Vana ja uus keskaeg

Infoühiskond on paradigmana sattunud sotsiaalteadlaste tähelepanu alla seoses informatsiooni plahvatusliku väärtustumisega viimastel aastakümnetel. Muutused on leidnud aset nii teabe tootmises, kogumises, levitamises kui ka tarbimises. Nii on Jean Baudrillard tunnistanud, et ühe tunni televiisorivaatamise jooksul kogeb tänapäevainimene rohkem teksti kui eelindustriaalse ühiskonna liige kogu oma elu jooksul. 
Diskussioon infoühiskonnast peaks vaatluse alla võtma mõlemad pooled informatsiooni definitsioonist, mille on välja pakkunud Suurbritannia sotsioloog John B. Thompson. Esiteks tuleks informatsiooni käsitleda lähtuvalt selle sümbolilisest dimensioonist, mis hõlmab tähenduslike tekstide tootmist, talletamist, levitamist jms. Teiseks tuleks informatsiooni vaadelda kontekstualiseeritud sotsiaalse fenomenina: informatsioon peegeldab alati keskkonda, kus selle tootmine, levitamine ja tarbimine aset leiab. 
Infoühiskonna paradigma on tõstnud esile rida teooriad. Laias laastus võib need jagada strukturalistlikeks ja kriitilisteks teooriateks. Strukturalistid püüavad selgitada muutusi, mis on erinevatel elualadel kaasnenud seoses informatsiooni tähtsustumisega. Kriitilised teooriad aga juhivad esmajoones tähelepanu ohtudele, mida infostumine põhjustab sellistele virtuaalsetele konstruktsioonidele nagu rahvusriik, demokraatia, identiteet jms. 
Üks esimesi, kes juhtis tähelepanu muutustele sotsiaalses struktuuris, oli Daniel Bell oma töös “The Coming of Post-Industrial Society” (1973). Ta väidab, et sotsiaalne areng on vaadeldav liikumisena eelindustriaalsest postindustriaalsesse ühiskonda, mis oma olemuselt on tegelikult infoühiskond. Teooria hilisem tõlgendus pärineb Alvin Toff lerilt, kes 1980. aastal avaldas käsitluse “The Third Wave”. 
Bell vaatleb ühiskonna arengu allikana muutusi tööjõu olemuses. Eelindustriaalses ühiskonnas olid inimesed hõivatud valdavalt põllumajandusega. Ühiskonna liikmete jaoks oli kõige tähtsam leida mooduseid, kuidas elada ühest saa gist teiseni ning säilitada sellega oma eksistents. Linnastumise tagajärjel väärtustus üha enam masinatöö, mis juhatas sisse industriaalse ajastu. Industriaalses ühiskonnas tekkis vajadus nii tööliste kui masinate parema teeninduse järele. Esile tõusis teenindussfäär, mis oli eelduseks teeninduslikule ehk postindustriaalsele ühiskonnale. 
Kui agraarühiskonnas olid inimesed mõjustatud peamiselt loodusest ja industriaalses ühiskonnas tehnikast, siis postindustriaalses ühiskonnas omandab tähtsuse ühiskonnaliikmete dialoog, mis oma olemuselt on informatiivne. Bell väidab, et postindustriaalne ühiskond on nn. teadmiste ühiskond. Innovatsioonide aluseks on eelnevalt kogutud teoreetiline teadmine. Eelindustriaalses ja industriaalses ühis konnas olid leiutajad aga valdavalt “andekad ama töörid”. 
Daniel Belli postindustrialismi ideed on tugevalt kritiseeri nud Frank Webster. Teooria peamine puudus on selle teleo loogiline iseloom, mis lubab meil oletada, et kõik ühiskonnad arenevad mingist alguspunktist lõppsihi suunas. Juhul kui areng oleks selline, ei tohiks olla mingisugust probleemi ennustada selle kulgu. Ometi – see on võimatu. Teine puudus on käsitluse historistlik olemus. Bell püüab visandada tulevikku minevikus aset leidnud sündmuste põhjal. See on tendentslik ning juhuslik. 
