"Eesti mõttelugu" ja muusikateadus
Tänaseks on Ilmamaa kirjastuse üllitatav "Eesti mõtteloo" sari leidnud kindla koha Eesti raamatuturul. Majanduslikult heitlike aegade kiuste ilmub sari üllatava regulaarsusega, kuus raamatut aastas, mis, juhul kui ka tänavused plaanid realiseeruvad, annab 1995. aastast peale summa summarum kolmkümmend üksikväljaannet. Muusikalist või muusikateaduslikku kirjavara leiame "Eesti mõtteloo" produktsioonist samuti karmi regulaarsusega üks nimetus üle aasta, mis, nagu lihtne arvutus näitab, teeb kokku kolm raamatut. Nendeks on Rudolf Tobiase "In puncto musicorum" (1995), Karl Leichteri "Keset muusikat" (1997) ning viimasena äsja ilmunud Rein Laulu "Sissevaateid muusikasse". Kümme protsenti Eesti mõtteloost muusikakirjandusele, seda on muuseas väga palju – näiteks finantsmajandusliku võrdlusena võib nimetada, et mitmetes meie teaduseelarvetes moodustab kogu humanitaarteadusele jaguv osak ligikaudu kümme protsenti. Nii et muusikateadlastel tasub "Eesti mõtteloo" sarja märgata ja asjaosaliste tegevust tunnustada.
Et pea iga kirjastaja peab osavalt loovima raamatu müügiedu Skylla ning eritlussügavuse Charybdise vahel, siis erinevad "Eesti mõtteloo" senised kolm muusikaraamatut üksteisest olemuselt küllaltki palju. Ladinakeelsele pealkirjale vaatamata on Tobiase raamat neist kõige populaarsem, sisaldades peamiselt helilooja ajakirjanduses avaldatud muusikaarvustusi aastatest 1900 – 1918. Kontserdiarvustusi, küll hilisemast ajajärgust, sisaldab ka Leichteri raamat, kuid samade kaante vahele on ühtlasi tee leidnud tema magistriväitekiri pealkirjaga "Richard Wagneri ühiskunstiteose filosoofilis-esteetilised alused". Kitsas mõistes kõige muusikateaduslikum on Laulu raamat, mis sisaldab valitud käsitlusi Euroopa süvamuusika klassikast, alates Beethovenist ja Brahmsist ning lõpetades Hindemithi, Schönbergi ja Šostakovitšiga. Kontserdiarvustusi Laulu raamatust ei leia, osaliselt ka seetõttu, et minu teada pole ta neid kunagi kirjutanud. 
Milleks muusikaanalüüs?
Laulu "Sissevaateid muusikasse" alustab lühem sissejuhatus autori enese sulest, milles Laul piiritleb raamatut moodustavate muusikateaduslike tekstide iseloomu täpselt ja ammendavalt. Ta kirjutab: "Muusikateose vahetul tajumisel ei jõua osa selles sisalduvast informatsioonist meieni või jõuab väga vaevaliselt ja ebapiisavalt. Põhjuseks on see, et muusikateos kõlab pidurdamatult edasikulgevas ajas, millel ei ole tagasikäiku. Seetõttu jäävad kuulamisel mõtestamata paljud seosed eelnevate ja järgnevate kõlaelementide vahel, eriti kui need asetsevad teineteisest kaugel. /---/ Sel moel võib kaotsi minna terve informatsioonikiht, mis muusikateoses varjul on. Muidugi võib muusikalise aja kulgu peatada, /---/ kuid see on võimalik vaid väljaspool interpreteerimis- või kuulamisprotsessi. Sellest momendist aga algab juba muusikaanalüüs, mille mõte seisnebki just muusika vahetul vastuvõtul möödalibiseva informatsioonikihi teadvustamises."
