitismiparoodia. Ta dilemma, kas olla ise või olla
nagu teised, teose filosoofi line telg, on keeruline ka seetõttu,
et valik ei olene ainult temast, surve on tugev. Folkloorne Peer oli ta
ise iseenda jaoks. Uusaja ideoloogilis-poliitilistes võitlustes
on iseolemist alati idealiseeritud (isiksus, rahvus, riiklus), nagu ka
mõnitatud, mida Ibsen toonitabki. Peeri vaevab ja hirmutab just
isiksuse kaotus dialoogides Nööbivalajaga, ühtesulamine
massi ja massiinimesega, kellele toetusid ühiskonnauuenduslikud teoreetikud.
Ühtesulamine kõiksusega, igatsus puhata igavest und Norra kõrgmägedes
teda ei kohuta. Peer reedab kõike ja kõiki, kõige
enam iseennast, kuid milleski jääb ta ustavaks oma ideaalidele,
tast ei saa trolli printsi, kuigi ka mitte keisrit.
Ainestik pärineb vanast näidendist
“Haldjapulm”, mille autoriks oli Ibseni sõber kirjanik Botten-Hansen.
Maailmakirjandusest on Peerile lähedane Lendav Hollandlane (Ibseni
meelislugusid ta lapsepõlves), sihitu eksleja, sest ta pole osanud
tunnetada eesmärki, teha õigeid valikuid. Üks eeskujuteoseid
on ka Miltoni “Kaotatud paradiis”, Solveig kui Eva vastand on pälvinud
kriitikute tähelepanu, leiab ju Peer oma kaotatud (lapsepõlve)paradiisi
armastava naise südames. Lähedane on ka “Faust”, eriti lõppstseenis,
Solveigi vaidluses Nööbivalajaga, nagu ka tunnetuslikes printsiipides.
Mõistagi on tekstis palju päevakajalist, mistõttu on
kombeks olnud kärpida lavastades isegi neljas vaatus tervikuna. Kuid
köidab suur poeesia, üldinimlikud ja luuleväärtused,
seda ka laval, kus värssdraamat leidub üha vähem, isegi
Shakespeare’i on hakatud “tõlkima” proosasse.
Eesti kirjandusse on “Peer Gynt” andnud palju
ideelisi impulsse, alates lihtsatest tsitaatidest ja allusioonidest kuni
suurte motii vi teisendusteni. Mõned peajooned. Nipernaadi ja Ekke
Moori gyntlikkus on hõlpsasti äratuntav põhitüübis
ja eluringides, ema Nee du ja ema Åse paralleeli on korduvalt krii
tikas esile tõstetud. Gyntlik on Niper naadi pruudirööv
Terikeste pulmas ja ta naise Inrii di nimi Ibseni Ingridi teisend.
Marie Underi ballaadidesse on “Peer Gynt” laenanud
rütmi- ja stroofimustreid, ehk pärineb siit ka huvi folkloorse
ainese ning selle dramatismi vastu.
|
Herald Eelmaa illustratsioonid |
Jättes seekord kõrvale H. Wuolijoe
Koidula iseolemise luuletajana, A. Mälgu “Esimese maja” Hädi
Solveigi-läheduse jm., kesken dugem Peeri “olla ise” rahvuslikule
tõlgendusele. A. H. Tammsaare on sellele rajanud oma romaani “Ma
armastasin sakslast”, mida tõestab viide “kellegi välismaise
luuletaja” vastavale maksiimile. Oskari arvates pole ei tema ega ta rahvas
olnud kunagi ta ise, Oskar kõige enam oma surnud armsama kirja lugedes.
Tammsaare ironiseerib, et kirjandust luuakse ikka rohkem kirjanduse kui
elava elu põhjal, kuid ta ei idealiseeri ka elu, kivimurdu või
saviauku. Eks tõenda seda ka Ibseni “Gynt”!
Kahtlemata tuntakse kõige paremini Ristikivi
Solveigi-paroodiat, millest väljaandjad on märkinud üksnes,
et novell põhineb “võõral ainel”. Pala pole Ristikivi
parim – mõnitada ja parodeerida on kergem kui ide aa li luua – kuid
vaimukas ja leidlik. Ilmumisaja kontekstis oli see iseloomulik ajastule,
milles oli palju reetmist Ibseni Solveigi ja Penelopet on kõrvutanud
Reet Neithal. Ühist on neil naiselikus tegevuses, kanga kudumises
ja ketramises, millega nad oote aega täidavad, mõlemad sümboolsed
läbi aegade. Kummagi elukangas ja elulõng on raisatud elusaatuse
võrdpilt, kuid selles on ka väärtusideaal: Odysseus tuleb
koju ja pa neb kehtima korra oma kuningriigis, Solveig lunastab Peeri.
Elu pole kunagi asjatu.
Gyntlikku filosoofiat leidub ka Ristikivi Tallinna-triloogias.
Jüri Sääveli muutumatu iseolemine inimesena ja eestlasena
on sümpaatne, olgugi see kohati paindumatu ja jäik. Tema unistus
maast ja majast puruneb, härraskorterist jõuab ta taas agulisse,
veel selgema ringi teeb Jakob Kadarik, kes oli peremees võõras
majas. Nagu Peer, jääb temagi keskpäraseks heas ja kurjas.
Julius Kilimit läheb teele nagu Peer, et saada karjapoisist kuningaks
(sai ju selleks kuningas Taavet!). Temagi dilemma on eesmärgitunnetuse
ebamäärasus: saamata iseendaks, on ta rohkem nagu teised, kuid
tema jõuab ehitada agulisse sellest erineva avara, õhurikka
maja ja teeb oma ringi algusse vaimus: ta noorusluulet hakatakse viisistama,
mis on edasiminek ringist. Ta ei loovuta oma ideaaliväärtusi,
kuigi
Suur Maletaja Elu liigutab tedagi nagu Ibseni Suur Kõver Peeri.
Just selles triloogia osas viitab Ristikivi ise Ibsenile: Sagritsa hüüdnimi
Kõver ei pärine norralaselt. Maja kui sümbol esineb ka
Ibsenil: Peer püstitab oma karjaseonni.
“Peer Gynti” uustrükk on kultuurisündmus,
ei tunne ju enamik eestlasi praegu enam Ibseni tervikteksti, vaid lavavariante.
Ehk jõuame meiegi kord tervikuni laval, nagu Pariis, Berliin jt.
Seda vääriks eriti viies vaatus, ibsenliku dialektika meisterpilt,
väärtuste muutmise ja jäävuse seadus.
Hilve Rebane
|