Seltskonna teenistuses
1886. aastal oli sajandi lõpuni küll pisut rohkem aega
kui praegu, aga Pall Mall Gazette ei olnud enam konservatiivide häälekandja,
Matthew Arnoldit toimetuses enam ei olnud, tema vaimgi oli lahtunud, ja
Londoni nädalaleht kutsus kokku sada parimat kohtumõistjat
– The Best Hundred Judges –, et need paneksid kokku nimekirja sajast
parimast raamatust.
|
Dorian Gray portree 1945. a. filmiversioonis. |
Oscar Wilde oli sel ajal Londonis, tagasi oma loenguturneedelt, avaldanud
oli ta vähe veel, muinasjutud, romaan, olulised näidendid – kõik
olid ilmumata. Veel ei saadud ehk aru, et valust ta ainult kirjutada oskab,
et vaht, millest tema imago lõpuks sõltuma jääb,
ei külva kurja, vaid teenib Aphrodite sündi, aga millekski tema
arvamust juba peeti, nii et toimetus palub tal nimekirja kommenteerida.
Seltskonna teenistuses, seda küll, aga lausa ajalaulikuks Wilde
seegi kord ei hakka ja sadat arvamust sajast raamatust ei sõnasta:
ainult oksjonäär, ütleb ta, on kohustatud imetlema kõiki
koolkondi. Selle asemel käänab ta artikli pealkirjaga teema pisut
teisale ja küsib: To read or not to read.
Sõltub muidugi raamatust. Need saavad jagatud kolme rühma:
raamatud, mida lugeda; raamatud, mida lugeda korduvalt; raamatud, mida
üldse mitte lugeda (kui need püüavad midagi tõestada).
Öelda kellelegi, mida ta peaks lugema, on üldiselt kas kasutu
või kahjulik, sest kirjanduse hindamine sõltub temperamendist,
mitte õpetamisest, ütleb Wilde, ja kohendab mõistlikuks
pedagoogi hoiaku, kes ärgu tampigu kõigile ja kõike.
Keelatud raamatute nimekirjaga on hoopis teine asi – seda ma soovitan küll,
arvab ta, eriti neile, kes edendavad haridust. Ja ongi maha maetud mõõk,
mis Wilde’i enda kord niidab. Kuigi muidu on ta aja- ja inimesetundlik:
"Meie aeg, mil loetakse nii palju, et enam ei ole aega nautida, ja
kirjutatakse nii palju, et ei ole aega mõelda, vajaks niisugust
nimekirja väga. Kes valiks tänase päevalektüüri
kaosest välja "Sada halvimat raamatut" ja nimekirja ära trükiks,
oleks järeltulevale sugupõlvele osutanud tõelise ja
aegumatu teene."
Ausammaste vähesuse tõttu kultuurid tõepoolest oimetuks
ja hambutuks ei jää, hea raamatu, kirjaniku nimetamine parimaks
ei anna talle midagi juurde; nii vähe ei mõtle isegi parimatest
parim kohtumõistja, et seda mitte taibata. Mida ta siis ennast kurnab
– see þürii, miks ta neid nimekirju, pingeridu muudkui teeb
– ja ikka parimatest eeskujuks, mitte halvimatest hoiatuseks? Viimane ilmselt
küll ei hoiaks ära suurte juhtide ja õpetajate kogutud
teoseid, nagu teiba otsas kuivanud pead ei hoidnud ära midagi suuremat.
Või kui ikka eksperimenteeriks? Kutsuks kokku teistmoodi toimkonna,
mitte just niisuguse, kes keelas ära "De Profundise" (kuigi see raamat
midagi ei tõestanud) ja erineks Glavlitist, kes keelas ära
kõik raamatud, mis midagi ei tõesta? Ja kas sada oleks nii
vältimatu? Miks alati just sada? Hundred Best ei ole põhjendatav
isegi alliteratsiooniga. Viiskümmend viimast küll.
Üks tobu võib arutlema jäädagi, loota kõike
elus ära seletada ja proovida. Aga ei saa. Või kui, siis ainult
Readingi vanglas, sügavuste sügavuses ja seltskondliku tsensuurita.
Kes armastab, see tapab ka.
Nii kõik. Kes ainult kuidas.
Kes võttis tapvalt vaadata,
kes meelitas ja muigas.
Anne Lange
|