Härraslaste salaonn

People&Poetry,
http://moritz.botany.ut.ee/~wizard.
Poetry-pool viimati uuendatud 01/07/1999.

Külapoisid-vellekesed, kelle nime me kõik teame ja hirmu/ harduse/tülpimusega kordame, teevad oma onne metsadesse. Seltskond, kellest siin kirjutan, on oma lehtla rajanud Tartu ülikooli botaanika ja ökoloogia instituudi virtuaallehestikku. Onniseinale on kribitud kõlavad varjunimed. Leone, Ellom, Jack, Sanctus ja Katrin. Kui siit ja säält kursoriga kriipida, võib alt hakata aimuma midagi märksa tuttavamat. Nimesid, mis kuuluvad vanemaidkaudu siitkandi vaimsesse kõrgklassi. Ent ärgem tähtsustagem seda üle. Meenutagem Kahlil Gibrani: lastel on nende eneste mõtted ja nende hingede homsekotta pole vanemail pääsu.
Ja kummatigi on P&P härraslaste salaonn. Ka – kuigi mitte ennekõike – oma nimelt ja tendentsilt matsikeelega siidkinnastes ümber käia, kui üldse. Siiski, sõnasisult ei erine “P&P” kuigivõrd TNT “Urdust” – ikka ja jälle aimub tekstidest vennaskondlikku dekoratiivdekadentsi. Erinevuse loob ruum teksti ümber; õigemini – mitte ka niivõrd ruum, kuivõrd selle kujundus. “Urdu” põleviklusele vastandub P&P pakutav romantismi eklektiline, ent peenetundeline verming tõesti mõistetavaks tänasele romantikajanusele. Tõsi, kaugeltki mitte igale lugejale ei pruugi see puhtakäeline virtuaalia pärimeelt olla. Rohmakust autentsusega võrdsustavas kultuuriruumis aimub “Urdu” paratamatult paljuski ehedamana, nende kirg siiramana. Sära P&P sõnadepeegleisse vaatavais silmis tundub ikka pigem belladonnapiisa kui bella donna põhjustatuna – ja too piisk on täpselt doseeritud, ei pimesta kasutajat, ei pane karjatama kui Vanapaganat: “Ise tegi, Ise tegi!”. (“Urdu” karjatab – ehkki kukehääli, kuid belladonnapiisatagi.)
Too ülalmainitud vennaskondlikkus on enim aimatav P&P esiehitaja Leone tekstides; esimesena lugeja ette ilmuvas luuletuses “Winter” sedavõrd melodramaatilise naiivsiredusega, et võibki häälestada lugeja kogu kooslust ses võtmes mõistma: “snow on her eyes/ she carried a crystal in heart/… /born of the winter/she was my Russian girl” (vrd. Vennaskond tõlgendamas Rodionovit: “Mul oli üks plika/ kel lund sadas silmist…”). Ka neiu luuletuse vinjetil on pisut, kuid tuntavalt sarnane Trubetsky&Pathique”i romaani “Daam sinises” nimitegelasega – tegevuses vaid viivuks nähtavale vilksatava, kuid vaimus aina kohaloleva romantilise muusaga. “Flames”, “Galatea” ja “Elu” kõlavad nii tuttavlikus valsirütmis… ning lugejale meenub, et P&P läve ees näitab viit teed Alumiiniumi manu. 
Ent Leone äärepealt epigoonlusse vääratava stiilipuhtuse aitab lugeja süübimisfookusse tagasi järgnev kontrapunkt: kadunud ajastu kummatist tänagikestavõimist valib loota ka Ellom, kelle etnofuturism on pääaegu et tõsiseltvõetavaim seniloetud noorkirjanduses. “Wisdom” ja “anemoonid” raamivad “öö” põlismanapüüdu (“sind kaitseb see särk sinu seljas/ sind kaitseb su kirivöö”), “lahkumise” itkule metsade ja nii ka enese kaost kõlab vastu “laulu” regivärsiline tõdemus, et pole siit kuhugi mujale minna, transtsendentsis hakkab maalastel kõle. Krooniks “novell”, mis oma enesereferentsiaalse päälkirjaga justkui püriks etaloniks, kuid vähemasti Taevapõdra rahvaste lühijutumudeli kandidaadina vääriks kaalumist küll. Juliette Marchand hõikab eelpoolmainitud võsavellekesi ja selle kume kaja kannab ka “novelli” inimriigitrotsi.
