Frank McCourt, Angela tuhk. 
Varrak, 1999. 424 lk.
 

New Yorgis elav iirlane, "Angela tuha" autor frank McCourt ei ole väljakujunenud ja praktiseeriv kirjanik, vaid hoopis teiste erialade (õpetaja, näitleja) esindaja, kes on kirjutanud oma lapsepõlvest raamatu. Kirjanduslikus mõttes on Frank McCourt seega autsaider, kes naiste õhutusel kirjandusmaastikule promeneerima tulnud. Põhiteksti ette paigutatud "Tänusõnades" ta ülistabki naisi, kes teda sellele teekonnale saatsid: üks puhus lõkkele hõõguva tuha, teine julgustas, kolmas (võrratu romaanikirjanik Mary Breasted Smyth) luges läbi kolmandiku ja andis edasi neljandale naisele Mollyle, kellest sai tema esimene agent jne. Veel tänab ta oma tütart elu toreda seiklusrikkuse kättenäitamise eest, tütretütart selle eest, et see maailma asjade vastu uudishimu taasäratas, ja naist selle eest, et see teda innustas ja viimase leheküljeni ettelugemise ära kuulas.
Autsaider tähendab tegelikult sportlast või võidusõiduhobust, kellel võiduks vähe väljavaateid. Ometi sai "Angela tuhk" 1996. a. Pulitzeri auhinna ja Time Magazine kuulutas selle aasta raamatuks. Nii et naiste abiga on võimalik kaugele jõuda. See, et Francis tüdrukutele ja naistele meeldis ning et ta ka ise vastassugupoole vastu juba noores eas suurt huvi tundis, on raamatus ka ilusasti kirjas. igal juhul maksis ta juba kümneaastaselt terve šillingi selle eest, et saaks mööda vihmaveetoru üles ronida ja läbi akna oma küüraka koolivenna õdede alasti keha vaadata.
Naist proovida saab Frankie juba 14aastaselt, kui satub telegrammipoisina töötades 17aastase armastuse- ja romantikanäljas roheliste silmadega tiisikusehaige Theresa juurde. Nad jõuavad veel nii mõnigi kord "erutust teha" ("alasti ja ohjeldamatult vähkresime", lk. 373), enne kui lootusetult haige Theresa siit ilmast lahkub.
Kohe pärast surmatelegrammi viimist läheb Frankie frantsiskaani kirikusse ja palub Theresa hingele rahu. Ta palvetab kõikide pühakujude ees ja vannub, et elab edasi usus, halastuses, kasinuses ja sõnakuulelikkuses. Ta süüdistab ennast Theresa surmas ja selles, et tüdruk sattus patutegemise pärast kindlasti põrgusse. Ta käib neljal missal, kolm korda läbi Ristitee, ütleb päev läbi roosikrantsi, on söömata ja joomata, nutab ja palub Jumalat ja Neitsi Maarjat, et need Theresa hingele halastaksid.
Frankie’ga samalaadset erootilise energia ärkamist ja pulbitsemist on tundnud ja tunnevad küllap kõik murdeeas poisid üle maailma, olenemata rassist, rahvusest, usutunnistusest, kasvatusest jm. Ka eesti poisid. Vahe on selles, et kui katoliikliku kasvatusega Frankie läheb pärast patutegemist kirikusse palvetama ja pihile ja armulauale, siis luteri kirikus ristitud ja tema lihtsustatud usuõpetuse järgi kasvatatud eesti poistel sellist kommet pole olnud ega ole praegugi. Iiri koolipoisid uskusid tõepoolest preestrite juttu, et kõik protestandid (presbüterlased, kveekerid jt.) põlevad põrgus ja et pääsemine väljaspool katoliku kirikut pole võimalik. Usuti palve jõusse ja pihi puhastavasse-andeksandvasse mõjusse. Usk oli primaarne; kui isa läheb sõja ajal Inglismaale laskemoonavabrikusse tööle käsib ta lastel täita usukohustusi ja kuulata ema sõna; ülejäänu polnud oluline. Sellel katoliiklikul maal peeti lapsukesi kalliks ja hoiti elus, et "usk põlvest põlve edasi kanduks" (lk. 270).
