Ebalamplik Anu Lamp

Mitte ei usu, et Dostojevski loomingu austajad ja imetlejad oleksid nõus elama kirjaniku kirjutatud maailmas või koguni tahaksid seda teha. Endast tean kindlasti, et ei ole nõus, ei taha. Lugeja ja kirjaniku niisugune võõrasolek on tekkinud pikema aja jooksul, vähemasti osaliselt saab seda seletada. Tolles maailmas ei paista päike, seal ei ole rõõmu. Suurima õilsuse ja küünilisima alatuse vahel ei ole piiri, mida vähegi usaldada saaks. Inimesed on "vaesusest masendatud", nende hinges on palju "kurja põlgust" (tsitaatsõnad on võetud "Kuritöö ja karistuse" tekstist ning käivad seal Raskolnikovi kohta). Inimest alandatakse ja solvatakse, ja kummaline küll, inimene ei tahagi teistmoodi, kannatamisest saab vajadus, peaaegu religioon.
Ei, tänan. Mul on ainult üks elu, Dostojevski variant ei sobi. Distantseerumine suure venelase loomingust on küllap olnud seda vältimatum, et tegemist on eriti sisendusjõulise kunstnikuga, kelle raamatutega ei saa suhelda põhimõttel "siiamaale ja mitte enam".
Oli siis omajagu ootamatu küll, et "Kuritöö ja karistuse" etendusel Linnateatri katakombilises Põrgusaalis end hästi tundsin. See on teatrisolemise see võimalus ja variant, kui etendus vaatajat kohe puudutab ning vahetu kontakt püsib etenduse lõpuni ja jätkub sealt veel edasi. See variant tähendab, et domineerib tervikmulje, detailidel ja analüüsil ei ole suuremat tähendust, vähemasti mitte esialgu. 
Tagantjärele saan aru, et instseneerija ja lavastaja Elmo Nüganen ei olnud välja läinud kogu Dostojevski vahendamisele. Kas nimetada seda hüsteerilisuse puudumiseks, nagu sellele on tähelepanu juhtinud ka Peeter Torop (Postimees 23. IV)? Vaataja ees on väga mõjuvalt Dostojevski romaan, Raskolnikov ja tema maailm, aga esitajatel on sellega oma suhe, mis välistab alistava kopeerimise. Märkamatult ja kiiresti tuleb äratundmine, et see Dostojevski siin on väga meieaegne kirjanik, meiega suhtlev. Nimelt see harva ettetulev juhus, kus kunst muutub vastuvõtjate ees peegliks ja peegelduseks, milles vaataja näeb – tunneb ära, aimab nägevat – maailma, kus ta ise elab, ning ennastki selles maailmas. Niisugune sügavuti minek, olemusliku pinnaletõus, mis puudutab ja – miks mitte – vapustab ka siis, kui oled midagi niisu+gust varemgi aimanud või isegi mõistusega tunnistanud.
Ei märganud vaadates ega tule ka tagantjärele meelde midagi, mille puhul ütelda võiks: näe, Nüganen kaasajastab! Nüganen ei kaasajasta, aga ta on ära tundnud ja lahti mänginud Dostojevski romaani üleajalise tasandi, mille sisuks on mure ja hämmeldus inimlikkuse puudumise pärast. Raskolnikov elab halastuseta maailmas, nälgib ja käib närudes (lavastuses on kõike olustikku puutuvat tublisti taandatud ja räigeid jooni pehmendatud). Halastuseta maailma poole oleme kiiresti teel ka Eestis (mõtleme olematuks unustatud tänavalastele, asotsiaalide kasvavale hulgale ning sellele, missuguse häbenematuse ja lausa hasardiga niisugusel taustal eksponeeritakse privileege ja otse riiklikul tasandil pealtvõtmist). 
Lõppeks ei olegi ehk teab kui oluline, kas rääkida seejuures ka Eestist. Oluline on, et selle kõrge või olematu valulävega maailma kujutava lavastuse tegijate valulävi on madal. Nivoode vahe on järsk ning see kontrast ning konflikt tulevad etendusena koos vaataja peale. Üksnes minimaalselt "filosoofiat", ei mingit publitsistikat. Imelik küll, aga on juba kurdetud, et lavastuses puudub läbiv mõte. Kas Nüganeni pakutud üldistus on eesti teatri jaoks harjumatult kõrgel? Kui Põrgusaalis istusin (kui on Põrgulava, kuidas siis ilma -saalita?), oli Postimees Peeter Toropi kommenteeriva intervjuuga alles ilmumata. Oli muidugi heameel lugeda, et praegu Eestis Dostojevskit kõige lähemalt tundev mees nägi Linnateatri lavastuses kontseptuaalsust ning konkreetsemalt seda, et lavastusse "oli ka juurde kirjutatud Dostojevski vaimus teksti, mis orienteerus just Eesti tänasesse päeva oma kapitali ja eetika puudumise probleemidega".
Mida ütelda teostuse kohta, kui tervik on nii selgesti ja mõjusalt olemas? Kindlasti on oluline mänguruum ise ning Vladimir Anšoni kujundus selles. Mingis tähenduses on nähtav ja aimatav (palju pimedust) pilt ehk lavastuse kõige Dostojevskilikum komponent. Riina Roose muusikakujundus pääseb ka tagasivaates maksvusele, seejuures mitte üksnes esituse täpsusega, vaid ka nappusega. Kostüümikujunduse mõned seigad vajanuksid nagu seletamist (Jaanus Orgussaar). Kas või too peaaegu et keigarlik Razumihhin (Andero Ermel). Häda tundus siin küll algavat otse instseneeringust: millega ja kuidas võiks see lärmitsev poisike Raskolnikovi sõber olla? Ütle, kes on su sõber… Ei klapi.
 