Kaasaegsema strukturalistliku teooria pakuvad välja Michael Aglietta ja Alain Lipietz, kes püüavad kirjeldada peamiselt materiaalsete väärtuste kuhjumise korda erinevatel aegadel. Teoreetikud väidavad, et muutused viimaste aastakümnete majanduslikus käitumises viitavad arengule fordistlikust post-fordistlikku ühiskonda. 
Fordism vaatles massitoodangut ja -tarbimist normina, tehasetöölised olid domineerivaks tööjõuks ja rahvusriik majandusliku aktiivsuse keskuseks. Postfordismi ise loo mus tab aga uue tehnoloogia üha laialdasem kasutuselevõtt ja tööliste kvalifikatsiooni tõus. Selle asemel, et toota ühe organisatsiooni piires nii palju kui võimalik, tõuseb esile suund kasutada võimalikult rohkem teiste teenuseid. Ajastut iseloomustab tööjõu, toodangu ja tarbimise paindlikkus.
Üks olulisimaid tunnuseid nendes muutustes on globa liseerumine, mis tähendab sidususe suurenemist erinevate lokaalsete ühikute vahel. Globaliseerumise all tuleks vaadelda nii turgude, tootmise, finantseerimise kui ka kommunikatsiooni sidusust. Erilist tähelepanu väärib siin just kommunikatsiooni globaliseerumine, millel on märkimisväärne roll globaalse majandussüsteemi toimimises. 
Globaliseerumise ja transnatsionaalsete korporatsioonide tekkimisega tõusevad esile ka mitmed puudused. Olulisim neist on rahvusriigi positsiooni nõrgenemine. Kes vastutab korporatsioonide toimimise eest, kui pole teada kindlaid omanikke ning ettevõte on valgunud üle mitme riigi? Mil määral mõjutavad transnatsionaalsed korporatsioonid üksikute rahvusriikide poliitikat? Eksisteerib kartus, et rahvusvahelised suurettevõtted on võimelised kahjustama rahvusriigi toimimist, kui too asub takistama ettevõtte tegevust.
Globaliseerumise taustal on täheldatav teinegi sotsiaalsete muutuste kompleks: võrgustumine. Intensiivselt arenevad sellised institutsioonid, mis aitavad kujundada võrgusubstruktuure (nt. haridus, teadus, tehnoloogia jne.). Võrgusubstruktuurid ehk sõlmed on omakorda eelduseks võrgustikule, mille sisu on valdavalt informatsiooniline.
Nii globaliseerumine kui võrgustumine on postfordistliku ühiskonna tunnused, mis avaldavad mõju ka massimeedia arengule. Tavakodaniku tasandil on meedia areng põhjustanud ruumilise sõltumatuse fenomeni. Inimesed kogevad üha enam olukordi, mis asetsevad väljaspool isiklikku kogemust. Samuti on muutused leidnud aset indiviidi kuuluvustundes. Inimesed tunnevad end kuuluvat nn. virtuaalsetesse gruppidesse ja kogukondadesse, mis on kujundatud massimeedia poolt. Viimane nähtus sisaldab endas ka ohtu. Aktiivne meediatarbija muutub sõltuvaks ning manipuleeritavaks selle sisust. 
Toodud käsitlused on valdavalt kirjeldavad. Need annavad vaid nägemuse infoühiskonnast. Samas võib esile tõsta autoreid, kes analüüsivad kriitiliselt infoühiskonnana praegust sootsiumi. Kriitilised lähenemised on laias laastus jagatavad kahte ossa: esiteks infovoo, teiseks info kuhjumise teooriad.

