Vana ja uus keskaeg
Infoühiskond on paradigmana sattunud sotsiaalteadlaste
tähelepanu alla seoses informatsiooni plahvatusliku väärtustumisega
viimastel aastakümnetel. Muutused on leidnud aset nii teabe tootmises,
kogumises, levitamises kui ka tarbimises. Nii on Jean Baudrillard tunnistanud,
et ühe tunni televiisorivaatamise jooksul kogeb tänapäevainimene
rohkem teksti kui eelindustriaalse ühiskonna liige kogu oma elu jooksul.
Diskussioon infoühiskonnast peaks vaatluse
alla võtma mõlemad pooled informatsiooni definitsioonist,
mille on välja pakkunud Suurbritannia sotsioloog John B. Thompson.
Esiteks tuleks informatsiooni käsitleda lähtuvalt selle sümbolilisest
dimensioonist, mis hõlmab tähenduslike tekstide tootmist, talletamist,
levitamist jms. Teiseks tuleks informatsiooni vaadelda kontekstualiseeritud
sotsiaalse fenomenina: informatsioon peegeldab alati keskkonda, kus selle
tootmine, levitamine ja tarbimine aset leiab.
Infoühiskonna paradigma on tõstnud
esile rida teooriad. Laias laastus võib need jagada strukturalistlikeks
ja kriitilisteks teooriateks. Strukturalistid püüavad selgitada
muutusi, mis on erinevatel elualadel kaasnenud seoses informatsiooni tähtsustumisega.
Kriitilised teooriad aga juhivad esmajoones tähelepanu ohtudele, mida
infostumine põhjustab sellistele virtuaalsetele konstruktsioonidele
nagu rahvusriik, demokraatia, identiteet jms.
Üks esimesi, kes juhtis tähelepanu
muutustele sotsiaalses struktuuris, oli Daniel Bell oma töös
“The Coming of Post-Industrial Society” (1973). Ta väidab, et sotsiaalne
areng on vaadeldav liikumisena eelindustriaalsest postindustriaalsesse
ühiskonda, mis oma olemuselt on tegelikult infoühiskond. Teooria
hilisem tõlgendus pärineb Alvin Toff lerilt, kes 1980.
aastal avaldas käsitluse “The Third Wave”.
Bell vaatleb ühiskonna arengu allikana muutusi
tööjõu olemuses. Eelindustriaalses ühiskonnas olid
inimesed hõivatud valdavalt põllumajandusega. Ühiskonna
liikmete jaoks oli kõige tähtsam leida mooduseid, kuidas elada
ühest saa gist teiseni ning säilitada sellega oma eksistents.
Linnastumise tagajärjel väärtustus üha enam masinatöö,
mis juhatas sisse industriaalse ajastu. Industriaalses ühiskonnas
tekkis vajadus nii tööliste kui masinate parema teeninduse järele.
Esile tõusis teenindussfäär, mis oli eelduseks teeninduslikule
ehk postindustriaalsele ühiskonnale.
Kui agraarühiskonnas olid inimesed mõjustatud
peamiselt loodusest ja industriaalses ühiskonnas tehnikast, siis postindustriaalses
ühiskonnas omandab tähtsuse ühiskonnaliikmete dialoog, mis
oma olemuselt on informatiivne. Bell väidab, et postindustriaalne
ühiskond on nn. teadmiste ühiskond. Innovatsioonide aluseks on
eelnevalt kogutud teoreetiline teadmine. Eelindustriaalses ja industriaalses
ühis konnas olid leiutajad aga valdavalt “andekad ama töörid”.
Daniel Belli postindustrialismi ideed on tugevalt
kritiseeri nud Frank Webster. Teooria peamine puudus on selle teleo loogiline
iseloom, mis lubab meil oletada, et kõik ühiskonnad arenevad
mingist alguspunktist lõppsihi suunas. Juhul kui areng oleks selline,
ei tohiks olla mingisugust probleemi ennustada selle kulgu. Ometi – see
on võimatu. Teine puudus on käsitluse historistlik olemus.
