Tormis, Toi, Ernesaks, Areng ja Oja XXII üldlaulupeol.

Kersti Inno, Kuno Areng. 
Avita, 1999.
 

Kellel on auto, kellel maja, kellel – mõlemad. Mõnel on omanimeline uulitski, aga temal – Kuno Arengul – omanimeline raamatupood Tallinnas Narva maanteel. Nüüd siis ka raamat. Kena vaadata ja mõnus lugeda. Selles on 208 lehekülge teksti ja pilte üle saja. Lõpus lisad, kus elulooliste andmete kõrval põnevad nimekirjad esiettekannetest RAMiga (23 aasta jooksul 48 teost), Tallinna Kammerkooriga (26 aasta jooksul 34 teost), tähtsamad kontserdireisid, festivalid ja konkursid mõlema kooriga, tema koorijuhtimisklassi lõpetanute nimekiri EMAs (57 nime).
21. mai Sirp reklaamis seda kui mälestusteraamatut. Suuresti see ta ju ongi. Kuigi, – sõna “mälestus” tekitab siinkirjutajas tunde, nagu oleks kõnealune teema varisenud püüdmatult ajaloopõrmu. Aga Kuno Areng on tegutsev dirigent. Seetõttu kasutagem sõna “meenutused”. Niisiis meenutab Kuno Areng oma teed muusika juurde, juures ja sees. Õieti muud nagu polegi. Väljaspool muusikat on Arengu jaoks veel inimesed, kellega koos saab muusikat teha või kes viivad teda muusikale veel lähemale. Nendelt on olnud midagi õppida. Ja Areng tundub olevat sama õpihimuline kui ta õpetajadki.
Raamat liigendub kahekümne üheks pikemaks või lühemaks pealkirjastatud lõiguks, mis hõlmavad Kuno Arengu loomingulise elu kogu senises ulatuses ja mitmekülgsuses. Ligikaudu pooltes neist on Arengu enese tekst. Viimaste kümnendite kohta on seisukohti, hinnanguid, arvamusi paljudelt, kes temaga kokku puutunud – õpingukaaslased, kolleegid konservatooriumist ja RAMist, õpilased EMAst, koorilauljad, kes, teadagi, dirigendile muusikategemisel kõige lähemal nii proovides kui kontserdil, kus töö tulemus publiku ette kantakse. Raamatus on ka kaks kirja Kuno Arengust: Jelizaveta Kudrjavtsevalt Peterburist ja Boriss Tevlinilt Moskvast.
Kaasakiskuv on lugeda Arengu tööst Tallinna Kammerkooriga. Just selle kooriga on seotud Arengu dirigendielu kõrghetked. Koori liikmete vaimustus ja ind on raamatulehekülgedelt tunda ka aastate tagant. RAMi lauljate meenutused koostööst Kuno Arenguga on kummastavalt skeptilisemad, neist ei hõõgu seda “ühiskunstiteose” tegemise rõõmu, mida jagavad kammerkooris olnud. Kas palgatöö vähendab vaimustust? Aga see pole selle raamatu teema...
Lugedes nii paljude inimeste arvamusi Kuno Arengust, meenus, kuidas Arvo Pärt ütles Eesti Heliloojate Liidus pärast oma Kolmanda sümfoonia arutelu: “Tänan kõiki sõnavõtjaid, mul on neist nüüd selgem pilt”. Väärt tähelepanek, eks?