Kultuuriimperialism ja panopticon
Üks mõjukamaid kaasaegse infovoo kriitikuid on olnud Herbert Schiller. Ta väidab, et praegu toimiv infokorraldus on põhiliselt mõjutatud arenenud lääneriikide poolt. Seda kujundavad turu surve, klassierinevused ning korporatiivne kapitalism. Kõik need elemendid on aluseks Schilleri kultuuri imperialismiteooriale. Teooria väidab – kaasaegses maailmas on täheldatav ühesuunaline infovoog arenenud riikidest arengumaadesse ja see on üks lääneriikide domineerimise instrumente.
MacBride’i Komisjon 1977 – 1979 on tunnistanud, et pidev ühesuunaline infovoog arenenud riikidest arengumaadesse võib sisaldada ideid, mis viivad traditsioonilise elustiili ja väärtuste kahanemisele. See omakorda nõrgendab lokaalseid kultuure ja identiteete. Lisaks sellele juhib Schiller tähelepanu inglise keele massilisele levikule, mis on nõrgendanud väiksemate keelte positsiooni. Keeleprobleem on eriti ilmne uue meediatehnoloogia puhul. Hinnangulistel andmetel on peaaegu 90 protsenti WWW-lehekülgedest inglise keeles.
Kultuurilise domineerimise ja ühesuunalise meediavoo probleem annab kinnitust, et vaba infovoog ei pruugi alati aidata kaasa demokraatia kinnistumisele. Nii tunnistab MacBride’i Komisjon, et vaba meediavoo kontseptsioon, mis sai eriti tugeva toetuse pärast Teist maailmasõda, on suurendanud eelkõige nende võimu, kes valdavad suuremaid meediaressursse. 
Schiller kritiseerib valdavalt infovoogu erinevate riikide vahel. Samal ajal arvustab Jürgen Habermas ühiskonna seesmist tasakaalutust. Oma nn. refeodaliseerumisteoorias väidab Habermas, et elektroonilise meedia leiutamine on aidanud kaasa avaliku sfääri kahanemisele. Peamine põhjus on siin infovoo lailevimudel (the broadcast model of information flow), kus üksikud tootjad kontrollivad informatsiooni, mis jõuab paljude tarbijateni. 
Infovoo lailevimudelit kritiseerisid Theodor Adorno ja Max Horkheimer juba 1940. aastatel. Nende töö “Dialectic of Enlightenment” kirjeldab elektroonilise meedia autoritaarset olemust, see on parim vahend massidega manipuleeri miseks. Olukorras, kus vähesed tootjad kontrollivad infovoogu, on halvatud eriarvamuste esindatus. Arvamuste mitmekesisus on aga vaba ideede vahetuse ning parima poliitilise lahenduse leidmise esmane eeldus.
Kaasaegses meediakorralduses võib lailevimudeli kontseptsiooni vastu esitada vähemalt kaks kriitilist märkust. Esiteks, – teooria töötab üksnes olukorras, kus tegutsevad vaid üksikud meediakanalid. Tänapäevast meediamaastikku kujundavad väga paljud kanalid ja see tähendab, et võimalus esitada omi ideid on samuti suurenenud. Teiseks, kompuutertehnoloogia arengu ja interneti kasutuselevõtuga võime tunnistada niinimetatud virtuaalse avalikkuse teket (jututoad, uudisgrupid, listid), mis, tuginedes Mark Posterile, annavad meile uue võimaluse oma arvamuse esitamiseks. 
Infovoo lailevimudel on aga endiselt probleem arengumaades, kus televisioon ja raadioringhääling on valitsuse tugeva kontrolli all. Habermasi avaliku sfääri teooria ja demokraatia seisukohalt on arengumaades veel teisigi probleeme. Vaesuse ja kirjaoskamatuse tõttu on seal puudulik juurdepääs mitte üksnes informatsiooni tootmisele, vaid ka selle tarbimisele. 
