Jaak Visnapi tormi vaigistav Jeesuse kuju.

September tõi Tallinnasse kolme noore kunstniku isiknäituse. Kadri Alesmaa “Promo” ja Jaak Visnapi “New Religion” toimusid Raatuse galeriis, mis üldiselt on teada-tuntud kui noorema kunstnikkonna ülesastumis- ja toetamiskoht. Ramo Tedre “Osa portreest” oli üleval EKA fuajeegaleriis.

Kaks võimalust vaadata näkku
Nii Alesmaa kui ka Teder eksponeerisid portreid. Kuigi maalide aines oli üks ja seesama, erinesid käsitlus ja interpreteerimine ?anri piires diametraalselt.
Alesmaa fotorealismi taotlevad maalid kujutasid endast teist-ja-teile-stiilis portreid kunstniku sõpruskonnast, keda laiem avalikkus tunneb Sobolevi märatseva jõuguna. Dokumenteeriva alatooniga värviküllastel maalidel oli sõpradele külge poogitud neid või nende loomingulist tegevust iseloomustav sümbol, ilme või poos. Maalidel vaatavad noorkunstnikud ja kriitikud publikule otsa, nad on teadlikud jäädvustamisest, poseerivad ja naudivad seda nagu oma esinemist meediaski. Alesmaa näituse pealkiri “Promo” vihjab mingile arusaamatule meediapainele, mis näib olevat tabanud kunstnikku. Fotod, mille järgi teosed on maalitud, ja pealkirjadeks esitatud tsitaadid pärinevad ajalehtedest-ajakirjadest. Jäi pisut arusaamatuks, kas “Promo” oli katse oma sõpru promoda või ise promotud saada? Või tahtis kunstnik lihtsalt oma tuttavaid meeldiva tähelepanuga üllatada? Alesmaa piltide puhul ilmneb selgelt maali kui visuaalse teksti mitmetimõistetavus: võõrale (näiteks turistile või kunstimaailma-kaugele publikule), kes kujutatuid ei tunne, vahendavad teosed hoopis teistsugust informatsiooni kui jõugu liikmetele või nende tuttavaile. Igatahes mõjub näitus subjektiivselt sooja ja sõbralikuna.
Ramo Teder oli portree kui ?anri enese jaoks tunduvalt sügavamalt lahti mõtestanud kui Alesmaa: ta avab portree kaudu oma tegelaste tunde- ja mõttemaailma, vaadates kellelegi näkku, võib näha tema sisse ja temast läbi. “Osa portreest” oli meisterlikult integreeritud tervik nägudest ja millestki muust. Hoolikalt ja samas virtuoosselt pastakaga töödeldud pildipinnad mõjuvad dekoratiivsena, kuid on lõpuni läbi mõtestatud ja tunnetatud. Pastapliiatsiesteetikat võimendab pehme ning harmooniline värviprogramm. Teder kujutab nii konkreetseid inimesi fotodelt kui ka omaenda fantaasia viljana sündinud olendeid. Kus lõpeb portree ja kunstniku produtseeritud muinasmaa, sealt algab abstraktsionism. Kunstnik esitab näitust staatilise filmina – algustiitrid uksel, peategelasteks muinasmaa elanikud ja pildinurkades libamisi hiilivad pikakõrvalised olendid. Filmilikkust võimendavad veel läbiv narratiivne element ja meeleolu, autori fantaasiamaailma vaatajasse sugereeriv muusika, läbivad kujundid piltidel, üld- kesk- ja abstraktsuseni deformeerunud lähiplaanid. See võib küll kõlada banaalsena, kuid kunstiakadeemia fuajeegaleriis pole nii ilusaid pilte kaua olnud. Ja nii kontsentreeritud ning kompaktset väljapanekut ka mitte. Mõlemad kunstnikud lähenesid oma objektidele erinevalt, avades publikule nauditavalt tee oma sisemise loogika järgi funktsioneerivatesse marginaalsetesse friigiseltskondadesse.

Uus usk
Katedraalitsemine on popp. Septembri teisel poolel avas oma katedraali sisevaate Jaak Visnap Raatuse galeriis. “New Religion” koosneb suureformaadilistest, kristliku ikonograafiaga kombineerimisel sündinud maalidest, videost ja muusikast. Pildid on omamoodi jätkuks 1998. aastal Paide tegevuskunstifestivalil “Aeg. Ruum. Liikumine” esitatud performanceile. Sümbolite ja tähendustega meeldivalt koormatud väljapanek on mitmekihiline ja võimaldab vastandlikke mõttekäike. Tormi vaigistava Jeesuse kuju, Aadam ja Eeva, tohutu hulk aupaistega tuvisid ning kuldsed valgusvihud tekitavad kristlikus kultuuriruumis kasvanuil palju erinevaid assotsiatsioone. Rahustav ja jällegi sümboolne värvivalik võimendab Visnapi kontsepti suunda ja jõudu. Ilmselt on kogu millenniumi ümber tõusnud kisa-kära. Aeglustanud kunstniku sammu ja pannud ta arutlema igavikuliste küsimuste üle. Selles võtmes vaadatuna mõjub Visnapi mõte iseendale maailma ja Jumalale mõjusfääris üsna tervistavana. Võib öelda, et pöördumine religiooni poole näib isegi teraapiana. Kui inimest defineerida Jumalale lähenevana, tema ees seisvana ning ta juurest põgenevana, siis on Visnap oma piltidesse kõik kolm seisundit sisse maalinud.