Jack on omakorda kontrapunkt mõlemale eelmisele. “Sarah”, “Uma”, “Neve” ja “Rose” on postkaardid kaunitaridega lavalt ja linalt – postkaardid, mida suhtlejavaim vajab seda enam, mida ebavajalikumaks muudab need ajastu, mil sõnum sekundi vältel saabuda suudab. Hiljutisest Postimehe kultuurilisast võisime lugeda copywriterite orjuseneedmisi. Jack nõnda ei hala, vaid toob neoonsunduse virtuaalsalongi. Sundus kaob, reklaamtekstidest ja feature-artiklite algusest teada histrioonilised tutvustused saavad omaette esteetilisteks objektideks.
“Rose’i” meelas stsenaariumiasketism (“rain drop falls/ sound noise scream”) annab järje üle Sanctuse pärlendavnappidele ideaalpop-rütmidele. “City” pühapäeva-tänavanoore melanhooliat on koguni markeeritud Giorgio de Chirico maaliga – siit aimub MTV sünnitanud 80ndate briti uusromantikute ambitsiooni katta nii tantsupõrandad kui kultuuriteoreetikute töölauad. Samamoodi lihtsakoelised “Untitled” (oma pastellide ja musta vastandamisega) ning “Depressioon” (mis “lennu ajal kõduneb/ ta tunneb ennast endana”) rõhutavad tollele ajale iseloomulikku rusutuse naudeldavust. Kuid, nagu aimub teistegi P&P autorite selgestiilsusest, pigem on siin tegu teadliku maski kui pärise sedasioluga.
Katrini lilimarleenlikud tõrvikulaulud “Truudus” (“…punase laterna neitsilik pilk…”), “Truudusetus” ja “Etyyd” lõpetavad tsükli selle praegusel kujul ja kinnitavad muljet koosluse pastišilembusest; taas kõlab vennaskondlikkus ja kooliplikafilosoofia, mis tuttavad eelmise kümnendivahetuse Noorustest ja nüüd ka “Urdust”, ja Katrin paneb siiski kahtlustama: ehk ongi see kamp oma noorautorlikkuses täiesti siiras ning stiili(de)puhtus tõesti vaid teadvustamata kinderstube
Sest mis neis tekstides siis õigupoolest nii erilist on?
See sauvage noble-mäng on ju vähemasti Õhtumaa kirjanduses nii mitmeid kordi läbi mängitud ja sageli jõulisemalt, süüvinumalt?
Ent ärgem rutakem sündmusest ette. Küllap on igal läbimängukorral olnud piisav põhjus selle hetkes, kirjanduslikus ja elulises tänases; ilmselt heitunud või kindana porri heidetud argirealiteedis, mida mingi osa noorsoost võtab loana/nõudena endi ült kõik kindale järele loopida ja ise takkapihta karata – kuid teine osa koguneb salaonni plaani pidama, et siis vastata kindaheitele kui rituaalsele solvangule. Pilkele mittealluva suursugususega, isegi kui sugusust veel suurusest enam (kuigi just liialdus sellega allutas siiski pilkele “Urdu”). Ehk siis – isegi kui pelgalt pajurapiire duellirelviks valida osates.
Nende esimene duell skeptilise lugejaga on küll vaevalt võidukas – vaevalt veel võidavad nad lugeja pärissõbraks või pärisvaenlaseks. Kuid nad jäävad meelde ning leiavad lugejast uusi võimalusi, uusi väljakutseid, millele vastata. Selles ma ei kahtle. 

Berk Vaher