Lisaks elektroonilise meedia lailevimudelile on Habermas juhtinud tähelepanu üha suurenevale teabekorraldusele, mis on samuti üks avaliku sfääri kahanemise tunnuseid. Teabekorraldus kujutab endast sihtotstarbelise informatsiooni tootmist ja väljuva teabe kontrollimist sooviga korraldada ja kontrollida erinevaid protsesse. Teabekorraldus ja -kontroll piiravad juurdepääsu adekvaatsele infole ja segavad kodanikke tegemast õiglaseid otsuseid.
Kolmas kriitiline tähelepanek on neoliberalistliku majandussuundumuse esiletõus ning avaliku sfääri institutsioonide nõrgenemine. Neoliberalistid väidavad, et ühiskonna arengut on pikka aega takistanud riigi tugev sekkumine erinevatel elualadel. Vähendamaks riigi kontrolli soovitavad neoliberalistid avaliku sektori erastada. 
Neoliberalistlike ideede taustal aset leidnud kommerts kanalite levik on asetanud kahtluse alla avalik-õigusliku meedia senise tähenduse. Muuseumide, galeriide ja raamatukogude kommertsialiseerumine on kujundanud arvamuse, et niinimetatud rahvuslikud väärtused ei ole vaadeldavad enam inspiratsiooni allikatena, vaid osana meelelahutustööstusest.
Nii Schilleri kultuuriimperialism kui Habermasi refeodaliseerumine on neomarksistlikud lähenemised ja haavatavad mitmel tasandil. Schiller ja Habermas kritiseerivad praegust olukorda, kuid ei paku alternatiivseid lahendusi. Nad ei maini, et mitmetest pahedest hoolimata on kaasaegne massimeedia osa läänelikust heaoluühiskonnast. 
Kui Herbert Schiller ja Jürgen Habermas kritiseerivad ühesuunalist infovoogu, siis Anthony Giddens ja Michel Foucault keskenduvad rohkem informatsiooni kuhjumise probleemile. Oma töös “The Nation State and Violence” (1985) väidab Giddens, et rahvusriik on oma olemuselt infoühiskond. Säilitamaks seesmist stabiilsust on riigile tähtis omada kontrolli selle kodanike üle. Parim vahend on järelevalve. See tähendab esmajoones inimestesse puutuva teabe kogumist ja talletamist ning niinimetatud andmebaasiühiskonna kujundamist. Giddensi teooria kirjeldab valdavalt info kuhjumise poliitilist dimensiooni. 
Majanduslikust dimensioonist annab info kuhjumisest ülevaate Foucault’ panopticoni kontseptsioon. Panopticon kirjeldab olukorda, kus inimene jätab teadmatult maha informatsiooni, mille nähtamatu “teine” enda huvides ära kasu tab. Ostes poest kaupa ning tasudes selle eest maksekaardiga, jätab inimene endast maha informatsiooni oma sotsiaalsest staatusest, maitsest, huvidest jms, mis võib olla kasulik teave reklaamijale. 
Giddensi järelevalve- ning Foucault panopticoni teooria on alternatiivteooriad. Need püüavad analüüsida infoühiskonda kindlast lähenemisnurgast. Käsitlused on suuresti abstrakt sed. Samal ajal on aga fakt andmebaasiühiskonna kujunemisest väga tõsine. See sisaldab ohtu demokraatiale, kus osa ühiskonna liikmeist naudib oma võimu ja üleolekut, mis tugineb suuresti juurdepääsul kaaskodanike andmetele.

Meedia propageerib või hävitab kultuuri?
Eriliigi infoühiskonna teooriatest moodustavad kulturo loogilised lähenemised. Eristatavad on siin kaks tasandit. Esiteks võime heita pilgu kultuuri traditsioonilisele tõlgendusele (kirjandus, muusika, kujutav kunst, tavad, rahvuskeel jms.); teiseks võime vaadelda muutusi kultuuri semio loogilises tähenduses, kus kesksel kohal on suhted märkide, tähenduste, tekstide jms. vahel.
