Midagi sõnulseletamatut vallandub laulupeo lõputseremoonial, kui üle suure väljaku kaiguvad Ernesaksa isamaalaulu pühalikud helid. Seda tipphetke oodatakse, sellele elatakse kaasa, seistes paljastatud päi, huultel Koidulauliku sõnad…
…Su valu südames mul keeb, 
Su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb.
Mu isamaa!
Tegelikult kõlas noorukese Lydia Koidula õhkamine juba 130 aastat tagasi I üldlaulupeol (1869). Luulevihikus “Emajõe ööbik” ilmunud “Mu isamaa on minu arm” oli äratanud teiste hulgas ka Valga Cimze seminari kooliõpetaja Aleksander Kunileiu tähelepanu, kes vormis sellest emotsionaalse, kuigi soome rahvaviisil põhineva segakoorilaulu. Et laul pääseks I üldlaulupeo kavasse, laskis Carl Robert Jakobson kahel tuntud saksasoost Peterburi komponistil, pianist Adolf Henseltil ja koorijuht Ernst Meyeril, teha meeskooriseade. Kummaline küll, ent avalik ettekannegi sai teoks sakslaste abiga – 1869. aasta märtsi lõpus Peterburi Liedertafeli neljakümne saksa meisterlaulja eestikeelses esituses Meyeri juhatusel. 
Tõeline edu saatis laulu autori juhatusel I üldlaulupeo teisel päeval. Sealt saadik seisis see korduvalt üldlaulupidude kavas. Sama teksti on viisistanud veel mitmed heliloojad (Artur Lemba, Enn Võrk jt.), kuni neid ületas mäekõrguselt Gustav Ernesaks oma sõjapäevil loodud kompositsiooniga.
Ernesaksa dateeringul valmis “Mu isamaa on minu arm” 4. märtsil 1944. Ta oli just asunud pärast haiglapäevi loomingu juurde ning Moskvas, tollases eestlaste esinduses Sobinovi tänav 5, avanes võimalus kasutada klaverit. Seal valmis tal teinegi isamaalaul Koidula sõnadele – “Puhtad pihud”, mis aga pole pälvinud nii suurt tähelepanu. Kuid “Mu isamaa on minu arm” pääses kohe Kunstiansamblite (ERKA) koori repertuaari ja selle esmaesitus toimus, nagu Kunileiu laululgi, Neevalinnas. Sealses Ohvitseride Majas kõlas laul Jüri Variste juhatusel 21. juulil 1944. Kolm kuud hiljem, 26. oktoobril, lauldi esmakordselt Eestis – Tallinna Draamateatris. “Mäletan, et pisaraid oli laval ja saalis,” ütles hiljem Jüri Variste.
Sama aasta lõpus avaldati Ernesaksa toimetusel (noodid ja tekstid valmistas ette kunstnik Jaan Jensen) “Rahvalikke laule segakoorile”, kus teiste hulgas oli ära trükitud ka Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm”. Koorid võtsid selle kiiresti omaks – muidugi olid kõigepealt sõnad need, mis läksid kõigile hinge. Kuid laulu meeldejääva meloodia kõrval võlus ka selle helikeel: rohked paralleelsete häälte liikumised, mittetraditsioonilised järgnevused, muusika südamlik ja veidi nukker alatoon. Küllap sobis see kõik tookord sõjast räsitud        eestlase hingele ning XII üldlaulupeol (1947) sai laul suure poolehoiu osaliseks, tulles autori juhatusel ka kordamisele. 
Vahepeal oli Ernesaks aga asutanud kutselise koori – Riikliku Filharmoonia Meeskoori, tänase RAMi. Autor tegi laulust ka meeskooriseade, mis esmakordselt kõlas 6. märtsil 1945. Seoses sellega tekkis hiljem üks probleem, mida pole lahendatud tänini. Nimelt laulab meeskoor laulu tertsi võrra kõrgemalt ja nii pole seadet koos segakooriga võimalik kasutada. Meeskoorilauljad on hilisematel aegadel sunnitud omandama segakoori meeshäälte partiid, mis on tekitanud nurinaid. Ka autor ise oli õnnetu, väites, et on püüdnud küll ühtlustamise poole, kuid tulutult. “Minul pole see õnnestunud, proovigu kes tahes,” mainis ta korra teatud kibestumisega.
1950. aasta laulupeol isamaalaulu ei esitatud. See oli küll eelnevalt trükitud, kuid arvati siiski “liiga natsionalistliku hoiaku” tõttu peokavast välja. Veel enam – järgnevail aastail sattus laul koguni ametivõimude põlu alla. Kontserdisaalides see enam esitamisele ei kuulunud, rahva hulgas aga ei ununenud. Nii lauldi sageli esimest ja kolmandat salmi lahkunutega hüvastijätul. 
1960. aastal toimus murrang. Kuigi ka selle laulupeo nooti polnud “Mu isamaa on minu arm” teed leidnud, alustasid koorid lõpetamisel laulu ise ning autor juhatas viimast salmi. Juba tookord tõusis rahvas ja paljud paljastasid pea, mis hiljem kujunes traditsiooniks. Sellest laulupeost alates ei lahkunud kuulajaskond enam enne lõputseremooniat. Lõpetamisele taheti kaasa elada ning alati oli Ernesaks armastatud laulu ka juhatamas. Nii toimus see veel XXI üldlaulupeol (1990), mis maestrole jäi teatavasti viimaseks.
Ka kontserdisaalis tõusis rahvas isamaalaulu ajal alati püsti ning esialgu olid tollased partei- ja valitsusmehed isegi hämmingus – mida nüüd teha? Hiljem leppisid nad olukorraga, et kui rahvas ikka nii väga tahab, las siis laulab ja – “ülikudki” tõusid lõpuks püsti. Nõukogude aastail omandas “Mu isamaa on minu arm” seetõttu rahva hulgas hümni tähenduse. 
Meie rahvuslipu väljatoomise ja iseseisvuse saabumise ajal tõusis päevakorrale hümni küsimus. Üldsuselt tuli siis mitmeid arvamusi – teiste hulgas pakuti hümniks ka Ernesaksa laulu, oma populaarsuselt sobinuks see suurepäraselt. Ent autor ise oli kindlalt vastu. Ühislaulu reegleid hästitundvana kinnitas ta, et juba meloodia suure ulatuse tõttu pole laul hümniks kohane. 
Läbi pikkade ja pimedate surveaastate kandis see laul tollal ehk ainsana rahvast liitvat, tema mõtteid ning meeli vabanemislootustega köitvat rolli. Seepärast olid erilised need laulupidude lõpetamisedki, et kui maestro Ernesaks tõusis üldjuhi pulti ning kõlama hakkas “Mu isamaa on minu arm”… 
Siis tunti end taas kord ühtse rahvana.