Usk oli kõva, samas aga elati suures vaesuses. McCourtide pere kasutas teejoomiseks tühje moosipurke ja tekkideks olid vanad mantlid. Kuna isa ei leia tööd ja joob selle vähesegi maha, mis teenib, peab ema Püha Vincent de Pauli Ühingus toidutšekke mangumas ja Lunastaja kiriku juures preestrite lõunalaualt toidujäänuseid kerjamas käima. Kui ema jääb haigeks, ei jää poistel muud üle kui vargile minna. Kõrtsi ukse tagant saab virutada limonaadi, poe juures seisvast leivaautost värsket leiba, rikaste uste tagant kaste piima, juustu, tomatite ja marmelaadiga. Frankie’ nooremad vennad Malachy, Michael ja Alphie (neile on Franki raamat muuseas ka pühendatud) saavad siis oma kõhud täis vitsutada. Poisid on korduvalt kogenud, et rikaste käest ei maksa midagi küsida, sest need ei raatsi sulle oma "kuse aurugi" anda. Seepärast tuleb neilt lihtsalt võtta; Malachy ütlebki Frankie’le, et nad teevad nagu Robin Hood, kes võttis rikastelt ja jagas vaestele. Samal ajal kui rikkad restoranides peeni roogi naudivad, kodus oma uut raadiot kuulavad ja õhtuti elektrikamina paistel ennast soojendavad, käivad McCourtide vennad lapsevankriks kohandatud käruloksuga rikaste tagant sütt ja turvast virutamas, et teevett keeta. Kui süsi ja turvas otsa saavad, lõhub Malachy üürikorteri kahe ülemise toa vaheseina tulepuudeks maha ning Frankie läheb kirvega tala kallale, nii et lõpuks katus sisse kukub. 
Vaesusest hoolimata aidatakse endast veel viletsamaid. Nii kutsub emme nälgivaid naisi ja lapsi tänavalt koju teed jooma ja kostitab neid praeleivaga, Michael tassib aga kokku hulkuvaid koeri ja vanamehi ning loovutab nendele oma õhtusöögi. Vaatamata kõiksugu hädadele (nälg, kirbud, külm ja niiskus, peldikuhais jne.) läbib tervet raamatut siiski humanistlik maailmavaade: inimesed on head. Ameerikas, kus McCourtide pere algul elas, jagab itaallasest poepidaja vaestele ja näljastele poistele banaane, õunu ja apelsine ning juutidest naabrid toovad haigele emale sooja toitu; Iirimaal Limerickis, kuhu McCourtide pere elama asub, annab lihunik emale Püha Vicent de Pauli kiriku tšeki eest saadud seapeale lisaks tasuta vorsti, et korvata hane ja singi puudumist jõulude ajal. Dublinis annavad kaardiväelased peavarjuta perele ulualust ning pakuvad magusat teed ja leivaviile paksult peale määritud või ja moosiga; Limericki raudteevaht jagab isa koju ootava perega oma õhtusöögi. Jne.
Raamatu peamine väärtus ongi ilmselt selles, et autor on Iirimaal 30. – 40. aastatel valitsenud viletsuse (majanduslik madalseis, raha- ja tööpuudus, meeste joomine) kujutamiseks leidnud sobiva ja tabava stiili. See ei ole mingi nutulaul. Vaatamata väga traagilistele sündmustele (laste surm) on osanud mälestuste kirjapanija kujutada asju siiski ma�oorses helistikus, ühendades oskuslikult traagilise koomilisega. Nii ajab naerma see, kuidas Malachy tädi Aggie’t järele ahvib; kuidas Frankie’ klassivend Quigley usuõpetajale totraid küsimusi esitab; kuidas Quasimodo kodunt välja tulles tervele tänavale kuulutab: "Siin on mu pea, perse tuleb kohe järele" (lk. 211) jne.
