Infoühiskonna tulek Eestisse

Essee on kirjutatud United Nations Development Programs'i tellimusel.

Infoühiskonna iseärasusi on maailmas käsitletud juba nii kaua, mitmekülgselt ja põhjalikult, et eesti teoreetikuil on siia vähe lisada. Ainus võimalik täiendus ongi õigupoolest see, kuidas hakkab infoühiskond toimima Eestis, kuidas seesugune ühiskonnatüüp meie konkreetsetes oludes mõjutama hakkab ja mis vorme ta siin võtta võiks. 
Kui alles mõni aasta tagasi tundus nn. tiigrihüppe projekt millegi suurejoonelise ja tulevikulisena, siis juba tänaseks on selge, et arvutiseerumine on Eestis edenenud nii jõudsalt, et polegi enam eriti kuhugi "hüpata". Võrdluseks võiks meenutada, kui palju aega võttis arvutitega harjumine Soomes. Kui PCd levima hakkasid, oli konservatiivsema osa teadlaste inerts aastaid kestev, näiteks eesti humanitaarteadlased kodustusid arvutitega tunduvalt kiiremini. Meil ei olnud mitte mingit inertsi, sest meil polnud juurdunud ei korralik telefoniside, ei faksid ega elektroonilised kirjutusmasinad. Eesti ühiskond sattus olude sunnil ja paratamatult arvutite ette välkkiirelt ja otsekui kiviajast. Sest alles see oli, kui kõige lihtsamaidki kirjutusmasinaid sai hankida suurte raskustega ja erilubade abil – Kirjanike Liidus korraldati sel puhul mitu aktsiooni alles 80ndate alguses, kuni saadi võimalus soetada jugoslaavlaste kirjutusmasinaid.
Tänaseks on Eestis oluliselt paranenud kõik telekommunikatsioonid, digitaaltelefonide võrk aina laieneb, mobiiltelefoniside aga levis lausa plahvatuslikult. Kõige selle kõrval on asja endiselt pidurdamas peamiselt paljude maakohtade armetu telefoniside ja amortiseerunud elektriliinid.
Infoühiskonna ekspansiivne loomus
Infoühiskonna käsitlemisel pööratakse peaaegu üksnes tähelepanu informatsiooni levile, selle üleüldisele kättesaadavusele ja kiirusele. Infoühiskonna mõiste all ja meediauuringutes ei peeta silmas mitte informatsiooni sisu, vaid selle leviulatust ja hõlpsust. Nõukogude totalitaarse ühiskonna jaoks tähendas infoajastu tulek midagi purustavat – infoühiskond ei võimalda enam informatsiooni separaatsust, suletud ja salastatud piirkondi. Tehnoloogia on ses vallas muutunud niisuguseks, et infolevi takistamine ei läheb maksma vähem kui sõjakulutused. 
Järjest vähemaks jääb maailmas Bhutani või Mustangi moodi suletud alasid ja ses mõttes räägitakse maailma globaliseerumisest. Mõned totalitaarsed satelliitsaarekesed, nagu Kuuba või Põhja-Korea, on raske majandusliku surve all, et kaitsta oma suletust. Globaliseerumisel on palju soodsaid ja uudseid külgi. India või Hiina ei ole enam ammu niisugused eristuvad ühiskonnad nagu sadakond aastat tagasi, nende kultuuriline eripära ei ole enam ainult nende enda oma, sellest on saanud nii tänase süva- kui ka popkultuuri osa. Osaka elanik võib hõlpsasti tahte korral järele uurida, mida teevad Võrumaa mehed, ja vastupidi. 
