Emake, Eha ja Sinised Trummid

22. augustil kell 16 toimus Viljandi baptistikoguduses poeetiline etendus. Luule teater Serah esitas Eha Remmeli tsykli “Si nis te trummide passioon”, mis pyhen datud luuletaja hiljuti lahkunud ema mälestusele. Meenutati ka Uku Masingu synnipäeva. 
Peale selle, et toimumiskoht asus Uku tänavas, leidus sel syndmusel Masinguga veel yks seos – too oli väheseid eesti luuletajaid, kes pereliikme kaotamisele pyhendand tsykli (“Itkud isale”, “Itkud õele”). Usklikule (ja luuletajale sealhulgas) ei ole ilmsemat tuleproovi kohtumisest surmaga. See mängiti nyyd koguduse ees yle etenduses, kus syndmused võtnud omamoodi kuju. Tunnine kava sisaldas hulgaliselt visuaalset symboolikat: sinist sulge, laps-ingleid hõljumas ja uinumas, lyhemaid või pikemaid muusikakatkeid ja lugejat (Vaike Vaher), kelle ryyhõlmad inimeste päid silitasid, kui ta taaskord möödus. Etenduse keskel sai iga kuulaja sygisese astriõie, vist iseennast meenutamaks. Sakraalne muinasjutt, milleks lein laienes, töötas mitmel tasandil. Surmas lahkunu ilmub selgemalt ja see muutub klaariks enesevaatluseks. Tajutav ava rus, “Põhjatu põhjamaa” tunne, edasi antud Anderseni luigemuinasjutu arenduse, omamytoloogilise kujundistiku (kuningapere, veski jm.) kaudu. Midagi juudilikku veel, mystilist ja surnupalve kaddiši pikki yksusi meenutavat. Sinised trummid, olgu nad leinalugu kõmistavad pillid, kannatavad silmad või miski muu, nad kõnelesid. “Lapsepõlve suust”, nagu yks rida ytles. Selles polnud sentimentaalsust ega hala, mingi kindel hellus ainult, “siiras roll”. Kunstlikkust ei kandnud ka esitatu, vahel poeetiliseks proosaks aeglustuv, vahel ylilyhikesteks fraasideks murduv tekst, kus “luule on häälikutel kylas”. Eepilisust yle tyki aja – initsiat siooni laadses retkes oli selle jõud tajutav. Tundsin tervet kogudust räägitavale väga lähedale kummarduvat, kogu aeg kaasas. Olen Remmelile tänulik, et taas kõlas uuest luulekeelest kadunud sõna “ema ke”. Usutavalt, mitte läägelt. Selles elustusid kau ged, metakirjanduse, kraadekultuuri ning campi ajas tu eelsed tähendused, milled tänapäev on tyhistand, unustand.