Muusikaanalüüsi koolkondi leidub maailmas palju ja lääneriikides mõjukamate hulka nende seas kuuluvad näiteks USAs Allen Forte töödest aluse saanud muusika hulgateoorial põhinevad analüüsid või siis sakslase Heinrich Schenkeri juba 1930ndatest pärinev muusika pind- ja süvastruktuure eristav lähenemisviis, mis on üllatavalt sarnane mõnikümmend aastat hiljem Noam Chomsky poolt lingvistikas kultiveeritud ideedega. Venemaal kahe maailmasõja vahel alanud ning Teise maailmasõja järel jõudsalt edasi arenenud muusikaanalüüsi paradigmat olen varem kord söandanud määratleda kui akadeemilist muusikaanalüüsi. Laul ise nimetab oma raamatu sissejuhatuses seda meetodit süvaanalüüsiks ning ütleb mulle ühes oma enam kui kümne aasta taguses kirjas (31. oktoobrist 1988): "Olen arvamusel, et selle akadeemilise muusikaanalüüsi koolkonna, millele Te lääne muusikateaduses tõenäoliselt õieti paralleele ei leia ja kuhu Te ka minu raamatu (jutt käib Laulu 1986. aastal kirjastuselt Muzõka vene keeles ilmunud raamatust "Motiiv ja muusikaline vormimoodustus", mis eesti keeles on avaldatud kaks aastat hiljem kogumikus "Muusikalisi lehekülgi", nr. 5 – J. R.) täiesti õigesti paigutate, rajaja on mitte [Boriss] Assafjev, vaid [Leo] Masel. Assafjev on liiga üldsõnaline. See on aga ainult minu isiklik arvamus, mis läheb enamasti lahku üldkehtiva Assafjevi kultusega."
Väljend "Assafjevi kultus" noorema põlve muusikateadlastele vaevalt et midagi enam tähendab. Kaheksakümnendatel aastatel hariduse saanud inimesed ja vanemad aga mäletavad: Boriss Assafjev oli ainsana muusikateadlastest valitud omaaegse N. Liidu Teaduste Akadeemia liikmeks ning tema tööd kanoniseeritud, millele viitamata ei võinud seetõttu kaitsmisele pääseda ükski muusikateaduslik väitekiri. Kümne aasta pikkuselt distantsilt võib väita: muidugi kandis akadeemiline vene muusikateadus totalitaarse ühiskonna pitserit, muidugi oli see traditsioon suletud, lääneriikides tehtavat üldiselt ei tuntud ja ignoreeriti vahel teadlikult. Samas polnud akadeemiline vene muusikateadus oma sisult kuigi ideologiseeritud ning muutus parimates avaldumisvormides, kui Laulu mõtet kasutada, muusikateoste omalaadseks interpretatsiooniks või siis isegi helikunsti uueks haruks, mille väärtus pole meie jaoks kadunud ka täna, so. sootuks teistsugustes ühiskondlikes oludes. Mul pole kahtlusi selles, et süvaanalüüsi parimate avaldumisvormide hulka kuuluvad ka Laulu enese muusikateaduslikud tööd.
Laulu juubeli tähistamisest Tallinnas
20. märtsil 1999 sai Rein Laul kuuekümneaastaseks. Tema sünnipäeva tähistati sama päeva hommikul Tallinnas Eesti Muusikaakadeemia ja Eesti Muusikateaduse Seltsi korraldatud ettekandekoosolekuga, kus võtsid sõna juubilar ise, Mart Humal (kahe ettekandega), Margus Pärtlas, Kerri Kotta, Andres Pung ja Mart Jaanson. Humal, Pung ja Pärtlas on kõik ka Laulu õpilased, st. õppinud tema juhendamisel aspirantuuris Peterburi Konservatooriumis, kus Laul 1970. aastast alates töötab õppejõuna. Siin pole koht pikemaks peatumiseks koosolekul peetud ettekannete sisul ja loodetavasti ilmuvad need varem või hiljem mingil kujul ka trükis, kuid märgiksin, et juubilar vaimustas taas kuulajaid klassikalise muusikaliteratuuri perfektse valdamisega klaveril, kusjuures koosoleku tipphetkeks ilmselt kujunes Laulu ja Humala vaidlus ühe trilleri tõlgendamise võimaluste üle Beethoveni viimase (nr. 32) klaverisonaadi teises osas.