Kuid see on asja tehniline aspekt. Olulisem on, et infoühiskond on edukas, kui ta suudab ühtlustada koode. Ühtlustatud koodi tüüpilisemaid ajaloolisi näiteid on rahvusvahelise teaduse ja kultuuri paradigmad. Neist teadus on alati, juba keskajast alates, olnud läbivalt rahvusvaheline. Professionaalne kultuur, mis hakkas rahvakultuuri kõrvale tekkima põhiliselt renessansi- ja valgustusajastust peale, koondus kohe rahvusülestesse keskustesse – Itaalia linnadesse, Pariisi, Londonisse, Berliini jne. Seesuguseid kultuurikeskusi ja moetsentreid võib juba tinglikult nimetada infovõrguks, kohtadeks, kuhu informatsioon koondub, kus seda vahetatakse ja kus otsustatakse uute koodide kasutuselevõtt.
Aga võibolla juba enne seda hakkas rahvuslikke piire ületama ekspansionistlik usund – ristiusk. See agressiivne konfessioon, nagu hiljem ja spetsiifilises geograafilises regioonis muhameedluski, ei hoolinud kohalikust koloriidist ega eelnevast traditsioonist. Seda levitati lausa sõjaliste operatsioonide toel kõigile mandritele ja muutus seetõttu teatava ühtlase kultuuritüübi aluseks ühtviisi nii Eestis kui ka Lõuna-Ameerikas. Religioosse ekspansiooni toel rajati kõikjal tema levialal üht tüüpi haridussüsteem, üht tüüpi mõtlemine ja maailmapilt.
Ka hilisem sekulaarne ühiskond tõukus just nimetatud ühtlaselt põhjalt, hoolimata erinevatest usulahkudest ja rahvustest. Sellelt rajalt pole enam tagasiteed olnud, vaatamata Rousseau’ või Thoreau’ keelitustele pöörduda tagasi looduslähedasema ja algupärasema eluviisi juurde. Isegi seni suletud Idamaade ühiskonnad on üle võtmas nn. euroopaliku kultuuri mudelit.
Tänase info- ja meediaühiskonna päriseks põhjaks ei olegi seega mitte niipalju teaduse ja tehnoloogia saavutused kui just Euroopa päritolu ristiusu ja antiigis sündinud kultuuritüübi ekspansiivne sisu, mis hiljem omakorda lõigi eeldused teaduse ja tehnoloogia tormiliseks arenguks. Eesti on pidanud sellelt põhihoovuselt aeg-ajalt poliitilistel põhjustel kõrvale kalduma või totalitaarse süsteemi rüpes takerduma, ei enamat. Põhimõtteliselt liikus totalitaarne sotsialismgi ikka samas suunas, kuigi härgamisi ja saamatult.
Iseseisvuse taastudes polnud eestlastel seetõttu tarvidust muuta oma mõtlemis- või kultuuritüüpi, vaja on üksnes ületada tehnoloogiline mahajäämus.
Infoühiskonna ekspansiooni eest ei saa me kuskile varjule minna ja omale põhimõtteliselt teistsugust käitumisstrateegiat ehitada. Kohanemine ellujäämismoodusena pole mingi poliitiline vorm, vaid loodusseadus.
Informatsioon ja selle sisu
Kummaline, et ebaproportsionaalselt vähe on tegeldud selle uurimisega, mis sisuga ja millise koodiga informatsiooni infoühiskonnas vahetatakse. Eesti moodi väikekultuuridele on just see aspekt olulisim. Ajalukku vaadates näeme kirjaoskuse levikust alates, et tekstide raske salvestamisvõimaluse juures – vanad raidkirjad, savitahvlid, papüüruserullid, pärgament jne. – tuli ühiskonnal kogu aeg valida, millist teksti tasub üldse kirja panna. Üsna esimesena pälvisid jäädvustamisõiguse sakraalsed tekstid, seejärel sakraliseeritud kuningate ja teiste ülikute, ka pühakute tegude ülistused või ettekirjutused, nagu kiilkirjas basalti raiutud Hammurapi seadused. Info levitamises seati esikohale selle levitamine ajas, selle igavikustamine, kusjuures põlistamine pidi ühtlasi tagama ka ruumilise leviku. See eeldas tekstide väga karmi filtreerimist, olulise eristamist ebaolulisest, muidugi vastava aja mõtlemise ja kujutelmade piires. Isegi veel pärgamendi kasutamise ajastul (pärgament oli siiski lihtsam ja odavam abivahend kui savitahvlid, kusjuures ka savitahvlid ei tundunud oma aja inimestele enam väga sakraalsetena, seda kinnitavad neil leiduvad tekstid, kus on sageli kirjas lihtsalt turuarved jne.) hinnati mõnigi kord materjali nõnda väärtuslikuks, et tühisemad tekstid radeeriti pärgamendilt maha ja asemele kirjutati uus tekst.