Mälestusteraamatuid on ikka kirjutatud. Neis talletatu aitab süüvida möödanikku. Lugejale on küllap teada August Topmani, Mihkel Lüdigi, Juhan Aaviku, Gustav Ernesaksa kirjutatud mälestused. Viimastel aastatel on ilmunud meil ka seesuguseid, mida tahaks (Beethoveni kõnelusvihikute eeskujul) nimetada kõnelusraamatuteks. Seesuguse lugemisel tunneb ära mälestusi jagava inimese kõnemaneeri (muidugi juhul, kui lugeja teda kõnelemas kuulnud on). Kõnelusraamat võib pakkuda palju lugemisrõõmu, kui kõneleja on selge mõtte ja rikkaliku sõnavaraga. Hästikõneleva inimese juttu on huvitav ka lugeda, intonatsioon, mis ilmestab isikupärast kõnet, näikse kirjatähes säilivat. Aga sel kombel ei väljenda ennast mitte kõik kõnelejad, ja siis tõded, et see, mida suulisel esitusel väga häirivaks ei arvagi, häirib (eriti korduval) lugemisel ometi. Nii valitseb mitme inimese kõneldud tekstidest kokku pandud raamatus teatav stiililine ebaühtlus. Üks võimalus on, et koostaja usaldab intervjueeritavaid: see, kes oma seisukoha diktofoni rääkinud, vastutagu oma mõtete ja väljenduslaadi eest ise. Näib, et kõnealuse raamatu koostaja on just seda teed läinud. Ja tõepoolest, kus on piir, millest alates muutub litereerijast koostaja toimetajaks? Nii delikaatse probleemi lahendamine toob tegijale teadagi täiendavat muret. Siiski arvan, et koostaja võinuks kohati julgemalt redigeerida kõneldud teksti. Kuno Arengu enese laitmatu sõnakasutuse kõrval mõjub muusikute �argoon mõneti häirivalt. Raamat ei ole ju mõeldud ainult asjassepühendatutele. Noor lugeja tulevikus ei tea ega saa ka raamatust teada, et “Suvorka” (lk. 176; 187) all on mõeldud Tallinna Konservatooriumi sõjajärgset õppehoonet Kaarli puiesteel. “Hortus” (lk. 184) on selge mõiste eesti muusikuile, kas oleks aga liigne soovida meie teeneka muusikakollektiivi täisnime? 186. leheküljel leidub lause, mille mõte jäi saladuseks. “Selle moteti kohta on Kaljuste ise öelnud, et tema ei saa oma kehaga selle peale minna, kuna Liisu on sellega midagi teinud.” Arusaadav, et jutt käib Tõnu Kaljustest. Ülejäänu on arusaamatu. Vist lugeja viga.
“Koorimuusika pole hetkel trendikas ja eesti uus koorilooming puudub hoopis” (lk. 133). Nii kategooriline hinnang Tallinna Kammerkoori praeguse peadirigendi suust võib küll kibe lugeda olla eesti noorematele heliloojatele, kes trendituse kiuste seni koorile on söandanud kirjutada.
“Bartok” (pro: Bartók) on tähelepanematus, mida “Fauré” puhul on õnneks välditud (lk. 136, 138, 139).
“Arengut portreteerida ühe artikli mõõtmetes on võimatu, ta lihtsalt ei mahu sinna. Hea, kui mahub raamatusse,” arvab kolleegist Venno Laul (lk. 201). Ega vist mahu sinnagi. Loomismüsteeriumi äraseletamine on tavaliselt üle jõu ülesanne, tema äratundmine ei nõua isegi mitte asjatundmist. Looming on saladus...
Kuno Arengu viimase aja esinemistest on allakirjutanul võtta võrdluseks kaks isemoodi näidet.
RAMi kontsert “Gustav Ernesaks ja tema aeg” 12. detsembril 1998 andis eriliselt õpetliku võimaluse kuulata ühte koori laulmas seitsme dirigendi käe all. Et ühes ja samas ruumis võib üks ja seesama instrument ühel ja samal kontserdil kõlada nii rabavalt eri kombel, ei ole ju küll teadmata, kuid seda kogedes üllatud ometi alati. Võrdlusest sündivat tõde. Sellel kontserdil jäi elamuslikult ülimaks RAMi laulmine Kuno Arengu ja Eri Klasi käe all. Teine kontsert toimus tänavu 2. oktoobril, mil Kuno Arengu juhatada oli üheksa koori, erinevad oma häälematerjalilt ja ka professionaalsetelt eeldustelt. Ühine oli, et kõik esitatud teosed olid kõrgprofessionaalsed ettekandelise lahenduse terviklikkuselt. See oli dirigendi teha nagu ka kava ülesehitus.
“Kuno oskab kavasid kokku seada”, on Ilme Indase tähelepanek (lk. 93). Kuno Arengu juubelikontserdil võis selles veenduda, eriti kui pärast sõna võtnud õnnitlejaid kõlas ühendkoorilt harvaesineva tähenduslikkusega Tobiase “Eks teie tea, et teie Jumala tempel olete”.
“Kui ahv vaatab peeglisse, siis ei saa talle sealt ju apostel vastu vaadata,” ütleb Lichtenberg. Aga kui apostel peeglisse vaatab, jääb ta ikka apostliks, sõltumata peegli kvaliteedist, parafraseerisin pärast juubelikontserti.

12. detsembril eelmisel aastal ütles Kuno Areng, et Tormise “Hamleti laule” tahaks ta RAMiga küll veel kord teha. Seda ja palju muudki meeskoorimuusikast saab nüüd tõesti kuulata kontserdil “Siin oled kasvanud. Tasasel maal” pühapäeval, 7. novembril Estonia kontserdisaalis, neljapäeval, 11. novembril Rakvere gümnaasiumis, reedel, 12. novembril Tamsalu kultuurimajas. Laulab Rahvusmeeskoor. Dirigeerib Kuno Areng.