Et rikkadki nutavad öösiti...

Rikkal on palju raha. Vaeseid püütakse veenda, et rikas ei hoia raha sukasääres, vaid paneb selle uut tootma – kogu ühiskonna hüvanguks. Kapital ringleb. Kõik kodanikud saavad rikkamaks. Suurelt osalt see ongi nii. Kuid rikkad on ise ka rikkad. Rahaliigutaja võtab suure osa liigutatavast endale. Kus on kõige suuremad palgad ja pensionid, kus kõige uhkemad majad? Panganduses. Aga kui rikas on rikas vaese kujutluses?
1998. aastal oli Bill Gatesil 37 miljardit dollarit. Vaesed on leidnud, et üks sekund Gatesi elust maksab 80 dollarit, ja et selle eest võiks osta 9 miljonit autot, 500 000 korterit. Nad on arvutanud, et ühedollarilistena oleks selle raha veoks tarvis 269 suurt Boeingit. On püütud arvutada, mitu hektarit ürgmetsa kulub selle raha valmistamiseks või kas saab kupüüridest ehitada silla Kuu peale. 
Esseist on öelnud: “...inimesele, kes teeb tõsist, ausat ja visa igapäevast tööd, jääb üle kas varjata oma naise eest Gatesi olemasolu või olla siiralt veendunud, et nõelasilm on ikka väga kitsas.”
Ennem läheb kaamel läbi nõelasilma, kui rikas saab taevariiki. Kogu kirjandus on täis põlgust raha vastu. Pole ka ime. Kultuuriinimene on ikka olnud vaene. Kammerjunkur Puškini aastasissetulek oli 5000 rubla. Dantes sai 70 000 aastas, tema ohver oma edukaima teose “Jevgeni Onegin” eest kaheksa aastaga 37 000. Rida maksab vähe. Tõsi, Dumas kasutas palju dialoogi ja Majakovski murdis ridu. 
Shakespeare ja Balzac, Twain ja Ostrovski ja lugematud teised on paljastanud raha jälkust ja ülistanud finne, robinhoode, raskolnikove ja dubrovskeid. 
Ärimehe halbus on olnud staatiline, proletaarlase headus dünaamiline. Tööline lõi oma kätega kükloobilisi üle linna kõrguvaid pangamaju ja Wall Streete. Seetõttu on sümboolne sillutisest kivi kiskuv mässaja: ta lõhub rahale tugineva status quo fragmentideks, annab inertsele monumendile dünaamilise impulsi. 
XX sajandi alguses püsis veel vaese kultus, kuid Londoni, Dreiseri ja eriti Fitzgeraldi teostes tekib uus subtiilse ja neurootilise rikka kuju. See oli vastureaktsioon sajandeid püsinud Harpagonide ja Gobseckite väsitavale ühemõõtmelisusele. 
Mida saab raha eest? Öeldakse, et kõike. Kuid kade kultuuriinimene näeb, et seda kõike polegi nii palju: söök ja puhkus, lisaks rikkuse välised märgid: majad, asjad, riietus, ehted. Edasi pole suurt midagi. Ostap Benderi ülim soov oli sõita Rio de Janeirosse ja tantsida seal tangot, valged püksid jalas. Ega rohkem välja ei mõtle. Meie ajakirjanduseski oli teade, et üks meie prominent tahab veeta millenniumivahetuse Argentiinas tangorestoranis. 
Uus rikas on üksik, inimlik ja õnnetu. Ta võib olla vaimukas ja särav, kuid naised teda ei armasta (Vorobjaninov). Ka meie rikkurite armuelu on ebastabiilne. Raha ja armastuse opositsioon on süťee, mis võib viia kahe lahenduseni: vaimne degradatsioon või kompromiss. Daisy hääles kuuleb Gatsby raha kõlinat.
Rikas on tavaliselt haritud, seega on tal õunauss südames. Ta on sattunud kultuuri stereotüüpide lõksu. Ameerika miljonäre kiusavad Vanast Maailmast salakavalalt eksporditavad probleemid (kes ma olen? miks ma olen?). Tagajärjetult eksleb ta elu mõtte otsinguil, tajub olemise illusoorsust. Teda haaravad utoopiad (mitte küll nii primitiivsed nagu Raskolnikovil). Temagi tahaks maailma ümber korraldada, “kõike muuta” nagu vaene paranoiline revolutsionäär. Ta tahab rajada Päikeselinna, ehitada päikesekooli, luua Arkaadia või seniolematult psühholoogilise teatri (Savva Morozov). 
Ajakirjanduses Julmuriks nimetatud maaomanik, kes tahab ühe käeliigutusega hävitada vaestele vanainimestele armast rohelist kohvikut (koos omaabi-käsitööpoega) Weitzenbergi ja Poska nurgal, kuulub kirjandusliku kujuna eelmisesse sajandisse. Tänapäevane “julmur” ostaks vanuritele asemele mitu teist maja (neid on seal Poska tänaval küll) ja laseks need ka sisustada. 
Sageli saab rikkast anarhist. Ta topib varvaste vahele kupüüre (Oru Pearu), kannab hipiriideid, mängib kitarril Jimi Hendrixit, hüüab teatris kõva häälega vahele, valab äripartneri šampusega üle (Lutsu Šmendrik), külastab agulilõbumaju, kingib raha laiali (Greene’i doktor Fischer), deklameerib Villoni või Talviku luulet. Suur osa “gigante” on (kuuldavasti ka meil) narkomaanid. Pankurid on üle võtnud maailmale nähtamatu valu, mis enne oli vallavaeste ja pööningupoeetide prioriteet.
Lähedal hiilivad burnt-out-sündroom, depressioon ja hullus. Neljakümnesed näevad välja kolmekümnestena ja tunnevad end viiekümnestena. Ei suudeta päevade kaupa tõusta voodist. Pärast kodutulevärke sõidetakse end või teisi autoga surnuks (vrd. James Dean või Katku Villu). “Vaprate ja ilusate” eeskujul kaob reaalsus – arvatakse, et ollakse “tegelikult” idamaa printsi haaremis. Vaesed aga elavad muudkui rikaste valule kaasa. Menschliches, allzumenschliches!

Mati Unt