Bell püüab visandada tulevikku minevikus aset leidnud sündmuste
põhjal. See on tendentslik ning juhuslik.
Kaasaegsema strukturalistliku teooria pakuvad
välja Michael Aglietta ja Alain Lipietz, kes
püüavad kirjeldada peamiselt materiaalsete väärtuste
kuhjumise korda erinevatel aegadel. Teoreetikud väidavad, et muutused
viimaste aastakümnete majanduslikus käitumises viitavad arengule
fordistlikust post-fordistlikku ühiskonda.
Fordism vaatles massitoodangut ja -tarbimist
normina, tehasetöölised olid domineerivaks tööjõuks
ja rahvusriik majandusliku aktiivsuse keskuseks. Postfordismi ise loo mus
tab aga uue tehnoloogia üha laialdasem kasutuselevõtt ja tööliste
kvalifikatsiooni tõus. Selle asemel, et toota ühe organisatsiooni
piires nii palju kui võimalik, tõuseb esile suund kasutada
võimalikult rohkem teiste teenuseid. Ajastut iseloomustab tööjõu,
toodangu ja tarbimise paindlikkus.
Üks olulisimaid tunnuseid nendes muutustes
on globa liseerumine, mis tähendab sidususe suurenemist erinevate
lokaalsete ühikute vahel. Globaliseerumise all tuleks vaadelda nii
turgude, tootmise, finantseerimise kui ka kommunikatsiooni sidusust. Erilist
tähelepanu väärib siin just kommunikatsiooni globaliseerumine,
millel on märkimisväärne roll globaalse majandussüsteemi
toimimises.
Globaliseerumise ja transnatsionaalsete korporatsioonide
tekkimisega tõusevad esile ka mitmed puudused. Olulisim neist on
rahvusriigi positsiooni nõrgenemine. Kes vastutab korporatsioonide
toimimise eest, kui pole teada kindlaid omanikke ning ettevõte on
valgunud üle mitme riigi? Mil määral mõjutavad transnatsionaalsed
korporatsioonid üksikute rahvusriikide poliitikat? Eksisteerib kartus,
et rahvusvahelised suurettevõtted on võimelised kahjustama
rahvusriigi toimimist, kui too asub takistama ettevõtte tegevust.
Globaliseerumise taustal on täheldatav teinegi
sotsiaalsete muutuste kompleks: võrgustumine. Intensiivselt arenevad
sellised institutsioonid, mis aitavad kujundada võrgusubstruktuure
(nt. haridus, teadus, tehnoloogia jne.). Võrgusubstruktuurid ehk
sõlmed on omakorda eelduseks võrgustikule, mille sisu on
valdavalt informatsiooniline.
Nii globaliseerumine kui võrgustumine
on postfordistliku ühiskonna tunnused, mis avaldavad mõju ka
massimeedia arengule. Tavakodaniku tasandil on meedia areng põhjustanud
ruumilise sõltumatuse fenomeni. Inimesed kogevad üha enam olukordi,
mis asetsevad väljaspool isiklikku kogemust. Samuti on muutused leidnud
aset indiviidi kuuluvustundes. Inimesed tunnevad end kuuluvat nn. virtuaalsetesse
gruppidesse ja kogukondadesse, mis on kujundatud massimeedia poolt. Viimane
nähtus sisaldab endas ka ohtu. Aktiivne meediatarbija muutub sõltuvaks
ning manipuleeritavaks selle sisust.
Toodud käsitlused on valdavalt kirjeldavad.
Need annavad vaid nägemuse infoühiskonnast. Samas võib
esile tõsta autoreid, kes analüüsivad kriitiliselt infoühiskonnana
praegust sootsiumi. Kriitilised lähenemised on laias laastus jagatavad
kahte ossa: esiteks infovoo, teiseks info kuhjumise teooriad.
