Fatwa
 
 

Veebruaris möödub kümme aastat päevast, mil Iraani islamirevolutsiooni juht ajatolla Homeini mõistis surma india-briti kirjaniku Salman Rushdie’. Hiljem pani Iraani usufond Hojjat-ul-Islam kirjaniku pea eest veel suure preemiagi välja, kuid see preemia jäigi välja maksmata. Enne võttis parlamendispiiker Ali Hashemi Rafsanjani Homeini religioosse otsuse ehk fatwa tagasi.
"Rushdie võib ennast juba peaaegu et surmalapseks lugeda," kommenteeriti tollal eesti ajalehtedes. Oli neidki, kes kohe ette nägid, et kirjanik läheb peitu ja võib seal vastu pidada kõrge vanaduseni. Ajakirja Time andmetel läheb "saatanliku" Rushdie’ kaitsmine aastas maksma kümme miljonit naelsterlingit ning on alust arvata, et kaitstava enda panus selles just suur ei ole. 
On aeg teha eetilisi järeldusi hullumeelsetest veebruaripäevadest 1989.
Vahetult pärast Homeini otsust 14. veebruaril Rushdie’ terav sulg vaikis. Alles 18. veebruaril esines ta meedias vabandusega: ""Saatanlike värsside" autorina ma mõistan, et paljude maade moslemid on võltsimatult pahased minu romaani ilmumise üle. Ma kahetsen siiralt seda tunnet, mis minu romaan on islami järgijates tekitanud. Me elame paljude uskude maailmas ning see kogemus õpetab, et me peame mõistma teiste tundlikkust."
Briti Mošeede Nõukogu pidas nii lühikest vabandust lisasolvanguks ning väitis, et vabandus kehtib alles pärast seda, kui autor ise on asunud oma teose tiraazi hävitama. Homeini pani usklikele südamele, et tema fatwa on jõus.
See oli kirjanikule suur šokk. Ta lohutas end sellega, et maailmas on ehk veel ausaid, mõistvaid, sallivaid muhameedlasi, kes siiski veel peaksid taipama ilukirjanduse ja religiooni sisulist erinevust. Kuid lihtsad muhameedlased paljudes maades tema kaitseks siiski välja ei astunud, seda tegid tema kolleegid-intellektuaalid (Naguib Mahfouz, Fadia Faqir, Nadine Gordimer, Hanif Kureishi – filmi "My Son, The Fanatic" autor). Üldises segaduses, kus põletati raamatuid – autodafeed toimusid nii Londonis kui Pariisis, nii Berliinis kui Jeruusalemmas –, juhtus põnevaidki üksikasju. Egiptuse Vabariigi teine mees, siseminister Zaki Badr oli ajatolla Homeini suhtes konkreetne: "Homeini on koer, pigem isegi siga." (Mõlemad loomad on islami traditsiooni järgi roojased.) Kommenteerides Rushdie’ raamatut, lisas Badr: "Muidugi, raamat on vale ja halb, aga tapmine – see ei ole vastus."
Sajad kirjanikud pöördusid maailma avalikkuse poole Rushdie’ kaitsmise ja õigustamisega. Kuid arvati, et sellest häältehulgast jääb ikkagi väheseks, ja nii pöörduti Ealingi islamikolledzi õppejõu Zaki Badawi poole, kes on tuntud kõige sallivama, kõige liberaalsema Suurbritannias elava muhameedlasena. Kuid dr. Badawi vastus ei tõotanud midagi head: "Ta kirjutas selle raamatu, kuid sellega võrreldav, lõppkokkuvõttes isegi andeksantavam on, kui ta oleks vägistanud kellegi tütre."
