Et rikkadki nutavad öösiti...
Rikkal on palju raha. Vaeseid püütakse
veenda, et rikas ei hoia raha sukasääres, vaid paneb selle uut
tootma – kogu ühiskonna hüvanguks. Kapital ringleb. Kõik
kodanikud saavad rikkamaks. Suurelt osalt see ongi nii. Kuid rikkad on
ise ka rikkad. Rahaliigutaja võtab suure osa liigutatavast endale.
Kus on kõige suuremad palgad ja pensionid, kus kõige uhkemad
majad? Panganduses. Aga kui rikas on rikas vaese kujutluses?
1998. aastal oli Bill Gatesil 37 miljardit dollarit.
Vaesed on leidnud, et üks sekund Gatesi elust maksab 80 dollarit,
ja et selle eest võiks osta 9 miljonit autot, 500 000 korterit.
Nad on arvutanud, et ühedollarilistena oleks selle raha veoks tarvis
269 suurt Boeingit. On püütud arvutada, mitu hektarit ürgmetsa
kulub selle raha valmistamiseks või kas saab kupüüridest
ehitada silla Kuu peale.
Esseist on öelnud: “...inimesele, kes teeb
tõsist, ausat ja visa igapäevast tööd, jääb
üle kas varjata oma naise eest Gatesi olemasolu või olla siiralt
veendunud, et nõelasilm on ikka väga kitsas.”
Ennem läheb kaamel läbi nõelasilma,
kui rikas saab taevariiki. Kogu kirjandus on täis põlgust raha
vastu. Pole ka ime. Kultuuriinimene on ikka olnud vaene. Kammerjunkur Puškini
aastasissetulek oli 5000 rubla. Dantes sai 70 000 aastas, tema ohver oma
edukaima teose “Jevgeni Onegin” eest kaheksa aastaga 37 000. Rida maksab
vähe. Tõsi, Dumas kasutas palju dialoogi ja Majakovski murdis
ridu.
Shakespeare ja Balzac, Twain ja Ostrovski ja
lugematud teised on paljastanud raha jälkust ja ülistanud finne,
robinhoode, raskolnikove ja dubrovskeid.
Ärimehe halbus on olnud staatiline, proletaarlase
headus dünaamiline. Tööline lõi oma kätega kükloobilisi
üle linna kõrguvaid pangamaju ja Wall Streete. Seetõttu
on sümboolne sillutisest kivi kiskuv mässaja: ta lõhub
rahale tugineva status quo fragmentideks, annab inertsele monumendile
dünaamilise impulsi.
XX sajandi alguses püsis veel vaese kultus,
kuid Londoni, Dreiseri ja eriti Fitzgeraldi teostes tekib uus subtiilse
ja neurootilise rikka kuju. See oli vastureaktsioon sajandeid püsinud
Harpagonide ja Gobseckite väsitavale ühemõõtmelisusele.
Mida saab raha eest? Öeldakse, et kõike.
Kuid kade kultuuriinimene näeb, et seda kõike polegi nii palju:
söök ja puhkus, lisaks rikkuse välised märgid: majad,
asjad, riietus, ehted. Edasi pole suurt midagi. Ostap Benderi ülim
soov oli sõita Rio de Janeirosse ja tantsida seal tangot, valged
püksid jalas. Ega rohkem välja ei mõtle. Meie ajakirjanduseski
oli teade, et üks meie prominent tahab veeta millenniumivahetuse Argentiinas
tangorestoranis.
Uus rikas on üksik, inimlik ja õnnetu.
Ta võib olla vaimukas ja särav, kuid naised teda ei armasta
(Vorobjaninov). Ka meie rikkurite armuelu on ebastabiilne. Raha ja armastuse
opositsioon on süťee, mis võib viia kahe lahenduseni: vaimne
degradatsioon või kompromiss. Daisy hääles kuuleb Gatsby
raha kõlinat.
Rikas on tavaliselt haritud, seega on tal õunauss
südames. Ta on sattunud kultuuri stereotüüpide lõksu.
Ameerika miljonäre kiusavad Vanast Maailmast salakavalalt eksporditavad
probleemid (kes ma olen? miks ma olen?). Tagajärjetult eksleb ta elu
mõtte otsinguil, tajub olemise illusoorsust. Teda haaravad utoopiad
(mitte küll nii primitiivsed nagu Raskolnikovil). Temagi tahaks maailma
ümber korraldada, “kõike muuta” nagu vaene paranoiline revolutsionäär.
Ta tahab rajada Päikeselinna, ehitada päikesekooli, luua Arkaadia
või seniolematult psühholoogilise teatri (Savva Morozov).
Ajakirjanduses Julmuriks nimetatud maaomanik,
kes tahab ühe käeliigutusega hävitada vaestele vanainimestele
armast rohelist kohvikut (koos omaabi-käsitööpoega) Weitzenbergi
ja Poska nurgal, kuulub kirjandusliku kujuna eelmisesse sajandisse. Tänapäevane
“julmur” ostaks vanuritele asemele mitu teist maja (neid on seal Poska
tänaval küll) ja laseks need ka sisustada.
Sageli saab rikkast anarhist. Ta topib varvaste
vahele kupüüre (Oru Pearu), kannab hipiriideid, mängib kitarril
Jimi Hendrixit, hüüab teatris kõva häälega vahele,
valab äripartneri šampusega üle (Lutsu Šmendrik), külastab
agulilõbumaju, kingib raha laiali (Greene’i doktor Fischer), deklameerib
Villoni või Talviku luulet. Suur osa “gigante” on (kuuldavasti ka
meil) narkomaanid. Pankurid on üle võtnud maailmale nähtamatu
valu, mis enne oli vallavaeste ja pööningupoeetide prioriteet.
Lähedal hiilivad burnt-out-sündroom,
depressioon ja hullus. Neljakümnesed näevad välja kolmekümnestena
ja tunnevad end viiekümnestena. Ei suudeta päevade kaupa tõusta
voodist. Pärast kodutulevärke sõidetakse end või
teisi autoga surnuks (vrd. James Dean või Katku Villu). “Vaprate
ja ilusate” eeskujul kaob reaalsus – arvatakse, et ollakse “tegelikult”
idamaa printsi haaremis. Vaesed aga elavad muudkui rikaste valule kaasa.
Menschliches, allzumenschliches!
Mati Unt
|