Perse ja perssesaatmine on raamatu üks läbivamaid metafoore. Urruauku saadetakse kõik, mis parajasti ei meeldi, meelehärmi valmistab või millest antud hetkel abi pole. Nii "rändavad" sinna pühakud (lk. 10), preestrid ja jumalakoda (lk. 15), Iirimaa ja vabadus (lk. 20 ja 53); seda lakkuma saadetakse nii Püha Vincent de Pauli Ühingu eesistuja (lk. 68) kui ka rikaste teenijad (lk. 270). Jne. "Perse" on ka kõige ropum sõna, mida autor kasutab, ülejäänud üldkehtivate normide järgi ebasündsaks peetavate asjade kohta on leitud sobilikud sünonüümid. Ja mitte ainult nende kohta, vaid ka muude ebameeldivate ja ka hirmu tekitavate asjade ning nähtuste jaoks on iirlasel varuks eufemismid. Oma isa suremise kohta öeldakse, et "Aeg oli lahkuda" (lk. 9), koera surma kohta, et "Tema aeg oli käes" (lk. 18), õe minemise kohta: "Jumal võttis ta ära" (lk. 41) jne.
Samal ajal kui autor ühtesid asju pehmendab, liialdab ta teistega. Nii näiteks arvavad poisid pärast koolist popitegemist, et õpetajad löövad nad kohe maha; peale pahanduse tegemist kodus, et isa-ema tapavad nad selle eest ära, ja peale vargil käimist, et nad üles puuakse. Sellise pehmendamiste ja liialdamiste tasakaalustava mehhanismiga ongi Frank McCourt leidnud ja andnud oma mineviku-nägemustele omapärase väljundi ja varjundi. See on huvitav sümbioos: kujutusviis on realistlik-naturalistlik, aga hingestatus ehk siis tonaalsus romantiline. Sellist tegelikkuse kirjanduseks organiseerimise viisi võiks nimetada romantiliseks realismiks.
Ka raamatu peategelane, autor ise, on oma loomult romantik ja realist ühekorraga. Kui isa räägib talle loo iiri rahvuskangelasest Cuchulainist, siis teistele lugu edasi rääkides paneb poiss poole juurde, segab tegelikkust oma väljamõeldisega. Tal on oma ettekujutus taevasest elust; ta räägib ingliga, kes ilmub talle valgusena. Ta räägib inglile ära kõik, mida emale-isale rääkida ei saa, sest viimased võivad talle selle eest lihtsalt vastu kõrvu anda ja õue mängima saata.Kui Frankie öösel trepiastmetel jälle inglit ootab, et tema käest kõiksugu asju küsida, tabab teda isa ja ütleb: "Oeh, no kuule, Francis, oled sina ikka küll üks suur unistaja" (lk. 118). Ja unistaja on ta tõepoolest. Lisaks sellele on tal hea kujutlusvõime ning huvi vaimsete väärtuste vastu. Ta käib raamatukogus lugemas ja kuulab raadiost O’Casey, Shaw’, Ibseni ja Shakespeare’i loomingu põhjal tehtud kuuldemänge. Ta tunnistab, et "Shakespeare on nagu kartulipuder, temast ei saa iial küllalt" (lk. 312).
