Mulle on alati tundunud, et Madis Kõiv näeb oma näidendites aega nagu muutumatut suurust, aeg ei liigu, aeg on paigal. Selles ajatus ajas ilmuvad erinevad karakterid, vahelduvad pildid ja meeleolud, visioonid, kujundid. 
Pinget ei loo nendes näidendites mitte aja kulgemine, sündmuste arenemine ajas, vaid kujundite vastastikune mõjustumine. Kujundid on Kõivul suured, tervet näidendit läbivad hoovused. Neid antakse edasi remarkide, kõnerütmi, mõistatuslike situatsioonide loomisega. Kujundid on sageli visuaalsed, enam kino- kui teatripärased.
Kujundid sööbivad mällu, hoiavad koos ohtrasõnalist teksti. Kõivu näidendeid täispikkuses mängida oleks tõenäoliselt võimatu, sõnad lämmataksid teatris kujundi, mis hoiab dramaturgiat selgroona koos. 
Lugesin “Kokkusaamist”, siis veel hollandikeelse pealkirjaga “Ontmoeting”, kaheksakümnendate aastate teisel poolel. Siiani mäletan esimesi, meeldesööbinud pilte. Kolme tasapinda, kolme valitsevat kujundit:
Lõppematu sõda, irratsionaalne vaen, oht, teadmatus, spioonid, mõõgatera kõril.
Kaks filosoofi, kes saavad kokku vanas veskis, üks kollases aknavalguses, teise kähe hääl vaid pimedast nurgast. Nad manipuleerivad filosoofiliste terminitega nagu piljardipallidega ja mängivad vaid endale arusaadavat klaaspärlimängu, põhieesmärgiks varjamine, tegeliku olukorra peitmine, korraks klaarselgus, siis taas mõistetega hämamine.
Flaami talurahvas, mees ja naine, kes tahavad tappa oma siga ega saa sellega kuidagi hakkama, sest pelgavad, et prantslased kuulevad.
 

Madis Kõiv Eesti Lavastajate Liidu I suvekoolis Järvekülas juunis 1998.

Ja Bruegheli uisutajad jõel.
Kõrvuti ja vaheldumisi esinedes pingestavad need tasapinnad üksteist ja kogu näidendit, loovad erilaadse irratsionaalse aja ning ruumi. Tullakse ei-kuskilt, minnakse keegi-ei-tea-kuhu. Keegi ei tea sündmuste põhjusi, neid aimatakse, nende kohta tehakse oletusi. Talumees kõneleb omaväljamõeldud ladina keelt, et magistriga samal tasemel olla, filosoof on segatud poliitilistesse mängudesse, millest mitte keegi midagi aru ei saa. 
Kõiv ise ütleb Haokubuga Mehe suu läbi, et kokku saavad Poliitika, Filosoofia ja Komöödia.
Samad poliitika, filosoofia ja komöödia saavad kokku enamikus Kõivu näidendites, kihiti nagu napooleonikoogis. Või nagu Shakespeare’i näidendites.
Põhiliseks teemaks Madis Kõivu dramaturgias on kirgede ning neid raamistada ja ohjeldada püüdva vaimu vastandamine.
See vastandus on aastatuhande lõppedes saavutamas oma kriitilist massi. Kohati tundub, et mida enam areneb teadus, mida enam ilmub kõikvõimalikke raamatuid, seda enam inimkond teadusest ja raamatudistsipliinist tüdib, seda enam tekib kiusatus kõike ignoreerida, kõik kuradile saata.
Iga uus päev tõendab järjest veenvamalt, et mõistusekooruke on liialt ahtake kammitsemaks vulkaanilist purustamiskirge. Võime abstraktselt mõtelda ja end talitseda on välja arenenud palju hiljem kui need tungid, ihad, kired, mis meid elus hoiavad. Mõtlemist vajatakse vaid eneseõigustuseks, teooriaid kirgede põhjendamiseks.
Mõtlemine ning sellega paratamatult kaasnev kahtlemine on koormav ja tülikas. Palju lihtsam on minna lasta, hävitada, vägistada, purustada. 
Kui sageli oleme viimase aastasaja metsikustest kuuldes, lugedes, filme ning nüüd juba ka telereportaa�e vaadates mõtelnud, et see ei saa ju niimoodi lõputult kesta. Ometi kordub kõik järjest ja uuesti, veel mõttetumalt ja julmemalt kui enne. Ajalugu ei ole kellelegi midagi õpetanud. Rahvad metsistuvad ja hakkavad üksteist süüdistama ning tapma. Nüüd, XX sajandi lõpul, Euroopas ja kogu maailmas. Keegi ei või olla kindel, et see katk ei taba peatselt tema rahvast, teda ennast. Kui seda seletatakse tsivilisatsioonide kokkupõrkamisega, siis on see vaid veel üks seletus ja aitab meid sama vähe edasi nagu kõik eelnevad.
Sest on väga palju poisse, kellele meeldib tankiga viina järele sõita ning möödaminnes mõned inimesed sõelapõhjaks lasta.
Mitmesugused rahvusvahelised foorumid ning kokkuleppeorganisatsioonid suudavad järjest vähem.
