Festivalitiine september
Võrrelgem “Ars Electronica” 20. festivali
“Life-Science” Linzis ning Horvaatias neljandat korda toimunud Spliti uue
filmi ja video festivali, mis toimusid septembris. Osalesin üritustel
Eesti Kultuurkapitali ja Avatud Eesti Fondi vahendatud “Culturelink'i”
toetusel.
Kaks üritust võimaldavad kõrvutamist,
aga ka vastandamist. Linzi prestii¯ikas elekt roonilise kunsti festival,
“meediakunsti Ve neet sia biennaal”, on juhtivaid tehnoloogilise kunsti
foorume. Suuremalt jaolt filmile kes kendunud Spliti festival on noor,
ablas ja rikkalik sündmus.
Kunstinähtused kui uued
tooted
Elektroonilise ja audiovisuaalse kunsti buum
langeb kokku maailma netistumisega, Ida-Euroopa vabanemisega ja millenniumivahetuse
hüsteeriaga. Masse ja “kriitilisi mõtlejaid” on haaranud eufooriasegune
erutus mil legi erakordse asetleidmisest, enne ole ma tust ajaloolisest
situatsioonist inimkonna ajaloos. Füüsiline ruum on kokku kuivanud,
kommunikatsioonivahendid mõjutavad reisimise tähendust.
“Ars Electronica” 20aastane ajalugu veenab, et
selle valdkonnaga on teadlikult ammu tegeldud, tulevikku on ette nähtud.
Uue kunstivormi buumi tekitamisel on palju sihikindlaid tegijaid, nagu
ka esivanemaid: arengut on stimuleerinud poliitikud, kunsti-managerid,
kriitikud ja kunstnikud. Muutusi käimalükkavaks asjaoluks on
olnud uudsus, samuti uue toote / kunstivormi “turule” sise nemisega
kaasnev võimalus muuta jõudude vahekorda kunstimaailmas ja
enda positsiooni. Linzi puhul on eriti ilmne polii tikute ja töösturite
tagantlükkav roll. Nähtuste sünni juures võib muutuste
tõmme ja võlu osutuda määravaks.
Suurürituste sünergia
Kunstiväliste tegelaste funktsioon kunsti
fenomeni tekitajatena võib panna imestama, kuid tuleb silmas pidada,
et seda ei tehta omakasupüüdmatult. Pragmaatilisemaid ini mesi
kui poliitikud ja töösturid on raske leida. Imestamisväärne
on pigem tendent side ja huvide kokkulangemine ning oskus voolusid ja õhus
hõljuvaid ideid ära kasutades jõuda sünergeetilise
tulemuseni.
“Ars Electronica” on ka näide, et suured
asjad sünnivad koostöös. Erinevate kutse- ja elualade esindajad
peavad olema üksteise poole suunatud ja see tähendab milleski
enda mahasurumist. Sünergeetiline situatsioon tähendab kõikide
austamist ja aktsepteerimist, endavälisele eesmärgile kes kendumist,
domineerimishimulise trügimise vältimist. Selle tulemusena võib
tekkida ühisjõud, mis tõstab kõrgele ka varjus
olevaid.
Helipilved
“Ars Electronica” festivali ajalugu on seotud
Linzi hägusa staatusega Salzburgi ja Viini vahel. Salzburg on muusika,
Mozarti ja kontsertide linn, Viin on Viin. 70ndate lõpus oli Linz
tuntud peamiselt tööstuslinnana. Selles tegutseb praegugi VOEST-ALPINE-nimeline
monstroosne terasetööstus. Neljandik linna territooriumist on
sellega kaetud. Linz otsis oma nägu ja publikut tõmbavaid kunstivorme.
Otsiti kultuurilist identiteeti.
25 aastat tagasi ehitatud Brucknerhaus kujunes
Bruckneri festivalide tugipunktiks. 1979. a. festivali arvestatakse “Ars
Electro nica” esmaüritusena (Ars Electronica, das Festival für
Kunst, Technologie und Gesell schaft). Bruckneri festivali raames korraldati
“Cloud of Sound” (Linzer Klangwolke), mida tuli vaatama 100 000 inimest
(200 000 inimesega linnas!). Doonau pargis toimus laserite, hõbedaste
õhupallide ja Bruckneri VIII sümfoonia koosesitus. Juhinduti
loo sungist “Culture for everybody”. Nagu Münchenis oli kasutusel
“ooper igaühe jaoks”. (“Ars Electronica” festivalide arhiiviga võivad
huvilised tutvuda aadressil http://kultur.aec.at/festival/.)
Argipäev
Alguses vaheta lennukeid ja orienteeru, siis
jookse ürituselt üritusele. Pärast keskööd lan
ged surmväsinuna voodisse ja hommikul ühek sa paiku uuele ringile.
Üritustelt saa bu des ja kirjutama asudes põrnitsen üha
sagedamini oimetult tühja arvutiekraani: kas ongi seda võimalik
kirja panna? Nädalatäit sündmusi, näitusi ja kohtumisi...
Ja mis oleks selle eesmärk? Lugejaid on sadakond ja pärast kaevatakse,
et ei saa aru, väga keeruline.
Siis süüdistused kunsti getostumises,
endassesulgumises, nagu see ei oleks loogiline. Inimesi liidavad sarnased
huvid, informeeritus, kogemused ja elamused. Kui reaalsust antakse edasi
sõnade vahendusel, on elamusväärse kohalejõudmist
ebatõenäoline loota. Kunstimaailm on kogemuslik, ko hal viibimine
on määrav, mis ei tähenda, et märkide keel ei vahenda.