Rushdie’t häbistasid planeedi religioossed liidrid. 15. veebruaril kutsus Salman Ghaffari, Iraani saadik Vatikanis, paavsti üles aitama kaasa "Saatanlike värsside" keelustamisele Itaalias. Ghaffari ümber kogunes press. Muu hulgas küsiti, kas härra saadik on nõus Rushdie’ oma kätega tapma, kui nad viibiksid samas ruumis ja kirjanik oleks relvastamata. "Muidugi oleksin," kõlas vastus. "Kui politseil on raskusi ohtlike narkodiilerite tabamisega, siis on tavakodaniku kohus teda aidata ükskõik missuguste meetoditega." Toona ei nõustunud Vatikani esindaja, et Pühal Toolil oleks mingisugustki moraalset õigust sekkuda raamatu ümber puhkenud konflikti. Kuid kaks nädalat hiljem avaldas Vatikani ajaleht Osservatore Romano juhtkirjaveerus (see on harilikult reserveeritud kas paavstile või mõnele teisele kõrgele kirikujuhile) lühikese arvamuse, mille kohaselt ateistlikul kirjanikul peaks olema religioonist kirjutades küll õigus vabalt mõelda, kuid tal "puudub õigus solvata". Samas kirjatükis ei unustatud needa brutaalset ähvardust raamatu autor tappa.
Oktoobris 1988 pöördus Suurbritannia islamikogukonna juht sama maa juudiusu liidri ülemrabi Jakobovitsi poole. Jakobovitsile tehti ettepanek ühendada kahe religiooni jõupingutused "Saatanlike värsside" keelustamiseks. Ülemrabi nõustus viivitamatult, sest "täna solvavad ajaloovõltsijad Muhamedi, homme aga Moosest". Tapmisähvardust nimetas kõrge judaist "liiga ekstreemseks". Iisraelis seevastu valitses kas Rushdie’t toetav või siis leige suhtumine. Keteri kirjastus Jeruusalemmas avaldas arvamust, et "Saatanlikud värsid" tuleb Iisraelis viivitamatult kirjastada. Entusiastlikud kirjastajad lubasid kaasata parimad jõud, et tõlkida raamatut ivriiti. Kuid Iisraeli ortodoksse judaistliku Hatorah’ partei liider Avraham Ravitz pani Rushdie juba niigi palju kannatanud hinge peale "needuse". Veebruaripäevad said kõigile usklikele ühiseks aktiivsusajaks: erinevad kirikud võisid needa ja igasuguseid seisukohti võtta, sest ränk solvang oli tabanud maailma üheksasadat miljonit muhameedlast.
Rushdie’l oli võimalik seda kõike ette näha algusest peale, juba 1985. aastal romaani kirjutama asudes. Kuid ta teadis ka seda, et kõrgetasemelise blasfeemia eest makstakse hästi, on alati hästi makstud. Romaaniga teenisid niihästi Rushdie kui ka Viking Penguin miljoneid. Märtsi algul saabus Jeruusalemma sada eksemplari "Saatanlikke värsse" ja need müüdi läbi kolmveerand tunniga. Romaani edust nähtub ka selle ühiskondlik kõlapind. 
Enne romaani oli kirjanik Rushdie kaua vaikinud, avaldades vaid oma "Nikaraagua teekonna", milles ta avaldas tunnustust sandinistlikule reziimile. Üldiselt on Rushdie kogu XX sajandi lõpuveerandi olnud tunnustatud vormimeister ja ühtlasi tuntud ateist. Ateismist hoolimata on ta teostes alati teotsenud religioossed tegelased ning oma religioonile viitavate metafooridega on ta kuulus täielikultki islamivõõras maailmas (näiteks tema irooniline nimi Pakistanile "Kesköö lastes" – Peccavistan, "patu riik". Seda laadi irvitamise pärast arvas Rajiv Gandhi heaks "Kesköö lapsed" Indias igaks juhuks keelustada).
Avades "Saatanlikud värsid", kohtame kõigepealt ilusat pühendust "Mariannele". Marianne Wiggins on Rushdie’ ameeriklannast eksabikaasa (ka ise literaat), kes läks 14. veebruaril 1989 koos oma mehega peitu. Mugavustest hoolimata kujunes paoelu ameeriklannale siiski liiga koormavaks: ta pidas redus vastu kõigest kaheksa kuud. Kaunis kirjanikuproua suvatses teha seda, mida naised kogu maailmas aeg-ajalt teevad: jättis oma mehe lihtsalt maha. Nii et Rushdie’ga käitus isake Saatus eriti imelikult: raamat, mis oli pühendatud naisele, viis temalt naise.
Tekkinud olukorras kirjutab Rushdie kõigepealt essee oma romaani kaitseks pealkirjaga "Heas usus" (ilmunud Loomingus, IX 1998). Pärast seda võtab ta omaks islami. Imelik küll, kuid temast saab muhameedlane, ta väidab, et ta on kogu elu uskunud islami kultuuri, nüüd siis proovib ta "heas usus" uskuda islami Jumalatki. Rushdie väidab, et koraanis ja hadiisides kirjutatut kuulas ta juba oma isa-ema põlvel istudes, "nende narratiivid on ka minu narratiivid".
