Olin eesti luules pettunud, olin lootust kaotamas, eluisu minetamas. Nüüd aga üksteise järel sähvivad välgud taevas: Kurvits on üle aasta haiglas Juhan Liivina kosunud - ta kirjutab jälle! Sügis lõi nagu pikne sisse: Varblane istus Brüsseli arestimajas, samas vanglas, kus sada aastat tagasi Verlaine. Ja Sina, Kirsti, kirjutad must-valgel: “meri on varblane”. Kas ei kuuluta see sedasama, mis minagi: “Varblane on Meri!” Varb lane on eesti luule president letaalse lõpuni!
Teod, pöörased teod on sündimas, neljasarvilised ja seitsmepealised nagu leebed lohed, puhuvad nad tuleauru sureva aastatuhande määnduvaisse ajudesse. Sina vaatad täna unes oma aju, on ju habras hullus kiikuda mangopuul. “Tegudele! Tegudele!” hüüan ma – “tigudele, ainult tigudele võin ma rääkida sellest, sest nemad, mu sõber, on kaunid ja sõnatud,” vastad Sina. Ah, miks räägid Sa minuga, ajaloolasega, keeles, mille lõi André Breton: “...skisofreenia, kui mõte ja vorm, õpib pähe oma ladinakeelset nime, kui minu mälu on nõrk meenutamaks ajalugu”. Millele Sa vihjad? Mida see tähendab?
Meduusina hüppaksin koos Sinuga merre päikese ja hommiku eest, aga õhtumere kaldal valvab Hasso, peaaegu ebasündsalt õige ja õilis, ja sööb kuldkalakesi, peenelt, kolme kahvliga. Sina oled Vana Testamendi prohveti naine, mustades sukkades laulad Sa heebrea rahvalaule, ja kõik Su luuletused on räägitud läti keeles oma Lasnamäe-Ameerika sõpradele. Täna oled Sa huntide kuningas, aga eile olid veel inetu pardipoeg. Hans Christian Andersen ja Hans Magnus Enzensberger ühes ja ainsas naissoost isikus. Kui nüüd teisi eesti vaimusuurusi jätkuvalt meenutada, siis Jüri Ehlvestiga otsisid Sa pikupäkka, aga leidsid vaid viiesajakroonise rahatähe Werneri tooli alt. Ja selle peal oli päkapikk Ehlvesti pilt. Temast oli tehtud kolmanda aastatuhande Carl Robert Jakobson. Ja seal tuleb Su liblikapüüdjast vend, kes on kangesti Kajar Pruuli nägu, nagu Sa ise seda John Fowles’ile tunnistad: “...lapsena lõime vennaga ka mõned liblikad risti, et vaadata ilu valgel paberil, puhast, mõttetut ilu.” Aga nüüd ei tea Sa enam, mida näeb vend unes ja võib-olla on tal ilmsi mõned salajased kohtumised Triinuga.
Aga kes olen mina, Su ristipoja vennatütre ämma kauge kahtlane sugulane Tartumaalt, et julgen Sind oma kirjaga tülitada. Mu vaarisa oli Äksi paruni koerapoiss, see tegi mu aadlikuks. Kui ma oleksin marutõbine sipelgas, siis oleksin üks Sinu juuksekarv. Aga mõnikord oled Sa na gu Simone de Beauvoir Jean-Paul Sartre’i kõrval Pariisi kohvikus: “...unes nägin maailma revo lutsiooni, aga jätsin pommi panemata admi nist ratiivhoone peldikusse.” Ikka jääb kõik pooleli, ikka jääb i-le punkt panemata, sest millal jõuab siis maailmarevolutsioon lõpuks Tallinna. Uku Masing on nagu Ülemiste vanake seda ootamas, “Rapanui vabastamine” käes. Sinagi teed tõsiste meeste kulul vaid nalja, ja siis oled kurb, et mesilased enam Su seelikulilledele ei lenda.
Hasso on Jean-Paul Sartre’i peale armukade ja nõiub männiokkaid veripunasteks roosideks, nii et kõigist sipelgapesadest saavad tohutu suured rooside mäed. Vähemalt on nii kena seda ette kujutleda kuldsetesse hieroglüüfidesse, kuhu on peidetud Su armastuse nimi. Kunagi armastasid Sa ungari tantse, neurootiliselt ja avalikult, nüüd on aga haldjas salaja libistanud ühe pärli Su veiniklaasi. On õhtu. Ja Su lapsed õpivad kõrvalmajas elavatelt prantslastelt uusi sõnu ja unenägusid. Selle unenäoilma kohal luurab Suumani Sass, kes on õpetanud Sind jäätist sööma, aga ainult rosinajäätist ja ainult unenägudes. Sina mõtled vaid pühast Franciscusest ja juudi Jahvest – kas tema on siis Suumani Sass? – ja mul tulevad pisarad silma nagu pühal Franciscusel. Andesta mu jultunud rumalus!