Näitus “Maal ‘99. Kursi koolkond” Raatuse galeriis kuni 18. VII.

Kui Kursi koolkond 1988. aastal loodi, manifesteerisid kunstnikud oma liidu eesmärgina korraldada ühiselt näitusi ja jagada galeriipindu, mitte ideoloogiat ja loomepõhimõtteid. Seetõttu on ka Raatuse väljapanek nüüd, 11 aastat hiljem, kui kunstnikud on oma loomingus kasvanud ja edasi liikunud, rohkem mehaaniline kui orgaaniline tervik.
Vaatamata suureformaadilistele teostele, mis kohati (üle)pingestavad galeriiruume, on näitus siiski oma iselooomult hajuv ja fragmentaarne. Rühmitus kui kompaktne mehhanism ei toimi enam nii, nagu see oli paar aastat tagasi. Tekkinud madalseis ei väljendu autorite nõrkuses: iga autor ajab juba sedavõrd oma isikupärast joont, et paralleelide tõmbamine pole enam võimalik ega vajalikki.
Ilmar Kruusamäe on oma produktiivsuses ainus kunstnik kogu suurnäitusel, kes esineb ka Kunstihoones ja Rotermanni soolalaos. Kruusamäe loob Raatuse monumentaalse maaliga “Joona lõks” pühaliku ja sakraalse õhkkonna. Hiiglasliku Joona figuuri kaudu lahkab kunstnik tuntud Vana Testamendi lugu, integreerides sellesse uudseid lähenemisnurki ja -võimalusi. Graafikamagister Reiu Tüür eksponeerib Linnagalerii isiknäituselt (vt. eelmine Sirp) tuttavlikke teoseid, mille intellektuaalne ja emotsionaalne allikas on taevas. Maalil “Ristid, sauad ja Mihkel” kohtuvad astroloogilist kaarti meenutavad pinnad rahvapärimuslike legendidega. Tüür loob kontakti taeva müstilisuse ja inimkeha lihalikkuse vahel, ta personifitseerib ja erotiseerib oma kujutamisobjekti, seades kahtluse alla tavapärased konventsionaalsed arusaamad taevast ja tähtedest kui millestki kaugest ja kättesaamatust. Imat Suumanni maalide “Saar” ja “Poolpäev” aineseks on maastik, mida kunstnik julgelt interpreteerib, saavutades lõppresultaadiks Turneri-laadsed ekspressiivsed värvimängud. Priit Pangsepa teosed kujutavad stiliseeritud, end ekshibitsioneerivaid inimkehasid. Albert Gulki on haaranud putukamaania. Gulgi maalidel “Punase sipelga meenutused enne...” ja “...ja nüüd” avaneb sinises koloriidis muinasmaa, täis kõige erinevamaid pisilasi. Äärmiselt tagasihoidlikult ja minimalistlikult esineb Marko Mäetamm, pakkudes välja väikeseformaadilise “Jumala ja Vanakuradi dialoogi”. Ta toob publikuni kahe vastandliku jõu, Jumala ja Kuradi kõneluse, kusjuures ühe osapoole sõnad peab vaataja ise välja mõtlema. Mäetamme töö on ainuke kogu suurnäitusel, mis kaasab publiku aktiivsesse teose loomeprotsessi, oodates temalt verbaalset osalust lünkade täitjana.
Kogu kursikate näitus, mis mõjub temaatikalt ja vormilt üldiselt positiivsena, tõstatab küsimuse rühmituste võimalikkusest ja funktsioonist. Suudab ju suurem osa Raatuses eksponeerivaist kunstnikest end iseseisvalt oma loominguga õigustada. On näha, et nende vägivaldselt ühte ruumi surumine lõhub, mitte ei võimenda maalide iseloomu.