Kultuuriimperialism ja panopticon
Üks mõjukamaid kaasaegse infovoo
kriitikuid on olnud Herbert Schiller. Ta väidab, et praegu
toimiv infokorraldus on põhiliselt mõjutatud arenenud lääneriikide
poolt. Seda kujundavad turu surve, klassierinevused ning korporatiivne
kapitalism. Kõik need elemendid on aluseks Schilleri kultuuri imperialismiteooriale.
Teooria väidab – kaasaegses maailmas on täheldatav ühesuunaline
infovoog arenenud riikidest arengumaadesse ja see on üks lääneriikide
domineerimise instrumente.
MacBride’i Komisjon 1977 – 1979 on tunnistanud,
et pidev ühesuunaline infovoog arenenud riikidest arengumaadesse võib
sisaldada ideid, mis viivad traditsioonilise elustiili ja väärtuste
kahanemisele. See omakorda nõrgendab lokaalseid kultuure ja identiteete.
Lisaks sellele juhib Schiller tähelepanu inglise keele massilisele
levikule, mis on nõrgendanud väiksemate keelte positsiooni.
Keeleprobleem on eriti ilmne uue meediatehnoloogia puhul. Hinnangulistel
andmetel on peaaegu 90 protsenti WWW-lehekülgedest inglise keeles.
Kultuurilise domineerimise ja ühesuunalise
meediavoo probleem annab kinnitust, et vaba infovoog ei pruugi alati aidata
kaasa demokraatia kinnistumisele. Nii tunnistab MacBride’i Komisjon, et
vaba meediavoo kontseptsioon, mis sai eriti tugeva toetuse pärast
Teist maailmasõda, on suurendanud eelkõige nende võimu,
kes valdavad suuremaid meediaressursse.
Schiller kritiseerib valdavalt infovoogu erinevate
riikide vahel. Samal ajal arvustab Jürgen Habermas ühiskonna
seesmist tasakaalutust. Oma nn. refeodaliseerumisteoorias väidab Habermas,
et elektroonilise meedia leiutamine on aidanud kaasa avaliku sfääri
kahanemisele. Peamine põhjus on siin infovoo lailevimudel (the
broadcast model of information flow), kus üksikud tootjad kontrollivad
informatsiooni, mis jõuab paljude tarbijateni.
Infovoo lailevimudelit kritiseerisid Theodor
Adorno ja Max Horkheimer juba 1940. aastatel. Nende töö
“Dialectic of Enlightenment” kirjeldab elektroonilise meedia autoritaarset
olemust, see on parim vahend massidega manipuleeri miseks. Olukorras, kus
vähesed tootjad kontrollivad infovoogu, on halvatud eriarvamuste esindatus.
Arvamuste mitmekesisus on aga vaba ideede vahetuse ning parima poliitilise
lahenduse leidmise esmane eeldus.
Kaasaegses meediakorralduses võib lailevimudeli
kontseptsiooni vastu esitada vähemalt kaks kriitilist märkust.
Esiteks, – teooria töötab üksnes olukorras, kus tegutsevad
vaid üksikud meediakanalid. Tänapäevast meediamaastikku
kujundavad väga paljud kanalid ja see tähendab, et võimalus
esitada omi ideid on samuti suurenenud. Teiseks, kompuutertehnoloogia arengu
ja interneti kasutuselevõtuga võime tunnistada niinimetatud
virtuaalse avalikkuse teket (jututoad, uudisgrupid, listid), mis, tuginedes
Mark Posterile, annavad meile uue võimaluse oma arvamuse esitamiseks.
Infovoo lailevimudel on aga endiselt probleem
arengumaades, kus televisioon ja raadioringhääling on valitsuse
tugeva kontrolli all. Habermasi avaliku sfääri teooria ja demokraatia
seisukohalt on arengumaades veel teisigi probleeme. Vaesuse ja kirjaoskamatuse
tõttu on seal puudulik juurdepääs mitte üksnes informatsiooni
tootmisele, vaid ka selle tarbimisele.
