Seltskonna teenistuses

1886. aastal oli sajandi lõpuni küll pisut rohkem aega kui praegu, aga Pall Mall Gazette ei olnud enam konservatiivide häälekandja, Matthew Arnoldit toimetuses enam ei olnud, tema vaimgi oli lahtunud, ja Londoni nädalaleht kutsus kokku sada parimat kohtumõistjat – The Best Hundred Judges –, et need paneksid kokku nimekirja sajast parimast raamatust. 
 
Dorian Gray portree 1945. a. filmiversioonis.

Oscar Wilde oli sel ajal Londonis, tagasi oma loenguturneedelt, avaldanud oli ta vähe veel, muinasjutud, romaan, olulised näidendid – kõik olid ilmumata. Veel ei saadud ehk aru, et valust ta ainult kirjutada oskab, et vaht, millest tema imago lõpuks sõltuma jääb, ei külva kurja, vaid teenib Aphrodite sündi, aga millekski tema arvamust juba peeti, nii et toimetus palub tal nimekirja kommenteerida. 
Seltskonna teenistuses, seda küll, aga lausa ajalaulikuks Wilde seegi kord ei hakka ja sadat arvamust sajast raamatust ei sõnasta: ainult oksjonäär, ütleb ta, on kohustatud imetlema kõiki koolkondi. Selle asemel käänab ta artikli pealkirjaga teema pisut teisale ja küsib: To read or not to read.
Sõltub muidugi raamatust. Need saavad jagatud kolme rühma: raamatud, mida lugeda; raamatud, mida lugeda korduvalt; raamatud, mida üldse mitte lugeda (kui need püüavad midagi tõestada).
Öelda kellelegi, mida ta peaks lugema, on üldiselt kas kasutu või kahjulik, sest kirjanduse hindamine sõltub temperamendist, mitte õpetamisest, ütleb Wilde, ja kohendab mõistlikuks pedagoogi hoiaku, kes ärgu tampigu kõigile ja kõike. Keelatud raamatute nimekirjaga on hoopis teine asi – seda ma soovitan küll, arvab ta, eriti neile, kes edendavad haridust. Ja ongi maha maetud mõõk, mis Wilde’i enda kord niidab. Kuigi muidu on ta aja- ja inimesetundlik: 
"Meie aeg, mil loetakse nii palju, et enam ei ole aega nautida, ja kirjutatakse nii palju, et ei ole aega mõelda, vajaks niisugust nimekirja väga. Kes valiks tänase päevalektüüri kaosest välja "Sada halvimat raamatut" ja nimekirja ära trükiks, oleks järeltulevale sugupõlvele osutanud tõelise ja aegumatu teene."
Ausammaste vähesuse tõttu kultuurid tõepoolest oimetuks ja hambutuks ei jää, hea raamatu, kirjaniku nimetamine parimaks ei anna talle midagi juurde; nii vähe ei mõtle isegi parimatest parim kohtumõistja, et seda mitte taibata. Mida ta siis ennast kurnab – see þürii, miks ta neid nimekirju, pingeridu muudkui teeb – ja ikka parimatest eeskujuks, mitte halvimatest hoiatuseks? Viimane ilmselt küll ei hoiaks ära suurte juhtide ja õpetajate kogutud teoseid, nagu teiba otsas kuivanud pead ei hoidnud ära midagi suuremat. Või kui ikka eksperimenteeriks? Kutsuks kokku teistmoodi toimkonna, mitte just niisuguse, kes keelas ära "De Profundise" (kuigi see raamat midagi ei tõestanud) ja erineks Glavlitist, kes keelas ära kõik raamatud, mis midagi ei tõesta? Ja kas sada oleks nii vältimatu? Miks alati just sada? Hundred Best ei ole põhjendatav isegi alliteratsiooniga. Viiskümmend viimast küll.
Üks tobu võib arutlema jäädagi, loota kõike elus ära seletada ja proovida. Aga ei saa. Või kui, siis ainult Readingi vanglas, sügavuste sügavuses ja seltskondliku tsensuurita.
Kes armastab, see tapab ka.
Nii kõik. Kes ainult kuidas. 
Kes võttis tapvalt vaadata,
kes meelitas ja muigas.

Anne Lange