Porfiri: “Minagi olin Arkaadia teel….”  Raivo E. Tamm, Indrek Sammul ja Peeter Tammearu.

Eespool jutuks olnud mõjuv kogutulemus sünnib muidugi rollide kaudu, nii et näitlejatöölegi on summaarne hinnang juba antud. Millestki ei jäänud nagu puudu, aga ikkagi tahaks uuesti vaadata, kaasa ja läbi elada. Indrek Sammuli vaikiv Raskolnikov: teksti nagu ei oleks olnudki, üksnes see, kuidas uhke mõtlejapale muutub aegamööda kannatava inimese näoks, mis köidab enamgi kui partneri tekst. Kusjuures ekstraklassist olid neist kindlasti Peeter Tammearu Porfiri Petrovitš ja Rain Simmuli Svidrigailov. Võib küllap küsida, kui täpselt need kaks suurt rolli esietenduste aegu tervikusse liitusid, aga niiviisi jõuaksime tõenäoliselt otsapidi instseneeringu üksikasjadesse ja iseärasusteni. Kurjuse võlu ja inimese mõistatuslikkust kiirgav Svidrigailov osutab ehk kõige selgemini Dostojevskilikule originaalilmale, millega Linnateatri lavastus, nagu juba üteldud, ei ole üksüheses vahekorras. Ennast eksponeerida armastav nupumees Porfiri Petrovitš esindab äärmuslikul viisil ühiskonna ükskõiksust: Raskolnikov huvitab teda, isegi väga, aga üksnes kui kitsalt professionaalne probleem. Ka mingi ootamatu Tammsaare-allusiooni tabasin selles sõnaküllases targutamises. Külli Teetamme Sonja Marmeladovast olin enne teatrisse minekut juba rohkesti head kuulnud. Räägitu osutus tõeks. Võiks arvata, et selle Sonja emas (Epp Eespäev) avaldub veel üks variatsioon inimese ahistatusest. Targalt, nagu ühiskonnas valitsevale kurjusele vastukaaluks on instseneeringusse kirjutatud Raskolnikovi ema (Anu Lamp) ja õde (Liina-Riin Olmaru). Professionaalsusega hiilgab Kalju Orro varaka kosilasena, aga Lu�ini osa romaanis ja instseneeringus on niisugune, et üllatada on raske.
Tegemist on siiski väga sisumahuka romaani ülekandmisega lavale. Peategelane välja arvatud, on suuremadki rollid siin episoodid. Võib arvata, et nii kordaläinud näitlejatöödeta võiks etenduse kokkupanu üsna hapraks osutuda. Aga see ei ole üteldud etteheiteks instseneerijale, kes teadis ja arvestas, milleks on suutelised näitlejad.
Mida veenvam etendus, seda riivavamaks jäävad kirjapandud muljed. Ei oleks tark kahetseda, et uus Nüganen ei ole täpselt see, keda tundsime varasemast. Tal on seekord teistsugune, jällegi väga nõudlik materjal ning ta on sellega toime tulnud. Kas ei hakata sellest lavastusest arvestama Dostojevski tegelikku (tõelist) jõudmist eesti teatrisse?