Mängurid, ülestõusjad ja kaasajooksikud

Eelmise reede õhtupoolikul esitleti Tallinna Kirjanike Maja saali fuajees Czeslaw Miloszi “Vangistatud mõistust”, mille on tõlkinud eesti keelde Hendrik Lindepuu. 
Loomingu Raamatukogu sarjas avaldatud polii tiliste artiklite kogumik on nobelist Miloszi esimene raamat eesti keeles. Varem on Miloszi ingliskeelsete luuletuste tõlkeid Paul-Eerik Rummo sulest ilmunud Loomingus, kuid peamiselt just luuletuste eest 1980. aastal Nobeli kirjandusauhinna pälvinud Miloszi poeesia valikkogu meil veel pole.
Vilniuses sündinud Milosz (1911) kirjutas oma “Vangistatud mõistuse” vahetult pärast punase Poola diplomaadina Pariisi ärahüppamist 1951, raamat ilmus poola keeles 1953, levitati siidipaberil trükituna õhupallidega Poolasse, aga ka prantsuse, inglise ja saksa keeles. Hämmastab autori poliitiline läbinägelikkus ja analüüside paikapidavus ajal, kui Lääne vasakpoolsed intellektuaalid olid Stalini re�iimi söödetud fassaadidest pimestatud. Karl Jaspers aga toonitas raamatu saksakeelses eessõnas, et “Vangistatud mõistus” on moraalne teos.
Kindlasti andis Miloszi “mittevangistatud mõistusele” erilise kooli ja karastuse just pidev elu ja surma piiril kõndimine sügaval põranda all. Poola vastupanuliikumine oli palju verisem kui näiteks prantsuse resistance, gestaapo nabis paljud Miloszi sõbrad ja tuttavad ning nad lõppesid seina ääres või laagreis. Ka pidi Teise maailmasõja aegne poola vastupanu Londoni eksiilvalitsuse tellimusel võitlema kahel rindel: ühtviisi vaenlased olid nii fašistid kui ka kommunistid. Poola enda punasus oli 40ndatel veel päris habras, oma kommuniste polnud õieti ollagi, alles 50ndatel hakkas Idast pealesurutud ideoloogia Poola Rahvavabariigis tooni andma ja poolakaid oma pilli järgi tantsitama. “Ajaloolisest paratamatu sest” tingitud maailmavallutava plaani haruna juuru ta ti ka sotsialistlikku realismi, mille piitsa ja prääniku lõa otsa paljud poola kirjanikud end haakisid.
Milosz eritleb loomingulise intelligentsi küpsemist nn. murtibingismi – iselaadsesse vaimsesse puitumisse ning toob välja seda idioodistumist soodustavate teguritena tühjuse (religioossuse puudumise), absurdi, paratamatuse, edu peibutused jms. asjaolud, mille kasvupinnas jäi sõjaeelsesse dekadentsi. Kahepalgelise diplomaadi ja allasurutud kirjaniku seisuses Milosz aga taipas, et Ida-Euroopal, eriti okupeeritud Baltimaadel, pole Läänest suurt midagi loota ning nagu me nüüd teame, kinnitas suurriikide poliitika (kui jätta välja Balti riikide annekteerimise suuresti deklaratiivne mittetunnustamine) Miloszi ettenägelikkust. 
Teise kummalise mänguna vaatleb Milosz salakavalat konkurentide ja üldse võimu üle trumpa mist – nn. katmani, mis tähendab pealesuruva tota li taarsusega ühel või teisel ettekäändel leppimist, lõpmatut maskide tegemist ja enesest võõrandumist. Milosz liigitab selle ühiskondliku nõidumise rahvuslikuks, revolutsioonilise puhtuse, esteetiliseks, kutsetöö, skeptiliseks, metafüüsiliseks ja eetiliseks katmaniks. Võib kindlalt uskuda, et Milosz teadis, millest kirjutas. Ta oli ju kuus aastat punase Poola võimudega sehkendanud, oskas süstematiseerida ja enesepetteid eritleda. Kuidagi pidi ta ju USAs ja Prantsusmaal diplomaadiks olemist maskeerima. Mõned üksikud olid nii resoluutsed, nagu näiteks Stanislaw Ignacy Witkiewicz kes, saanud teada, et Punaarmee ületas 17. septembril 1939 Poola piiri, võttis suure annuse veronaali ja lõikas oma veenid läbi. Need, kes ei lõiganud, jäid gestaapo, surma laagrite ja Varssavi ülestõusu pureda. Kes neist puremistest terve nahaga välja tuli, pidid “ajaloolise paratamatusega” kohanema ja mänge kaasa mängima.
Psühholoogilistes elu- ja kirjandusloolistes ülevaadetes vaatleb Milosz kahte prosaisti ja kahte luuletajat. Eesti lugeja saab Miloszi valitud sissevaadetega pildi atraktiivsetest poeetidest Beetast (Tadeusc Borowski, 1922 – 1951) ja Deltast (Kons tantiny Ildefons Galczynski, 1905 – 1953), kes olid varem meile päris tundmatud. Alfa ja Gamma on veelgi läbipaistvamad, nende taga polnud poola kirjandusinimestel raske ära tunda Miloszi häid tuttavad ja mingil perioodil lausa sõpru. Näitaks Gamma ehk puise sulega prosaist Jerzy Putrament (1910 – 1986) oli Miloszi gümnaasiumikaaslane, aga muutus pärast ülimõjukaks kirjandusideo loogiks. Eesti lugejale tuntuim on kindlasti Alfa ehk Jerzy Andrzejewski (1909 – 1983) “Tuha ja teemandi” autor, kes astus 1957. aastal parteist välja ja langes alkoholismi. 
Czeslaw Miloszi “Vangistatud mõistuse“ esitluse ametlikus osas kõnelesid Poola Vabariigi suursaadik ja tõlkija Hendrik Lindepuu. Viimane, kes oli põhja tult lugemisnäljase poisina neelanud ka poola ilukirjanike teoseid, mainis Poola ja iseenda tähendusliku seosena seda, et Laiuse, kus ta praegu elab ja töötab, oli kunagise Poola riigi põhjapoolseima vojevoodkonna äärmise staarost konna keskus. Tähenduslik on ka see, et Hendrik Lindepuu on sündinud 11. novembril – Poola Vabariigi aasta päeval. Kuigi juhus olevat saatuse kuningas, pole miski siin ilmas juhuslik. 
“Vangistatud mõistuse“ esitlus jätkus Lindepuu valitud sõprade-tuttavate kitsas, kuid veinirikkas seltskonnas.