Ent erinevus varasemate kümnendite kuns
tist on praegu selles, et neti vahendusel on küllalt suur osa tekstimaterjalist
ja diskussioonidest kättesaadav. Nii piilumiseks kui ka osalemiseks.
Temaatilised mailinglistid või maldavad nii perifeerial kui metropolil
kohtuda ühel territooriumil.
Kattuvus ja simultaansus
Väärt üritused kattuvad, kõigest
osasaamine pole võimalikki. “Ars Electronicast” on selle kuulsuse
mõjul saanud kultussündmus, esindusüritus, kus on alles
ka loovat energiat. Seal ollakse kohal vahel ka selleks, et tunda suurte
tegijate aurat, et oleks põhjust ütelda “ma olin seal, kui
see toimus”. Kuid on ka vaenulikku hoiakut.
Sakslane Andreas, kellega kohtusin eel misel
aastal Tornios, tuli Münchenist ja re gist ree rus pressibüroos
Kanada ajakirja ni kuks: olla Münchenist on banaalne. Siis parkis
valesti auto ja trahvituna otsustas, et tegu on mageda üritusega.
Eriti närviajav oli tema arvates Michael Nymani muusika. Lak ka matu
monotoonne Greenaway filmi dest tuntud ta-ta-ta-ta-ta sobivat kuula mi
seks ainult kontserdisaali suletud uste taga.
Vahel on raevutsemise põhjuseks tööde
tagasi lükkamine või ollakse mahategemise lainel, vihates etableerunud
üritust kui niisugust.
Titanic, Popotla, InfoWeapon,
deadlineprix
Etableerituse opositsiooni näide on mõned
kuud enne “Ars Electronica’t” nende kontorist teele saadetud sõnum,
et kohe-kohe läheneb tööde ärasaatmise deadline,
palun kiirus ta ge, kunstnikud. Kuna kollektiivses e-mailis oli
eksponeeritud enam kui 200 keskuse nimekirjas olnud aadressi, kujunes sellest
tilluke neti-skandaal. Seda loetakse ebavii sa kaks. See on eksimine privaatsuse
reeg lite vastu. Kõik ei pruugi soovida oma nime ja aadressi eksponeerimist.
CC:-listil olid kuulsuste nimed kõrvuti tundmatutega. Aadressid
moodustasid suurema osa e-maili mahust.
Maili tulemusena tekkis spontaanne dis kussiooni-list,
kus halvustati “Ars Electronica’t” kui mahakäinud üritust ja
süüdistati varjatud korruptiivsuses.
Intsident toimus ka eelmisel aastal. 1998. a.
festivalil “Infowar” anti ju arvuti ani matsiooni kategoorias “Titanicu”
filmile pree mia. Samal ajal olid “Titanicu” tegijad pea peale keeranud
Mehhiko külakese Popot la elu. Kohalikud kalurid vastasid protestiaktsioo
ni dega, ameerika kunstnike osa lusel asutati RevocionArte-nimeline ühing.
“Titanicu” võtteplatsi piirava müüri äärde ja
selle külge kuhjati rämpsu, mida kujundati omamoodi monumentaalkunstiks.
“Infowar” mailinglisti aktivistid pidasid
just seda vastavaks “Infowar’” teemale. Külakese kalurid said ka “Ars
Electronica” alakonkursi “InfoWeapon” 1000dollarilise preemia (pildid aktsioonist
aadressil http://rtmark.com/ popotlaimages.html). Absurdsel viisil said
preemia mõlemad antagonistid, enam kui kümnekordse erinevusega.
Ehk oli see üritust juhtinud Geert Lovinki teene ning eks mingil kombel
see tasandas konflikti ja puhastas “Ars Electronica” mainet.
Raivo Kelomees
(Järgneb.)
Sind valiti taas kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali
liikmeks, eelmises koosseisus kuulusid ka valdkondadevahelisse suurde nõukogusse.
Kuidas arvad, kummast sihtkapitalist, kas kujutavast ja rakenduskunstist
või audiovisuaalsest hakatakse uue koosseisu ajal finantseerima
video- ja fotokunsti projekte?
ANTS JUSKE:
Audiovisuaalse
sihtkapitali nimi on samasugune kompromiss nagu kujutava ja ra kenduskunsti
sihtkapitali oma. Kirjanduse sihtkapital on märksa selgem juhtum –
seal on iga taotluse puhul selge, millega on tegemist. Ainsad hägusad
juhtumid on siis, kui tuleb otsustada, kes finantseerib väljaande
illustratsioone. Visuaalsetes kunstides on piirid märksa segasemad.
Seepärast ka sealt audiovisuaalse sihtkapi tali nimi, kuigi siiani
on see sihtkapital põhiliselt rahastanud filmikunstiga seotud projekte.
Võib ju küsida, kas Jaan Toomiku videoinstallatsioon on audiovisuaalne,
kujutav või rakenduslik kunst? Näen ette, et valdkondadevaheline
nõukogu, kuhu delegeeritakse igast sihtkapitalist esindaja, peaks
tegelema segaste, kunstiliikide vahele jäävate juhtumitega. Seni
on valdkondadevaheline nõukogu, kus raha on niigi kokku kuivanud,
tegelenud hoo pis tükkis valdkondadega, mis ei peakski Kultuurkapitali
kompetentsi kuuluma: näiteks riigi või omavalitsuste eelarveliste
asutuste lisafinantseerimisega. Küll aga peaks suur nõukogu,
valdkondadevaheline kapital jätkuvalt rahastama võimalikult
laiapõhjalisi kultuuriväljaandeid, samas jätma kitsalt
erialalised ajakirjad iga sihtkapitali toetada. Mis puutub sotsiaaltoetustesse,
siis need peavad jääma iga sihtkapital kanda.
|