Suured riigid on endiselt väikeste jahil väljas, kui mitte otse, siis varmad neid oma majanduslikku ja kultuurilisse sõltuvusse panema. Ja väikesed riigid korraldavad festivale ning on oma allaneelatavate staatuses õige leplikud. 
Hävitamiskirg on nii võimas, et hävitatakse ka juba iseennast. Viinale on lisandunud pulbrid ja laastavad haigused. Näen Madis Kõivu tekstides just selliseid allhoovusi.

“Põua ja vihma” noored ja vanemad tegelased kauges Kiuma külas Põlvamaal arutlevad ilmaasjade üle, loevad ning tsiteerivad Dostojevskit ja Nietzschet. Õhus on äikest, tulekahjude vingu, lehtedes järjest enam Esimese maailmasõja aegsete kahurite mürinat. 
Siin on pagarimeister, kes mäletab, kuis tema naine kakskümmend aastat tagasi öösel võõra mehega tantsis ja seetõttu saialaar ära kõrbes. Ta pettis tookord oma tellijaid, pood pidi kinni jääma ning mees pole seda naisele tänaseni andestanud. 
Naine, kes sünnitanud kuus last, tunneb end peres ikka veel võõra ning üksikuna. Küürakas Porila Tiiu, kes on armunud perepoega, ja naaberküla tüdruk Meeta, kes tuleb oma kallima juurde ei tea kust, uitavad pimedal kõrrepõllul. 
Siin on külapoisid, kes tulistavad öösel pagarimeistri akendesse, sest pagarimeister oma perega on siinmail ikka veel võõras, kuigi mitukümmend aastat juba kohalik. Ent tema lapsed käivad ülikoolis ja ta on ehitanud maja taha peldiku. 
Paari kuu eest oli sealkandis valitseja Running maha lastud – kriminaalne motiiv pingestab näidendit, otsitakse mõrtsukat. Geodeedist poeg Friedrich, kes teenib vene kroonus, käib Pihkvas kedagi Leenit otsimas ja näidendi lõpul kuuleme, et ta on Leeni tapnud.
Hulkuma pääsenud sokk tungib majja, ehmatab pererahvast. Platsis on ka legendaarne põrsakohitseja Peetso Saamo, kes räägib lõppematuid jutte, nagu peremees “Tagasitulekus isa juurde”, heinalised “Küüni täitmises”.
Paljud võtted, kujundid ja värvid korduvad näidendist näidendisse nagu Jüri Arraku olendid pildist pilti. 
“Põua ja vihma” algul on kirjeldatud helekollast päikesevööti tare põrandal. Nagu ka “Kokkusaamises”. Hulk stseene aga toimub pilkases pimedas. Nagu “Kokkusaamises” ja kõikides teistes näidendites. Pimedus on kõrrepõllul, pimedus on tubades. Kus enam aimatakse kui nähakse, kust kuuldakse erinevaid hääli.
Perepoeg Arno on kuhugi kadunud. Kõik muretsevad. Ta ilmub öösel, näeme pimedal kõrrepõllul vaid tema ja Ferdinandi hõõguvaid suitsuotsi. Siia tuleb ka Meeta. Hiljem käivad pimeduses Tiiu ja peretütar Elli, Ellil on revolver. Enam aimame kui näeme. Taas poliitika, filosoofia ja komöödia. Enne suurt muutust, enne suurt sõda. 

Lugedes hiljem ilma kaasautoriteta avaldatud näidendeid, on selgunud, et Kõivu osaks on ka kaasautorsuses ilmselt olnud põhisituatsiooni, tegelaste, visioonide loomine. Sellisel määral, et täna nimetatakse “Põuda ja vihma” ning “Küüni täitmist” sageli vaid Kõivu näidenditeks. Kuid kaasautorite tegelikku rolli teavad vaid asjaosalised ise ja pole kõrvalseisjate asi siin eelistusi teha. 
Mäletan sõitmisi Kõivuga tema lapsepõlvekoju, Pekri talusse Kiuma külas, viie kilomeetri kaugusel Põlvast. Mul on 1993. aasta fotod, kus Kõiv nõjatub kuurialuse seinale ja kuulab tekstiraamatuisse vaatavaid üliõpilasi. See oli “Põua ja vihma” esimene lugemisproov. 
Ma ei oska öelda, mil määral selle mahajäetud, laguneva maja nägemine meid tookord lavastuse valmimisel aitas. Ta ei asunud üldse mitte romantilises ümbruses, vaid juhuslikul lagedal, naabruses suur kolhoosilaut, elektriliinid üle põllu. Vaid saun ja mõned suured puud hoidsid vana aega meeles.
“Põua ja vihma” tekstist välja loetud kirjeldused, kujundid olid nii sugestiivsed, et näidend elas kujutluses oma elu ega lasknud end konkreetse tegevuspaigaga siduda. 