Samas on Frankie nutikas realist, tal on agulipoisi terane keel ja olek. Ta oskab endale tööotsi leida ja igasuguste nippidega raha teenida, sest ta teab, et ainult raha eest saab ta oma unistused teoks teha. Nii aitab ta oma onul ajalehti laiali kanda, loeb peast põrunud budistist erusõjaväelasele ette Jonathan Swifti (igal laupäeval kuuepenniline), veab koos härra Hannoniga plaanvankril sütt mööda linna laiali (šilling päevas); kooli lõpetamise järel hakkab tööle telegrammipoisina, teenides terve naela nädalas. Lisaks sellele on telegrammipoistel omad nipid, kuidas teenida lootusetutegi juhtumite pealt jootraha. Nii näiteks tuleb leinatelegrammi viimisel laiba kõrvale põlvitada, tuua kuuldavalt võimas ohe, lüüa ette risti, nutta ja vabiseda. Nii teeb Frankie juba õige noorena läbi kapitalistliku enesekoolituse: iga hinna eest ja mis tahes viisil raha teenida. Ta ei põlga ära ühtegi võimalust, mis tekib kapitali kogumiseks. Kolme penni eest kirjutab ta liigkasuvõtjast vanamuti klientidele nii vingeid ähvarduskirju, et need hirmunult kohe oma võlgasid maksma tormavad. Osa ähvarduskirjade saajatest on ta oma naabrid ja ema sõbrad ning need ütlevad, et inimene, kes selliseid kirju kirjutab, on hullem kui Juudas, ning ta oma ema ütleb, et selliste kirjade kirjutaja tuleb õli sisse keema panna ja lasta pimedal inimesel ta sõrmeküüned välja kiskuda. Aga Frankie kirjutab edasi üha vägevamate sõnadega ähvarduskirju, varastab vanamuti tagant raha ja kui see ühel heal päeval ära kooleb, teeb ta tühjaks oma laibastunud tööandja rahakoti ning võtab lisaks veel 40 naela rahakohvrist. Arveraamatu klientide nimede ja võlasummadega lennutab Frankie aga Shannoni jõkke, et vähegi korvata oma jäledat teguviisi Limericki agulite vaeste inimeste ees, kellele ta ähvarduskirju oli kirjutanud. Ning nüüd on Frankie’l niipalju raha, et täide viia oma unistuste unistus – sõita Ameerikasse. Katoliku kirik polnud lasknud agulipoisil saada ei altaripoisiks, ei keskkooliõpilaseks ega isegi mitte misjonäriks. Piiratud võimaluste maalt tuli põgeneda kõigi võimaluste maale. Tung Ameerikasse minna oli nii suur, et Frankie tunnistab: "Kui ka terve mu perekond näljast kokku variseb, ei puuduta ma seda raha postkontori arvel." (Lk. 383). Ning siis, 19aastaselt korraldabki ta lahkumispeo ja sõidab ära Ameerikasse. – Persse see ahistav katoliiklik Iirimaa! Oma esimese öö Ameerikas möllab Frankie naisterahvaga, kelle mees juhtub parasjagu kitsejahil olema. Ameerika on tore maa!
Mis edasi saab, seda võiks ette kujutada Franz Kafka lõpetamata romaani "Ameerika" järgi. Aga Frankie’ga ilmselt nii ei lähe, sest raamatu alguses kuulutab ta "Tänusõnades": "Olen õnnelik inimene." Õnnelik inimene! Hoolimata sellest, et lapsepõlv oli õnnetu, nagu mälestuste kirjutaja juba esimesel leheküljel kuulutab ning mida ka kommenteerijad rõhutavad.
Stiilist veel niipalju, et autor ei kasuta otsese kõne puhul jutumärke ja see ei häiri üldse, pigem toimib vastupidiselt: tekst on vabam ja voolavam, lugemine sujuvam. Kohati on pikad lõigud ilma igasuguste kirjavahemärkideta ja ka see ei sega arusaamist. Mälestuste ülestähendamise viis meenutab kohati moodsa kroonika stiili à la Agota Kristof, kohati aga kelmiromaani väljenduslaadi. Kõik sõltub sellest, millest parasjagu pajatatakse ja mismoodi autor seda häälestada tahab. Ning selles suhtes on Frank McCourtil hea vaist, võiks öelda, et absoluutne kirjanduslik kuulmine.
Kuigi ei usu, et autor segab oma mälestusteraamatus tegelikkust väljamõeldisega, teadlikult nagu tal noorest peast kombeks oli, ei saa seda romaani ometi võtta päris dokumentaalsena. Esiteks on kirjeldatud sündmustest möödunud pool sajandit ning inimese mälu on riukalik: mõned asjad ta unustab hoopis, teisi võimendab, kolmandaid töötleb. Aga sellel polegi suuremat tähtsust, kui dokumentaalne raamat on või ei ole. Igal juhul on lugu ülimalt tõepärane ja usutav. Kui kõik ei olnudki päris nii, nagu Frank McCourt kirjutab, siis vähemasti on kindel see, et see võis nii olla. Natuke siia- või sinnapoole, see pole oluline. Pealegi on ikkagi olemas mingisugused seaduspärasused, mille järgi tegelikkust kirjanduseks vormitakse.