Muutused traditsioonilises kultuuris on olnud suhteliselt vastuolulised. Osa teoreetikuid väidab, et meediatehnoloogia areng on aidanud levida sellistel väärtustel, mis varasematel aegadel olid kättesaadavad vaid eliidile. Hea näide on siin Walter Benjamini “The Work of Art in the Age of Mechanical Reproduction” (1936), mis tunnistab, et film on aidanud kunsti meistritöödel jõuda tavaliste inimeste hulka.
Samal ajal on aga rida teoreetikuid, kes väidavad, et uus meedia on just kahandanud seniste kunstiteoste väärtust. Theodor Adorno avaldas 1938. aastal essee “On the Fetish-Character in Music and the Regression of Listening”, milles väidab, et raadio on hävitanud hea muusika maitse ja kvaliteedi ning seeläbi madaldanud üldist kultuuritaset. Adorno kinnitab, et inimestele on vähetähtis, mida nad kuulavad või kuidas nad kuulavad; inimesed on huvitatud üksnes sellest, et nad kuulevad. 
Võibolla on Adorno arvamus liiga radikaalne, kuid – on ka ilmne, et muutused traditsioonilises kultuuris on olnud märkimisväärsed. Eriti tähelepanuväärne on see konsumerismi levikuajastul, kus paljud autorid mõtlevad esmalt sellele, kuis paremini oma teoseid müüa, ning alles seejärel loomingulisusele.
Soov saada kasumit on viinud olukorrani, kus ühiskonnas ringleb üha rohkem informatsiooni ja vähem tähendust. Semioloogiline ja paljuski postmodernistlik käsitlus tõdeb, et reaalsus on hoomatav tekstide kaudu. Et ühte ja sama nähtust kirjeldavad erinevad tekstid, on ka võimatu identifitseerida ühtset tõde. Meil on tegemist vaid tõe versioonidega. Samuti on absurdne otsida erinevate nähtuste autentsust, sest kõik on ebaautentne.
Ainus reaalsus, mida me kogeme, on keel, ütleb Roland Barthes. Kui reaalsus on üksnes keele probleem, siis kõik, mida kogeme, tunnetame ja teame, on informatsiooniline. See tähendab, me eksisteerime ühiskonnas, mis on informatsiooniline. 

Niisiis jagunevad infoühiskonna teooriad laias laastus kahte ossa. Ühele poole asetuvad teooriad, mis deklareerivad uut ühiskonnakorraldust: poststrukturalism, postfordism ja postmodernism. Teisel pool on teooriad, mis asetavad rõhu järgnevusele: infovoo-, avaliku sfääri, kuhjumisteooriad.
Kõik need teooriad võtavad vaatluse alla muutused, mis on kaasnenud informatsiooni koguse ja tähtsuse plahvatusliku kasvuga viimastel aastakümnetel. On see aga piisav rääkimaks infoühiskonnast kui millestki uuest ja erinevast, võrreldes varasema ühiskonnaga? Problemaatiline. Frank Webster tunnistab, et infoühiskonna mõiste on puudulik. Ta väidab, et suurem osa infoühiskonna definitsioonidest pakub vaid kvantitatiivse mõõte, mille kohaselt siseneme infoühiskonda mingist nähtamatust punktist, kus informatsioon hakkab domineerima.
On võimalik leida üsna selge vastuolu informatsiooni tähenduses. Informatsioon võib olla tähenduslik ja tähendusetu. Küsimus peitub informatsiooni kvaliteedis. Kvalita tiivse lähenemisega on aga peaaegu võimatu fikseerida infoühiskonna kui millegi uue ja arenenuma saabumist. See kõik tähendab, et me ei saa üksnes arutleda info hulga üle, vaid peame teoretiseerima ka selle üle, mis laadi informatsioon on ühiskonnas rohkem väärtustatud, kes on informatsiooni tootja ja mis eesmärkidel see on toodetud.

Raivo Suni