Essees teatab Rushdie, et kirjandus ja religioon ei võitle ühe ja sama territooriumi eest, kuid ei eita, et need asuvad pea naaberterritooriumidel, neil on palju kokkupuutepunkte, üks riivab teist. Ajuti tekib "Saatanlikke värsse" lugedes tundmus, et tegemist on hoolikalt ettekavatsetud enesetapuplaaniga. Muhamedi abilise Salman Pärslase usunõrkust ei kujuta ta mitte inimlikult ega ajaloolist tõepära otsides, vaid ta paneb oma tegelase ilmtingimata "viinast haisema". Nõnda siis olevat koraan kirja pandud purjus inimese käega, mis ei ole üldse usutav. Kahtlemata teadis Rushdie, kui oluline pühak on Salman Pärslane Iraani šiiale (sunnas mängib ta väiksemat rolli). "Saatanlikele värssidele" punkti pannes pidi Salman Rushdie igatahes teadma, et mõni fanaatiline muhameedlane ta selle eest tappa võib. Mis oli siis ta eesmärk? Surra? Tekitada kunstlikult kära iseenda isiku ümber? Muuta Suurbritannia islamikogukonda tugevamaks ja ühtsemaks raamatu abil, mis kohati (ja seda kõikide inimajaloo jooksul välja kujunenud kriteeriumide järgi) pole muud kui solvang?
1925. aastal ilmus ühes hindikeelses ajalehes essee "Reis põrgusse", mille tundmatuks jääda sooviv autor kirjeldab teekonda dantelikku põrgusse, kus mulisevas vees vaevlevad Muhamed (st. "Mahound") ja Juudas Iskariot. Ja ime küll, lehetoimetust ei põletatudki maha, ehkki, kui analoogilises hinduistlikus lehes 1986. aastal ilmus lugu "Muhamed, idioot", põletati maha nii toimetus kui ka paljud lehte müünud ajalehekioskid. Eks Rushdie vaatas siis, et ateistliku romaani kirjutamine on õnneasi: kellel näkkab, kellel mitte. Ta lootis vaikselt, et romaan on fundamentalistide maitsele liiga modernne ja viimased seda ei loe. Ta läks isegi nii julgeks, et andis India ajakirjadele paar intervjuud, milles väitis muu hulgas, et "raamat kasvas välja kujutluspildist, milles prohvet läheb mägedele ega tunne seal ära, kas temaga räägib ingel või kurivaim". (India Today, 5. X 88) Varsti pärast seda ilmusid urdukeelsetes ajalehtedes paar pahast lugejakirja (nn. arvustust), mis saidki Rushdie-afääri algussignaaliks: "Murtad (usutaganeja) Rushdie püüab väita, et prohvet Muhamed ei eristanud Waheed (Jumala Koraani-dikteerimist) Saatana häälest (andku Allah meile andeks ja karistagu teda). UMMAT (Prohveti naised) on talle prostituudid... Salman Rushdie peaks mõistma, et nendesuguste islami kriitikute aeg on nii mööda saanud, et nad üldse ei ole suutnud islamit mõjustada, meie suur usk aga muutub järjest suuremaks iga päeva ja ööga." Pärast neid passaaze võttis raamatu keelustamise ja autori hukkamõistmise asja enda kanda moslemi elanikkonda esindav saadik India parlamendis Syed Shahabuddin (artiklis "Te tegite seda saatanlike kavatsustega, hr. Rushdie").