Lisaks elektroonilise meedia lailevimudelile
on Habermas juhtinud tähelepanu üha suurenevale teabekorraldusele,
mis on samuti üks avaliku sfääri kahanemise tunnuseid. Teabekorraldus
kujutab endast sihtotstarbelise informatsiooni tootmist ja väljuva
teabe kontrollimist sooviga korraldada ja kontrollida erinevaid protsesse.
Teabekorraldus ja -kontroll piiravad juurdepääsu adekvaatsele
infole ja segavad kodanikke tegemast õiglaseid otsuseid.
Kolmas kriitiline tähelepanek on neoliberalistliku
majandussuundumuse esiletõus ning avaliku sfääri institutsioonide
nõrgenemine. Neoliberalistid väidavad, et ühiskonna arengut
on pikka aega takistanud riigi tugev sekkumine erinevatel elualadel. Vähendamaks
riigi kontrolli soovitavad neoliberalistid avaliku sektori erastada.
Neoliberalistlike ideede taustal aset leidnud
kommerts kanalite levik on asetanud kahtluse alla avalik-õigusliku
meedia senise tähenduse. Muuseumide, galeriide ja raamatukogude kommertsialiseerumine
on kujundanud arvamuse, et niinimetatud rahvuslikud väärtused
ei ole vaadeldavad enam inspiratsiooni allikatena, vaid osana meelelahutustööstusest.
Nii Schilleri kultuuriimperialism kui Habermasi
refeodaliseerumine on neomarksistlikud lähenemised ja haavatavad mitmel
tasandil. Schiller ja Habermas kritiseerivad praegust olukorda, kuid ei
paku alternatiivseid lahendusi. Nad ei maini, et mitmetest pahedest hoolimata
on kaasaegne massimeedia osa läänelikust heaoluühiskonnast.
Kui Herbert Schiller ja Jürgen Habermas
kritiseerivad ühesuunalist infovoogu, siis Anthony Giddens
ja Michel Foucault keskenduvad rohkem informatsiooni kuhjumise probleemile.
Oma töös “The Nation State and Violence” (1985) väidab Giddens,
et rahvusriik on oma olemuselt infoühiskond. Säilitamaks seesmist
stabiilsust on riigile tähtis omada kontrolli selle kodanike üle.
Parim vahend on järelevalve. See tähendab esmajoones inimestesse
puutuva teabe kogumist ja talletamist ning niinimetatud andmebaasiühiskonna
kujundamist. Giddensi teooria kirjeldab valdavalt info kuhjumise poliitilist
dimensiooni.
Majanduslikust dimensioonist annab info kuhjumisest
ülevaate Foucault’ panopticoni kontseptsioon. Panopticon
kirjeldab olukorda, kus inimene jätab teadmatult maha informatsiooni,
mille nähtamatu “teine” enda huvides ära kasu tab. Ostes poest
kaupa ning tasudes selle eest maksekaardiga, jätab inimene endast
maha informatsiooni oma sotsiaalsest staatusest, maitsest, huvidest jms,
mis võib olla kasulik teave reklaamijale.
Giddensi järelevalve- ning Foucault panopticoni
teooria on alternatiivteooriad. Need püüavad analüüsida
infoühiskonda kindlast lähenemisnurgast. Käsitlused on suuresti
abstrakt sed. Samal ajal on aga fakt andmebaasiühiskonna kujunemisest
väga tõsine. See sisaldab ohtu demokraatiale, kus osa ühiskonna
liikmeist naudib oma võimu ja üleolekut, mis tugineb suuresti
juurdepääsul kaaskodanike andmetele.
Meedia propageerib või
hävitab kultuuri?
Eriliigi infoühiskonna teooriatest moodustavad
kulturo loogilised lähenemised. Eristatavad on siin kaks tasandit.
Esiteks võime heita pilgu kultuuri traditsioonilisele tõlgendusele
(kirjandus, muusika, kujutav kunst, tavad, rahvuskeel jms.); teiseks võime
vaadelda muutusi kultuuri semio loogilises tähenduses, kus kesksel
kohal on suhted märkide, tähenduste, tekstide jms. vahel.
