Kontserdipeegel

Aastavahetus on kontserdielus vähemalt selles mõttes tänuväärne, et jõulukuul saab kuulata ka sellist väärtmuusikat, mida muul ajal tavaliselt ette ei kanta. Ei saa ju jõuluoratooriumi esitada jaani- või mihklipäeva paiku – ükskõik kui suurepärane teos ka poleks. Estonia kontserdisaalis kõlas 17. detsembril ERSO, Riikliku Segakoori Latvija ja Tallinna Poistekoori esituses Arvo Volmeri dirigeerimisel Arthur Honeggeri (1892 – 1955) "Jõulukantaat" (1953), meie sajandi klassiku viimane vokaalsümfooniline suurvorm. Iidee iseenesest on väga huvitav: nimi "Jõulukantaat" paneb ootama midagi traditsiooniliselt pühalikku,  aga ei – muusika pahaendelisest algusest võiks arvata, et kõlab hoopis mingi "sõjareekviem". Orkestris võib kuulda raskemeelset tšellode sammurütmi ning segakoor laulab ka "De profundis’t" – "Põhjatumast sügavusest hüüan ma sind, Issand". See on ju psalm 130, ahastav lunastuse lootus. Muusika läheb omasoodu aga üha pingelisemaks ja dramaatilisemaks, ahastus paisub dissoneerivaks karjeks kõrges registris, kuni poistekoor alustab – "Rõõmusta nüüd Iisrael, sest tuleb pea Emmanuel". Esimene dramaatiline kulminatsioon on sellega möödas ning muusikas hakkab arenema kahe koori dialoog. Baritoni (Rauno Elp) ning oreli (Piret Aidulo) episoodist peale hakkab muusikas kinnistuma teine, jõulumeeleoludes helge sfäär, mille kohe ka segakoor üle võtab. Kaks koori kõlasid pikemat aega vaheldumisi kuni jõululauluni "Oh sa õnnistav", mis tuli esitusele koos. Polüfoonilisse konglomeraati tuntud jõululauludest sekkus ka bariton – "Gloria in excelsis Deo" oli solisti kõige kandvam number. Lõpu "Laudate Dominum" polnud mitte pompoosse ja massiivse iseloomuga (nagu vokaalsümfoonilise teose traditsiooniline finaal eeldaks), vaid koguni tantsulise karakteriga. Teose helgetes ja juubeldavates värvides kõrgpunkt hakkas särama päris teose koodas. Nüüd mängis jõuluviiside põimikut juba orkester üksi ning tegi seda tasapisi pianissimosse vaibudes. Huvitava dramaturgilise ülesehitusega teos – nagu pidev liikumine pimedusest valgusse.
Kontserdi avapooles kõlas aga Mozarti Sümfoonia nr. 41 C-duur "Jupiter" KV 551 (1788). Esimese osa peapartii kujunes siin jõulise temperamendiga, kuid mänguliselt suhteliselt kergete strihhidega, ning kõrvalpartii teise plaanina märksa pastelsemates värvides. Töötluses köitsid tähelepanu täpsed dünaamiliste plaanide vahetused, samuti puupillide artikulatsiooniliselt perfektsed ansamblid. Tegelikult oli töötluse ettekandeline arengujoon üles ehitatud hästi läbimõeldud dünaamika- ja artikulatsioonikontrastidele ning arenes katkematu emotsionaalse pinge õhkkonnas. Kolmandas osas, Minuettos, kujunes mitte niivõrd elegantselt ja "õukondlikult", kuivõrd pigem suursuguselt tantsuline karakter. Siin oli ka üks väga täpselt väljajoonistuv puupillide polüfooniline episood (natuke hiljem olid samadel instrumentidel siiski kaks korda järjest ebaühtlased sissetulekud). Sümfoonia kuulus finaal oli ehk algusest peale pisut liiga kiire – karakter oli ju väga hoogne ja kaasakiskuv, kuid puupillidel on sellises tempos natuke raske staccatos artikuleerida (seda näitas ka fagoti üks ebasõnnestunud fraasilõpp). Kuid nii dünaamiline finaal kui "Jupiter-sümfoonia" tervikuna õigustas meie esindusorkestri mainet. Sama võib öelda ka järgnenud Mozarti moteti (sisuliselt dramaatilise soolokantaadi) "Exultate, jubilate" KV 165 (1773) ettekande kohta, kus solistiks oli sopran Valentina Taluma. Ooperlikud karakterid, väline elegants ja sisemine dünamism, lisaks orkestrifaktuuri kõlaline plastilisus ja diskreetsus – kokkuvõttes suurepärane esitus.
