Festivalitiine september
 

Võrrelgem “Ars Electronica” 20. festivali “Life-Science” Linzis ning Horvaatias neljandat korda toimunud Spliti uue filmi ja video festivali, mis toimusid septembris. Osalesin üritustel Eesti Kultuurkapitali ja Avatud Eesti Fondi vahendatud “Culturelink'i” toetusel.
Kaks üritust võimaldavad kõrvutamist, aga ka vastandamist. Linzi prestii¯ikas elekt roonilise kunsti festival, “meediakunsti Ve neet sia biennaal”, on juhtivaid tehnoloogilise kunsti foorume. Suuremalt jaolt filmile kes kendunud Spliti festival on noor, ablas ja rikkalik sündmus.

Kunstinähtused kui uued tooted
Elektroonilise ja audiovisuaalse kunsti buum langeb kokku maailma netistumisega, Ida-Euroopa vabanemisega ja millenniumivahetuse hüsteeriaga. Masse ja “kriitilisi mõtlejaid” on haaranud eufooriasegune erutus mil legi erakordse asetleidmisest, enne ole ma tust ajaloolisest situatsioonist inimkonna ajaloos. Füüsiline ruum on kokku kuivanud, kommunikatsioonivahendid mõjutavad reisimise tähendust.
“Ars Electronica” 20aastane ajalugu veenab, et selle valdkonnaga on teadlikult ammu tegeldud, tulevikku on ette nähtud. Uue kunstivormi buumi tekitamisel on palju sihikindlaid tegijaid, nagu ka esivanemaid: arengut on stimuleerinud poliitikud, kunsti-managerid, kriitikud ja kunstnikud. Muutusi käimalükkavaks asjaoluks on olnud uudsus, samuti uue toote / kunstivormi “turule” sise nemisega kaasnev võimalus muuta jõudude vahekorda kunstimaailmas ja enda positsiooni. Linzi puhul on eriti ilmne polii tikute ja töösturite tagantlükkav roll. Nähtuste sünni juures võib muutuste tõmme ja võlu osutuda määravaks.

Suurürituste sünergia
Kunstiväliste tegelaste funktsioon kunsti fenomeni tekitajatena võib panna imestama, kuid tuleb silmas pidada, et seda ei tehta omakasupüüdmatult. Pragmaatilisemaid ini mesi kui poliitikud ja töösturid on raske leida. Imestamisväärne on pigem tendent side ja huvide kokkulangemine ning oskus voolusid ja õhus hõljuvaid ideid ära kasutades jõuda sünergeetilise tulemuseni. 
“Ars Electronica” on ka näide, et suured asjad sünnivad koostöös. Erinevate kutse- ja elualade esindajad peavad olema üksteise poole suunatud ja see tähendab milleski enda mahasurumist. Sünergeetiline situatsioon tähendab kõikide austamist ja aktsepteerimist, endavälisele eesmärgile kes kendumist, domineerimishimulise trügimise vältimist. Selle tulemusena võib tekkida ühisjõud, mis tõstab kõrgele ka varjus olevaid. 

Helipilved
“Ars Electronica” festivali ajalugu on seotud Linzi hägusa staatusega Salzburgi ja Viini vahel. Salzburg on muusika, Mozarti ja kontsertide linn, Viin on Viin. 70ndate lõpus oli Linz tuntud peamiselt tööstuslinnana. Selles tegutseb praegugi VOEST-ALPINE-nimeline monstroosne terasetööstus. Neljandik linna territooriumist on sellega kaetud. Linz otsis oma nägu ja publikut tõmbavaid kunstivorme. Otsiti kultuurilist identiteeti. 
25 aastat tagasi ehitatud Brucknerhaus kujunes Bruckneri festivalide tugipunktiks. 1979. a. festivali arvestatakse “Ars Electro nica” esmaüritusena (Ars Electronica, das Festival für Kunst, Technologie und Gesell schaft). Bruckneri festivali raames korraldati “Cloud of Sound” (Linzer Klangwolke), mida tuli vaatama 100 000 inimest (200 000 inimesega linnas!). Doonau pargis toimus laserite, hõbedaste õhupallide ja Bruckneri VIII sümfoonia koosesitus. Juhinduti loo sungist “Culture for everybody”. Nagu Münchenis oli kasutusel “ooper igaühe jaoks”. (“Ars Electronica” festivalide arhiiviga võivad huvilised tutvuda aadressil http://kultur.aec.at/festival/.)

Argipäev
Alguses vaheta lennukeid ja orienteeru, siis jookse ürituselt üritusele. Pärast keskööd lan ged surmväsinuna voodisse ja hommikul ühek sa paiku uuele ringile. Üritustelt saa bu des ja kirjutama asudes põrnitsen üha sagedamini oimetult tühja arvutiekraani: kas ongi seda võimalik kirja panna? Nädalatäit sündmusi, näitusi ja kohtumisi... Ja mis oleks selle eesmärk? Lugejaid on sadakond ja pärast kaevatakse, et ei saa aru, väga keeruline. 
Siis süüdistused kunsti getostumises, endassesulgumises, nagu see ei oleks loogiline. Inimesi liidavad sarnased huvid, informeeritus, kogemused ja elamused. Kui reaalsust antakse edasi sõnade vahendusel, on elamusväärse kohalejõudmist ebatõenäoline loota. Kunstimaailm on kogemuslik, ko hal viibimine on määrav, mis ei tähenda, et märkide keel ei vahenda. 
Ent erinevus varasemate kümnendite kuns tist on praegu selles, et neti vahendusel on küllalt suur osa tekstimaterjalist ja diskussioonidest kättesaadav. Nii piilumiseks kui ka osalemiseks. Temaatilised mailinglistid või maldavad nii perifeerial kui metropolil kohtuda ühel territooriumil.