Muutused traditsioonilises kultuuris on olnud
suhteliselt vastuolulised. Osa teoreetikuid väidab, et meediatehnoloogia
areng on aidanud levida sellistel väärtustel, mis varasematel
aegadel olid kättesaadavad vaid eliidile. Hea näide on siin Walter
Benjamini “The Work of Art in the Age of Mechanical Reproduction” (1936),
mis tunnistab, et film on aidanud kunsti meistritöödel jõuda
tavaliste inimeste hulka.
Samal ajal on aga rida teoreetikuid, kes väidavad,
et uus meedia on just kahandanud seniste kunstiteoste väärtust.
Theodor Adorno avaldas 1938. aastal essee “On the Fetish-Character
in Music and the Regression of Listening”, milles väidab, et raadio
on hävitanud hea muusika maitse ja kvaliteedi ning seeläbi madaldanud
üldist kultuuritaset. Adorno kinnitab, et inimestele on vähetähtis,
mida nad kuulavad või kuidas nad kuulavad; inimesed on huvitatud
üksnes sellest, et nad kuulevad.
Võibolla on Adorno arvamus liiga radikaalne,
kuid – on ka ilmne, et muutused traditsioonilises kultuuris on olnud märkimisväärsed.
Eriti tähelepanuväärne on see konsumerismi levikuajastul,
kus paljud autorid mõtlevad esmalt sellele, kuis paremini oma teoseid
müüa, ning alles seejärel loomingulisusele.
Soov saada kasumit on viinud olukorrani, kus
ühiskonnas ringleb üha rohkem informatsiooni ja vähem tähendust.
Semioloogiline ja paljuski postmodernistlik käsitlus tõdeb,
et reaalsus on hoomatav tekstide kaudu. Et ühte ja sama nähtust
kirjeldavad erinevad tekstid, on ka võimatu identifitseerida ühtset
tõde. Meil on tegemist vaid tõe versioonidega. Samuti on
absurdne otsida erinevate nähtuste autentsust, sest kõik on
ebaautentne.
Ainus reaalsus, mida me kogeme, on keel, ütleb
Roland Barthes. Kui reaalsus on üksnes keele probleem, siis
kõik, mida kogeme, tunnetame ja teame, on informatsiooniline. See
tähendab, me eksisteerime ühiskonnas, mis on informatsiooniline.
Niisiis jagunevad infoühiskonna teooriad
laias laastus kahte ossa. Ühele poole asetuvad teooriad, mis deklareerivad
uut ühiskonnakorraldust: poststrukturalism, postfordism ja postmodernism.
Teisel pool on teooriad, mis asetavad rõhu järgnevusele: infovoo-,
avaliku sfääri, kuhjumisteooriad.
Kõik need teooriad võtavad vaatluse
alla muutused, mis on kaasnenud informatsiooni koguse ja tähtsuse
plahvatusliku kasvuga viimastel aastakümnetel. On see aga piisav rääkimaks
infoühiskonnast kui millestki uuest ja erinevast, võrreldes
varasema ühiskonnaga? Problemaatiline. Frank Webster tunnistab,
et infoühiskonna mõiste on puudulik. Ta väidab, et suurem
osa infoühiskonna definitsioonidest pakub vaid kvantitatiivse mõõte,
mille kohaselt siseneme infoühiskonda mingist nähtamatust punktist,
kus informatsioon hakkab domineerima.
On võimalik leida üsna selge vastuolu
informatsiooni tähenduses. Informatsioon võib olla tähenduslik
ja tähendusetu. Küsimus peitub informatsiooni kvaliteedis. Kvalita
tiivse lähenemisega on aga peaaegu võimatu fikseerida infoühiskonna
kui millegi uue ja arenenuma saabumist. See kõik tähendab,
et me ei saa üksnes arutleda info hulga üle, vaid peame teoretiseerima
ka selle üle, mis laadi informatsioon on ühiskonnas rohkem väärtustatud,
kes on informatsiooni tootja ja mis eesmärkidel see on toodetud.
|