"Kevadel on suve silmad"

Ilmar Trull. Lõbusad luuletused. 
Palendanud Hillar Mets. 
Varrak, 1998.

Mind on mitmeid kordi palutud teiste luuletajate kohta arvamust avaldada, aga senimaani olen sellest keeldunud. Põhjus oli ikka selles, et kuna iga luuletaja püüab luua talle ainuomast maailma, ei suuda ükski kõrvalseisja talle sisulist nõu anda. Võib osutada küsitavustele, teinekord ka lohakusele, kuid kunagi ei või päris kindel olla, kas sa abistad autorit tema luuleilma loomisel või surud lihtsalt oma luulu teise pähe. 
Miks ma siis sedapuhku kirjutada otsustasin? Eks ikka sellepärast, et Ilmar Trulli luule on mulle lähedane ning see annab ka võimaluse kõnelda mõnest kogu eesti luuleilma puudutavast asjast.
Küllap on luule kõikidele karmidele reeglitele vaatamata ikkagi inimlaste hõlmavaim väljendusviis selle ilmamaa kirjeldamiseks. Nii loomad kui linnud, nii taimed kui kivid võivad olla heliloojad. Looduse vormide, värvide ja valgusemängudega võrreldes on kõik kunstnikud tahes-tahtmata õpilased. Vaadake vaid sügisest raba uduvihmas, kui ka päike aeg-ajalt läbi pilvede piilub. Sümbolid. kaasa arvatud kirjalik keel, on teadaolevalt vaid inimeste pärusmaa. Aastatuhandeid on inimesed oma lõppematus kindlustundejanus püüdnud poeesiat ära korrastada, kuid kuigi mõned skeemid on püsinud lugematuid inimpõlvi, on need varem või hiljem osutunud puudulikeks. Teisalt on kummaline, et kui ühest küljest kipub luule kõigest väest raame lammutama, siis teisest küljest pöördub ta alatihti kõige rangematesse raamidesse ja seda täiesti vabatahtlikult. Ilmar Trulli "lasteluulekogu" on järjekordne näitlik õppevahend.
 Kui keegi tudeng vaevuks seda õblukest luuleraamatut igatpidi lahkama, tuleks tal selgeks õppida kogu meil kasutusel olev luulereeglistik Vana-Kreekast alates. On lihtsalt rõõm lugeda suurepärast eesti keelt ning avastada selle seni peitunud võimalusi. Ilmar on suur üllatusmeister, paljud luuletused lõpevad teisiti, kui oleks eeldanud eelnevate värsiridade põhjal. Mõnes luuletuses on üks mõisteline kukerpall teise otsas. Ma ei soovi kasutada terminit "kohustuslik kirjandus", kuid ütlen ikkagi, et mõne aja pärast on iga enesest lugupidav eestlane neid luuletusi kindlasti lugenud. Ikka samal põhjusel, miks me poetame pisara, kui kuskilt kostub Ernst Enno "Tuul käib tühjal väljal ringi…" . Ilmselt on Ilmar Trull seda tüüpi luuletaja, kes ei kirjuta luulekogusid, vaid luuletusi. Eri aegadel eri teemadel kirjutatud luuletuste kogusse põimimine sarnaneb mõneti ristsõnamõistatuse koostamisega. Ristsõnade alal kogenuna on Ilmaril õnnestunud ka luulekogu kokkupanek.
Nüüd tahaks aga kysida, kust läheb piir "lasteluule " ja "pärisluule" vahel? Kas värsirida "Enam looma silm ei sära nagu õline topaas"on lapsik? Mida mõistab laps luuletustest "Ajakaja" ja "Aja lugu"? Arvan, et paljud luuletajad nõustuvad minuga, kui väidan, et esmapilgul lihtsate luuletuste kirjutamine on kohutavalt raske. See võib õnnestuda vaid mõned korrad elu jooksul. "Igav liiv ja tühi väli…" ja nii mitmed kõikidele tuttavad luuleread. Kas eesti keelega mängimine on lapsik või hoopis sügavtõsine keeleloome? Katsugu keegi kirjutada luuletusele "Võisaialill" sarnast! 
Küsimus, mis puudutab kogu eesti poeesiat, on luule kirjaviis. Eri aegadel on luules kasutatud erinevaid kirjaviise. Ühelt poolt näitab see meie nakkushaiguslikku vabadusiha, kuid teisest küljest paneb lugejaskonna raskesse seisu. Äärmuslikult mõeldes võib iga luuletaja luua talle ainuomase kirjaviisi, aga siis peaks luulekogu koosnema suurelt jaolt selgitustest. Nii muidugi võib, aga nii pole ilus. Teisalt on mulle jäänud arusaamatuks, miks peab luule kasutama proosa reeglistikku. Mis mõte on komal värsirea lõpus, kui puhtfüüsiliselt tekib paus meie silmade liikumisel järgmisele värsireale! Miks me peaksime kasutamata jätma niigi vokaalivaesest ladina tähestikust ühe tähemärgi? Ei ole olemas mingit "eesti üüd", vaid on saksa "u umlaut". Tähemärk "y-ypsilon" hääldub eesti keeles tavalise kõlalise häälikuna, mida muuseas kasutasid ka eestiaegse koolitusega matemaatikud ( x + y = c, "iks pluss yy võrdub tsee") 
Samuti nagu on küsitav tõmmata piiri "lasteluule" ja "pärisluule" vahele, on eesti luuleilmas küsitav ka luule ja laulu eristamine. Regilaulus seda vahet ei olegi; luule ja laul on üks lahutamatu tervik. Ilmselt on ka eesti lühiluule, erinevalt näiteks hiina või jaapani lühiluulest, seotud rohkem heli- kui kujutava kunstiga. Ega me hieroglüüfkirja peensuste kaunidusi ikka hinnata ei oska, kuigi nende loodusmaalid tunduvad sama kodused kui tuttav metsaveer. Hillar Mets kratsis usutavasti päris pikalt kukalt, kui ta Ilmar Trulli luulekogu palendas. Viieteistkümnendal leheküljel on minu arvates tal õnnestunud saavutada see, et pilt ja luuletus hakkavad teineteist võimendama. Kui sõna- ja helikunsti põimumine on meil igapäevane nähtus, siis kujutava ja sõnakunsti teineteist võimendav kooslus on hoopis harvem nähtus. Tõsi, on küll karikatuur. 
Kogu selle targutuse tahaks lõpetada ühe iiri vaimukusega. "Nii maius kui muusika!" ütles rebane, kui torupilli järas. Ehk siis Ilmar Trulli kombel: "Kevadel on suve silmad,/ aga tal on talve küüned."

Peep Ilmet