Ettekandekoosolekule järgnes sama päeva õhtul kontsert Tallinna raekoja saalis, kus Laulu poeg Peeter Laul tutvustas Eesti avalikkusele juubilari heliloojana, esitades klaveril tema Passacaglia ja fuuga op. 1 d-moll, Klaverisonaadi nr. 3 op. 18, kaks pala ("Fanfaar" ja "Torupillilugu") ning "Armupiinad" op. 20. Peeter Laul on praegu üks tunnustatumaid noorema põlve pianiste Peterburis ning on Eestis ka varem kontserteerinud. Lisaks klaveriteostele kuulati lindilt Laulu soolokantaati pealkirjaga "Valitud kohad ja järeldus", mille tekst pärineb omaaegse N. Liidu Kõrgema Atestatsioonikomisjoni tellimusel juubilari Arnold Schönbergi kompositsioonitehnikale pühendatud kandidaadiväitekirja retsenseerinud ja erilise heasoovlikkusega mitte silma paistnud eksperdi sulest. Mussorgski ja Šostakovitši traditsioone järgides on Laul kõne all oleva soolokantaadi loonud mõnesid retsensiooni katkendeid viisistades.
Kontsertosa järel esitlesid raekojas eelmisel õhtul trükikojast tulnud Laulu raamatut "Sissevaateid muusikasse" Ilmamaa kirjastuse esindajad Hando Runnel, Mart Trummal jt.
Laulu raamatu sisust
"Sissevaateid muusikasse" koosneb üheksast artiklist, mis, kui Alban Bergi "Lüürilise süidi" käsitlus välja arvata, on kõik ka varem kas vene, inglise või eesti keeles ilmunud. Kogumiku on koostanud ja toimetanud Margus Pärtlas ning lubatagu mul tähelepanu juhtida ka Pärtlase Lauluga tehtud sisukale intervjuule Teater. Muusika. Kino 1999. aasta märtsinumbris. 
Et tuua lugejale Laulu tekstide stiilinäidet, esitaksin siinkohal katkendi raamatu viimasest artiklist pealkirjaga "Šostakovitši muusika bolševistliku ideoloogia ja praktika valguses". Laul kirjutab (rmt. lk. 245-246): "Valdav enamik Šostakovitši teoseid, eriti tuntumaid, kuulub puhta instrumentaalmuusika alla. Neisse kätketud varjatud programm ongi käesolevas artiklis välja pakutud muusikalise, esteetilise ja – olgu otse öeldud – sotsioloogilise analüüsi objekt. Antud programmi iseärasuseks on just nimelt asjaolu, et see hargneb rikkalikult, kuni pisimate detailideni välja arendatud sotsiaalsel foonil. Minu arvates ei tunne muusikaajalugu geeniust, kes oleks olnud veelgi vastuvõtlikum oma ajastu sotsiaalsele kontekstile, veelgi rohkem huvitatud selle avamisest kõigi oma värvide ja varjunditega, kui Šostakovitš. Ta oli ületamatu mitte ainult ajastu põhiolemuse tabamise oskuses, vaid ka selle koloriidi vähimate muudatuste tunnetamisel. Tema instrumentaalteosed, eriti kümme esimest sümfooniat, moodustavad peaaegu täieliku helilise kroonika kommunistliku monstrumi seitsmekümneaastasest valitsemisest Venemaa ja sellega piirnevate maade üle – võib olla ajaloo pikimast ja hirmsaimast vaimupimeduse perioodist."
Toodud katkend võiks ka muusikast kaugel seisvale lugejale osutada, et muusikateaduse suletus ning kaugelseismine ühiskonnas toimuvatest protsessidest on tegelikult näiline. Nendel päevadel leiab Viinis aset interdistsiplinaarne kollokvium teemal "Märgid, muusika ja ühiskond", mille kutse ütleb, et kollokviumil "tuleks püüda ületada muusikateaduse, muusikaesteetika ja muusikateooria mõnesugune isoleeritus teistest humanitaarteadustest, selleks näidates, et muusika struktuuri, vormide, helikeele tehnika, muusikalise tähendusõpetuse ja muusikaesteetika probleemid on vältimatult seotud ühiskonna praktilise toimimise ning seda iseloomustavate teguritega". Mulle tundub, et Peterburi Konservatooriumi professor Rein Laul on oma raamatus "Sissevaateid muusikasse" suutnud ületada muusikateaduse isoleerituse muust vaimuilmast. Võibolla pole ta seda isoleeritust lihtsalt märganud.