Kontserdipeegel
Aastavahetus on kontserdielus vähemalt selles mõttes tänuväärne,
et jõulukuul saab kuulata ka sellist väärtmuusikat, mida
muul ajal tavaliselt ette ei kanta. Ei saa ju jõuluoratooriumi esitada
jaani- või mihklipäeva paiku – ükskõik kui suurepärane
teos ka poleks. Estonia kontserdisaalis kõlas 17. detsembril ERSO,
Riikliku Segakoori Latvija ja Tallinna Poistekoori esituses
Arvo Volmeri dirigeerimisel Arthur Honeggeri (1892 – 1955) "Jõulukantaat"
(1953), meie sajandi klassiku viimane vokaalsümfooniline suurvorm.
Iidee iseenesest on väga huvitav: nimi "Jõulukantaat" paneb
ootama midagi traditsiooniliselt pühalikku, aga ei – muusika
pahaendelisest algusest võiks arvata, et kõlab hoopis mingi
"sõjareekviem". Orkestris võib kuulda raskemeelset tšellode
sammurütmi ning segakoor laulab ka "De profundis’t" – "Põhjatumast
sügavusest hüüan ma sind, Issand". See on ju psalm 130,
ahastav lunastuse lootus. Muusika läheb omasoodu aga üha pingelisemaks
ja dramaatilisemaks, ahastus paisub dissoneerivaks karjeks kõrges
registris, kuni poistekoor alustab – "Rõõmusta nüüd
Iisrael, sest tuleb pea Emmanuel". Esimene dramaatiline kulminatsioon on
sellega möödas ning muusikas hakkab arenema kahe koori dialoog.
Baritoni (Rauno Elp) ning oreli (Piret Aidulo) episoodist
peale hakkab muusikas kinnistuma teine, jõulumeeleoludes helge sfäär,
mille kohe ka segakoor üle võtab. Kaks koori kõlasid
pikemat aega vaheldumisi kuni jõululauluni "Oh sa õnnistav",
mis tuli esitusele koos. Polüfoonilisse konglomeraati tuntud jõululauludest
sekkus ka bariton – "Gloria in excelsis Deo" oli solisti kõige kandvam
number. Lõpu "Laudate Dominum" polnud mitte pompoosse ja massiivse
iseloomuga (nagu vokaalsümfoonilise teose traditsiooniline finaal
eeldaks), vaid koguni tantsulise karakteriga. Teose helgetes ja juubeldavates
värvides kõrgpunkt hakkas särama päris teose koodas.
Nüüd mängis jõuluviiside põimikut juba orkester
üksi ning tegi seda tasapisi pianissimosse vaibudes. Huvitava dramaturgilise
ülesehitusega teos – nagu pidev liikumine pimedusest valgusse.
Kontserdi avapooles kõlas aga Mozarti Sümfoonia nr. 41
C-duur "Jupiter" KV 551 (1788). Esimese osa peapartii kujunes siin jõulise
temperamendiga, kuid mänguliselt suhteliselt kergete strihhidega,
ning kõrvalpartii teise plaanina märksa pastelsemates värvides.
Töötluses köitsid tähelepanu täpsed dünaamiliste
plaanide vahetused, samuti puupillide artikulatsiooniliselt perfektsed
ansamblid. Tegelikult oli töötluse ettekandeline arengujoon üles
ehitatud hästi läbimõeldud dünaamika- ja artikulatsioonikontrastidele
ning arenes katkematu emotsionaalse pinge õhkkonnas. Kolmandas osas,
Minuettos, kujunes mitte niivõrd elegantselt ja "õukondlikult",
kuivõrd pigem suursuguselt tantsuline karakter. Siin oli ka üks
väga täpselt väljajoonistuv puupillide polüfooniline
episood (natuke hiljem olid samadel instrumentidel siiski kaks korda järjest
ebaühtlased sissetulekud). Sümfoonia kuulus finaal oli ehk algusest
peale pisut liiga kiire – karakter oli ju väga hoogne ja kaasakiskuv,
kuid puupillidel on sellises tempos natuke raske staccatos artikuleerida
(seda näitas ka fagoti üks ebasõnnestunud fraasilõpp).