Romaani hukkamõistjatele võiks ju esitada igati vettpidava argumendi, et lisaks patule, et Rushdie laseb ühe religiooni sündi vaadelda kõlvatul ilmalapsel, on tal palju euroopaliku kultuuri kriitikat. Maailm, kuhu satuvad romaani kangelased Gibreel Farishta ja Saladin Chamcha (vrd. salah chamcha – värdjas homo, Bombay tänavasolvang), ei ole paljuski eetiline, harmooniast rääkimata. Nurga taga passivad värvilisi kiilakolbalised rassistid, valmis välja valama oma viha meestele, kes erinevad valge dþentelmeni stereotüübist. Vägivalda olevat lääne ühiskonnas kaugelt enamgi kui islami rüpes (romaani kangelanna Rekha Merchant ei kannata välja ahistatud naise elu ja eelistab koos kolme lapsega vabasurma minna), kuid see on varjatum, rafineeritum. Lääne ühiskonnas toimib teisitimõtlejate psüühiline terroriseerimine, Idas aga hävitatakse need mõõgateraga (Mahound korraldab bordellis tõelise tapatalgu). Rushdie’l oli ta enda sõnade kohaselt algusest peale plaan kujutada romaanis Ida ja Läänt teineteisele toetumas, teineteisega segunemas, pidevaid omavahelisi tõukeid ja mõjutusi andmas. Vahel on islam ja kristlus lausa võistelnud, kumb on sallivam. "Islam on väga salliv religioon, kuid me ei kannata solvanguid," hüüti Londonis Rushdie’-vastasel demonstratsioonil. 
Nimekas koraanitõlgendaja Tabir (XIII sajandist) kirjutas, et "saatanlike värsside" juhtum leidis aset kohe pärast prohveti Meka-missiooni algust. Prohvet justkui kuulnuks peainglit ütlemas, et lisaks Allahile tuleb paluda ka mekalaste vanu jumalannasid, kel ilusad nimed Lat, Manat ja Uzza. Too polevat olnud sugugi Saatan, kes seda soovitas. Küsimus oli pigem prohveti kui sõnumi edasiandja "pikkades juhtmetes". Sel hetkel olevat prohveti tajumisvõime olnud lihtsalt tuhmim kui harilikult. Muhameedlase arvates oli prohvet Muhamed meediumi ja Salman Pärslane kirjapanija rollis. Esimest ilmutust saades tunnistas Muhamed peainglile, et ta lugeda ei oska, sellepärast oli peaingel edaspidi valvas iga ta sõna üle kontrollima. Gabriel vahetas "saatanlikud värsid" islamile kohasematega. Niisugune on Tabiri versioon. Rushdie’ versioonis tunnistas prohvet mekalaste vanu jumalannasid poliitilistel motiividel; see oli ajutine kompromiss, hingetõmme enne veel suuremat sallimatust. Raamatu põletajaile tundus, et "saatanlike värsside" all mõtleb autor koraani tervikuna.
Kui nüüd väita, et Rushdie’ "Saatanlikud värsid" ongi india immigrantide panuseks maailmakirjandusse (paljud neist ei ela mitte omal süül Suurbritannias – paljud vanemad olijad on riik Teise maailmasõja aegse sõjaväeteenistusega enda külge köitnud), siis peame kujutlema, et maailmakirjandus on niisugune tekstikogum, kuhu kõik rahvakillud annavad oma panuse, kusjuures kirjutada tohivad vaid suurmeistrid, niisugused, kes valdavad sulge ülimeisterlikult. Ja näiteks Eesti nimel esineb kirjandussuurmeister, kes pealkirjastab oma panuse maailmakirjandusse "Eesti – Karl Linnase ja Boriss Kummi maa". Näen väga selgesti, et autor lintšitaks siinmail ära, ükskõik kui geniaalselt ta poleks oma sulge juhtinud. Sõnavabadusest ei hakka sellisel juhul keegi küsima.
Syed Shahabuddin arvustas üsna ausalt Salman Rushdie’ romaaniga seoses tekkivaid eetilisi aspekte: "Jah, hr. Rushdie, meie oleme usklik rahvas ja me ei taha, et solvatakse meie prohveteid, avataarasid, pühakuid, kas kaudselt või otseselt. Eks nimetage meid primitiivseteks, nimetage fundamentalistideks, jõhkrateks barbariteks – nimetage meid kelleks soovite, kuid teie raamat väljendab otseseimalt seda, mis Lääne tsivilisatsioonis viltu on läinud: seal on täielikult kadunud piir sakraalse ja profaanse vahel. Elu ei ole ainult see elu, milles elate teie ja mida te võite asiselt kultuurilt osta selle eest, et teid tunnistatakse kirjanduslike trikkide meistriks, kultuurišoki esilekutsujaks. Elu on midagi sügavamat. Teie olete kaotanud oma üleloomuliku meele. Meie mitte." 

Aarne Ruben