Kattuvus ja simultaansus
Väärt üritused kattuvad, kõigest osasaamine pole võimalikki. “Ars Electronicast” on selle kuulsuse mõjul saanud kultussündmus, esindusüritus, kus on alles ka loovat energiat. Seal ollakse kohal vahel ka selleks, et tunda suurte tegijate aurat, et oleks põhjust ütelda “ma olin seal, kui see toimus”. Kuid on ka vaenulikku hoiakut.
Sakslane Andreas, kellega kohtusin eel misel aastal Tornios, tuli Münchenist ja re gist ree rus pressibüroos Kanada ajakirja ni kuks: olla Münchenist on banaalne. Siis parkis valesti auto ja trahvituna otsustas, et tegu on mageda üritusega. Eriti närviajav oli tema arvates Michael Nymani muusika. Lak ka matu monotoonne Greenaway filmi dest tuntud ta-ta-ta-ta-ta sobivat kuula mi seks ainult kontserdisaali suletud uste taga. 
Vahel on raevutsemise põhjuseks tööde tagasi lükkamine või ollakse mahategemise lainel, vihates etableerunud üritust kui niisugust. 
Titanic, Popotla, InfoWeapon, deadlineprix
Etableerituse opositsiooni näide on mõned kuud enne “Ars Electronica’t” nende kontorist teele saadetud sõnum, et kohe-kohe läheneb tööde ärasaatmise deadline, palun kiirus ta ge, kunstnikud. Kuna kollektiivses e-mailis oli eksponeeritud enam kui 200 keskuse nimekirjas olnud aadressi, kujunes sellest tilluke neti-skandaal. Seda loetakse ebavii sa kaks. See on eksimine privaatsuse reeg lite vastu. Kõik ei pruugi soovida oma nime ja aadressi eksponeerimist. CC:-listil olid kuulsuste nimed kõrvuti tundmatutega. Aadressid moodustasid suurema osa e-maili mahust.
Maili tulemusena tekkis spontaanne dis kussiooni-list, kus halvustati “Ars Electronica’t” kui mahakäinud üritust ja süüdistati varjatud korruptiivsuses. 
Intsident toimus ka eelmisel aastal. 1998. a. festivalil “Infowar” anti ju arvuti ani matsiooni kategoorias “Titanicu” filmile pree mia. Samal ajal olid “Titanicu” tegijad pea peale keeranud Mehhiko külakese Popot la elu. Kohalikud kalurid vastasid protestiaktsioo ni dega, ameerika kunstnike osa lusel asutati RevocionArte-nimeline ühing. “Titanicu” võtteplatsi piirava müüri äärde ja selle külge kuhjati rämpsu, mida kujundati omamoodi monumentaalkunstiks. 
“Infowar” mailinglisti aktivistid pidasid just seda vastavaks “Infowar’” teemale. Külakese kalurid said ka “Ars Electronica” alakonkursi “InfoWeapon” 1000dollarilise preemia (pildid aktsioonist aadressil http://rtmark.com/ popotlaimages.html). Absurdsel viisil said preemia mõlemad antagonistid, enam kui kümnekordse erinevusega. Ehk oli see üritust juhtinud Geert Lovinki teene ning eks mingil kombel see tasandas konflikti ja puhastas “Ars Electronica” mainet. 

Raivo Kelomees
(Järgneb.)



 
P E A L E L E N D

Sind valiti taas kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali liikmeks, eelmises koosseisus kuulusid ka valdkondadevahelisse suurde nõukogusse. Kuidas arvad, kummast sihtkapitalist, kas kujutavast ja rakenduskunstist või audiovisuaalsest hakatakse uue koosseisu ajal finantseerima video- ja fotokunsti projekte?

ANTS JUSKE:
Audiovisuaalse sihtkapitali nimi on samasugune kompromiss nagu kujutava ja ra kenduskunsti sihtkapitali oma. Kirjanduse sihtkapital on märksa selgem juhtum – seal on iga taotluse puhul selge, millega on tegemist. Ainsad hägusad juhtumid on siis, kui tuleb otsustada, kes finantseerib väljaande illustratsioone. Visuaalsetes kunstides on piirid märksa segasemad. Seepärast ka sealt audiovisuaalse sihtkapi tali nimi, kuigi siiani on see sihtkapital põhiliselt rahastanud filmikunstiga seotud projekte. Võib ju küsida, kas Jaan Toomiku videoinstallatsioon on audiovisuaalne, kujutav või rakenduslik kunst? Näen ette, et valdkondadevaheline nõukogu, kuhu delegeeritakse igast sihtkapitalist esindaja, peaks tegelema segaste, kunstiliikide vahele jäävate juhtumitega. Seni on valdkondadevaheline nõukogu, kus raha on niigi kokku kuivanud, tegelenud hoo pis tükkis valdkondadega, mis ei peakski Kultuurkapitali kompetentsi kuuluma: näiteks riigi või omavalitsuste eelarveliste asutuste lisafinantseerimisega. Küll aga peaks suur nõukogu, valdkondadevaheline kapital jätkuvalt rahastama võimalikult laiapõhjalisi kultuuriväljaandeid, samas jätma kitsalt erialalised ajakirjad iga sihtkapitali toetada. Mis puutub sotsiaaltoetustesse, siis need peavad jääma iga sihtkapital kanda.