Kuid nii dünaamiline finaal kui "Jupiter-sümfoonia" tervikuna
õigustas meie esindusorkestri mainet. Sama võib öelda
ka järgnenud Mozarti moteti (sisuliselt dramaatilise soolokantaadi)
"Exultate, jubilate" KV 165 (1773) ettekande kohta, kus solistiks oli sopran
Valentina Taluma. Ooperlikud karakterid, väline elegants ja
sisemine dünamism, lisaks orkestrifaktuuri kõlaline plastilisus
ja diskreetsus – kokkuvõttes suurepärane esitus.
Peep Lassmanni klaveriõhtu koos valguskujundusega Estonia
kontserdisaalis (21. XII) oli pühendatud Olivier Messiaeni (1908 –
1992) loomingule: kontserdi esimeses pooles kõlas seitse osa (IX
– XV) helilooja klaveritsüklist "20 pilku Jeesuslapsele" (1944). Tegemist
on teosega, mis paistab silma oma väga raske klaverifaktuuri poolest,
Lassmanni interpretatsioon äratas läbi kõigi kõlanud
osade tähelepanu kõigepealt ettekande muljetavaldava veenvusega.
IX, "Aja pilk" on kooskõlade kummaline müsteerium, kus
lihtsate rütmiliste kujunditega teema kõlab keskmises registris,
millele omakorda kontrapunkteerib klaveri madalaim register. Pianist modelleeris
siin mitte niivõrd massiivse, kuivõrd väga tiheda kõlapildi.
Massiivselt tokaatalik faktuur kujunes aga X, "Rõõmuvaimu
pilgus", mis mõjus vägagi maskuliinselt ja sugestiivselt, sellele
järgnesid juba märksa voolujoonelisemad kõlavood ja kõrge
registri lausa juubeldav sära. Lassmanni mäng muutus nüüd
jõuliselt ekstaatiliseks – esituse ekspressiivsus avaldas muljet,
samuti oskus kujundada sedavõrd tihe klaverifaktuur siiski reljeefseks
ning mitte ülekoormatuks. XIV, "Inglite pilk" – siin vaheldus kõlajõu
kontsentratsioon nii klaveri madalas kui kõrges registris peenfaktuuriliste
arabeskidega. Ning XV, "Jeesuslapse suudluses" hakkas lõpuks domineerima
helgete staatiliste kõlasfääride harmoonia; "Jumala teema"
mõjus oma hardas meditatiivsuses nagu taevaste sfääride
kauge, kuid läbi inimliku mõõtme ka lähedane kutse.
Võib öelda, et Lassmanni tõlgenduses sai sellest
igatahes metafüüsiline rõõmuteema.
Messiaeni-õhtu teises pooles kõlas 8osaline "Kvartett
aegade lõpuks" (1940), Peep Lassmann musitseeris koos Arvo Leiburi
(viiul), Toomas Vavilovi (klarnet) ning Henry-David Varemaga
(tšello). Messiaeni ühe mängitavaima kammerteose programmiline
idee viitab Johannese ilmutuse 10. peatükile ning helilooja kirjutas
selle kvarteti sakslaste käes sõjavangis olles. Esimeses osas
"Kristalli liturgia" hakkas kohe kujunema habras ja värelev faktuur,
kus tšello kõrged flazholetid koos viiuli lühikeste repliikide
ja klaveri vaikse akordijärgnevusega toetasid klarneti sama habrast
meloodiakujundust. Viiuli ja tšello monoodia arenes koraalilaadses heliruumis
pikalt ja rahulikult, luues ajatuse illusiooni, ning klaveri kooskõlad
andsid sellele liinile omakorda igavikulise projektsiooni. Kuulama pani
soleeriva klarneti hämmastav intonatsioonipeenus ja tämbraalne
koloriit – Vavilov näis mõnda heli kasvatavat justkui eimillestki,
et siis kohe jälle üle minna "linnulaululisele" kõlaspektrile.
Ootamatud muusikalised vastandused pingestasid muusikat kogu aeg, nagu
ka lõpuosa karakterite koostoime ning transformeerumine erinevate
dünaamiliste rakursside kaudu.
Messiaeni-õhtu oli kindlasti üks aastalõpu mõjusamaid
kontserdielamusi.
Igor Garšnek
|