Peep Lassmanni klaveriõhtu koos valguskujundusega Estonia kontserdisaalis (21. XII) oli pühendatud Olivier Messiaeni (1908 – 1992) loomingule: kontserdi esimeses pooles kõlas seitse osa (IX – XV) helilooja klaveritsüklist "20 pilku Jeesuslapsele" (1944). Tegemist on teosega, mis paistab silma oma väga raske klaverifaktuuri poolest, Lassmanni interpretatsioon äratas läbi kõigi kõlanud osade tähelepanu kõigepealt ettekande muljetavaldava veenvusega. IX, "Aja pilk"  on kooskõlade kummaline müsteerium, kus lihtsate rütmiliste kujunditega teema kõlab keskmises registris, millele omakorda kontrapunkteerib klaveri madalaim register. Pianist modelleeris siin mitte niivõrd massiivse, kuivõrd väga tiheda kõlapildi. Massiivselt tokaatalik faktuur kujunes aga X, "Rõõmuvaimu pilgus", mis mõjus vägagi maskuliinselt ja sugestiivselt, sellele järgnesid juba märksa voolujoonelisemad kõlavood ja kõrge registri lausa juubeldav sära. Lassmanni mäng muutus nüüd jõuliselt ekstaatiliseks – esituse ekspressiivsus avaldas muljet, samuti oskus kujundada sedavõrd tihe klaverifaktuur siiski reljeefseks ning mitte ülekoormatuks. XIV, "Inglite pilk" – siin vaheldus kõlajõu kontsentratsioon nii klaveri madalas kui kõrges registris peenfaktuuriliste arabeskidega. Ning XV, "Jeesuslapse suudluses" hakkas lõpuks domineerima helgete staatiliste kõlasfääride harmoonia; "Jumala teema" mõjus oma hardas meditatiivsuses nagu taevaste sfääride kauge, kuid läbi inimliku mõõtme ka lähedane kutse. Võib öelda, et Lassmanni tõlgenduses sai  sellest igatahes metafüüsiline rõõmuteema. 
Messiaeni-õhtu teises pooles kõlas 8osaline "Kvartett aegade lõpuks" (1940), Peep Lassmann musitseeris koos Arvo Leiburi (viiul), Toomas Vavilovi (klarnet) ning Henry-David Varemaga (tšello). Messiaeni ühe mängitavaima kammerteose programmiline idee viitab Johannese ilmutuse 10. peatükile ning helilooja kirjutas selle kvarteti sakslaste käes sõjavangis olles. Esimeses osas "Kristalli liturgia" hakkas kohe kujunema habras ja värelev faktuur, kus tšello kõrged flazholetid koos viiuli lühikeste repliikide ja klaveri vaikse akordijärgnevusega toetasid klarneti sama habrast meloodiakujundust. Viiuli ja tšello monoodia arenes koraalilaadses heliruumis pikalt ja rahulikult, luues ajatuse illusiooni, ning klaveri kooskõlad andsid sellele liinile omakorda igavikulise projektsiooni. Kuulama pani soleeriva klarneti hämmastav intonatsioonipeenus ja tämbraalne koloriit – Vavilov näis mõnda heli kasvatavat justkui eimillestki, et siis kohe jälle üle minna "linnulaululisele" kõlaspektrile. Ootamatud muusikalised vastandused pingestasid muusikat kogu aeg, nagu ka lõpuosa karakterite koostoime ning transformeerumine erinevate dünaamiliste rakursside kaudu. 
Messiaeni-õhtu oli kindlasti üks aastalõpu mõjusamaid kontserdielamusi.

Igor Garšnek