Teine lugu oli televersiooni salvestamisel. Siis, 1994. aasta augustis, oli loomulik, et tulime kaameratega otse algsesse tegevuspaika, Pekri talusse. Püüdsime kaamerad nii seada, et kiivakaldunud toanurgad otsestena näiksid ja mädanevad põrandaaugud välja ei paistaks. Välisvõtetel vältisime eterniidist katuseserva ja elektriposti. Elasime nädalapäevad nende seinte vahel, niitsime metsistunud õue, andsime majale näilise elu.
Kasutasime autentset ümbrust, nagu dekoratsioone. Samaväärse tulemuse oleks võinud saada ka mõnes teises Eestimaa paigas. 
Nüüd, sügisel, kuulsin Madis Kõivult, et maja katuselt oli hiljaaegu eterniit ära varastatud, vihm sadas läbi, lagi vajus sisse. Olime lavakunstikooli XVI lennu üliõpilaste ja ETV võttegrupiga selle vana maja viimased asukad.
Madis Kõivu tegelased tulevad kusagilt ja lähevad kusagile. Nagu ta ise. Mitte alati ei istu ta ülikooli raamatukogus, paksud saksakeelsed filosoofiaköited ees. Mäletan heledat talveilma kaheksakümnendate aastate keskel, mil läksin jalutama Pärnu lahe jääle. Olin rannast juba kilomeetri võrra eemaldunud, kui nägin kedagi kauge täpina Tahkuranna poolt lähenemas. Veerand tunni pärast selgus, et see oli Kõiv. Juhuslikult merejääl jalutamas.
Kaheksakümnendatel käisin esmakordselt Kõivu juures külas. Siis nägin esmakordselt tema kuulsat riidekappi, mis oli täis käsikirju. Ja suurem osa neist näidendid.
Lugesin neist mitmeid ja kõige enam meeldis tollal, vist meeldib tänaseni “Kokkusaamine”. Tahtsin, ent ei julgenud seda Pärnus lavastada. Ei osanud. Kartsin ka, et keegi ei tule vaatama.
Käsikirjad olid kirjutatud oma tarvis, ei kellegi tellimusel. Ta ei lootnudki, et keegi need kunagi lavastab. 
Kõik tekstid ei olnud ka lavastatavad. Oli palju sõnamängu ja mõttekombinatsioone, kus kujundid, visioonid puudusid või olid tekstihulga kandmiseks liig nõrgad. 
Ma ei tea, kui palju on tal veel lavastamata-avastamata näidendeid, aga neid peaks ikka olema. Täna juba arvutidiskettidel. 
“Peiareid” lugesime veel Pärnu päevil. Pedajas plaanis seda juba tollal lavastada, Kõivuga teksti töödelda, konkretiseerida, kuid jõudis lavastuseni alles õige mitme aasta pärast, oma üliõpilastega Eesti Draamateatri laval.
Hando Runneliga kahasse kirjutatud “Küüni täitmine” ootas oma lavastajat kakskümmend aastat. Kuigi siin on ju võimsad teatraalsed kujundid: heintesse mattunud ääretu küün, lõppematu Sisyphose töö, kinnimaetud väljapääs, tulekahju. Aga ka pimedus, hääled ei-kuskilt. 
Nüüd novembris tõi kõrgema lavakunstikooli IV kursuse üliõpilane Tõnu Lensment “Küüni täitmise” oma bakalaureusetööna Pärnu Endlas lavale. Noor lavastaja oskas keerulisest repliigisajust välja sõeluda konkreetsed karakterid, konfliktid, tegevuse ja tegevusetuse. Suur küün elab ja hingab. 
Teose elamist ja hingamist on teatris kõige raskem saavutada. Kõikvõimalikke kontseptsioone illustreerida on palju lihtsam. 
Madis Kõiv ütles kohtumisel lavakunstiüliõpilastega käesoleva aasta 11. septembril: “Pean kirjutama kiiresti. Mõtted tulevad kiiresti ja parvena. Kui ma kohe kätte ei saa – lähevad ära. Kui vaatan kirjapandut, on pooled sõnad või tähed puudu. Sageli ei suuda neid enam taastada. Kirjutamine on nagu narkootikum. Näen unenägusid. Nad ei lähe meelest ära. Järgmisel päeval olen nende mõju all. Eriti mõjuvad on need uned, mis on enne magamajäämist. Visioone on palju ja neist olen kirjutamisega lahti tahtnud saada.
Olen lugenud Kanti, Spinozat ja kirjutanud Leibnitzist artikleid siia-sinna. Elasin kõigisse sisse, eriti Kanti. 
Kanti filosoofiast tekkis painajalik nägemus. Krõnksus vanamees istub ruumis ja mõtleb ise samal ajal selle ruumi välja. Kanti filosoofia on midagi väga arhitektuurset. Palju õhku, palju jooni nagu katedraalis, aga kõik on selge. Selle kõrval hädine vanamees, kes kurdab, et kõht alati kinni.
Pikapeale on need mehed omaks saanud nagu sugulased. 
Iga kord kui ma kirjutan, on vaja millestki lahti saada. “Moonsund” oli tellimustöö, seda tehes polnud vaja millestki lahti saada.
Olen palju tegelenud matemaatikaga, kuna see on rahustav. See on ideaalselt puhas kõigest inimlikust.”