Paberi kasutuselevõtt ja eriti trükitehnika avastamine lõdvendasid tekstide sakralisatsiooni oluliselt. Jäädvustada võis ka üsna tühiseid ja lühiajalisi tekste, mille levi ajas polnud enam üldse oluline. Tähtsam oli äriline, õiguslik või lihtsalt memoreeriv salvestamine. Rahvusriikide ja reformatsiooni tulekuga hakati informatsiooni massiliselt levitama paljudes rahvuskeeltes korraga, mis omakorda sünnitas koodide paljususe. Keskaja universaalne ladina keel taandus ja tekstide levitamiseks tuli asuda neid tõlkima. Informatsiooni jätkuv massiline tõlkimine on infoleviku oluline pidur tänapäevalgi, ent rahvuskultuuride püsimiseks ja edenemiseks on see siiski hädavajalik. Tänases maailmas ringlev infokontiinuum on ühelt poolt ühtlustunud peaaegu ühekoodiliseks, olles rahvusühiskondade poolt vaadates siiski väga kirevakoodiline.
Kui võtta ühtekokku kõik telekommunikatsiooni vormid, mida üks tänane inimene saab kasutada, siis domineerib selles vallas info levitamise võimaluste paljus ja kiirus. See, millist infot tema sisu mõttes üleüldse levitatakse, huvitab levitajaid järjest vähem. Pigem vastupidi, näiteks internetiporno vabastamise eest lausa võideldakse või ei suudeta seda millegagi takistada. Infoühiskonna tulek on meeletult kasvatanud müra ja kasutu informatsiooni paljundamise ja levitamise võimalusi. Valdav hulk raadiojaamade auditiivsest produktsioonist on lihtsalt muusika nime kandev ühtlane müra. Miks inimkond seesugust pidevat mürafooni üleüldse vajab, on mõistatuste mõistatus. Äri on seal taga, aga et see äri õnnestub, on põhjus ikka ühiskonnas endas. Seesama on visuaalse müraga, kino ja televisiooni, reklaami ja kaubapakenditega – tõeliselt ja eluliselt kasulikku informatsiooni on kõiges selles minimaalselt. Kui sellele lisada traditsioonilisemad trükilevivormid, siis selgub, et tegelikult püüab nn. infoühiskond oma toodete küllusega ujutada üle kõik inimese meeleorganid.
Muidugi annab infoühiskond uued relvad neile, kes tõesti informatsiooni oskavad töödelda ja kellele selle hõlbus kättesaadavus on vajalik – teadlased, majandusmehed, pankurid ning kõiksugu sõjardid ja luuretalitused.
Infoühiskond tähendab, et maailm on üsna läbipaistev ja ka Eesti ühiskond ei saa kuidagi muutuda liiga korporatiivseks. See, mis oli 30ndatel, pole täna enam võimalik, ei poliitilises, majanduslikus ega kultuurilises mõttes.
Inimese manipulatsioon infoühiskonnas
Infoühiskonnas elamine nõuab hoopis teistsugust haridust, kasvatust ja maailmavaadet kui traditsioonilises rahvuslik-korporatiivses ühiskonnas. Senine tüüpiline rahvuskultuuri keskkond tegi tavade, kommete, kõlbluse ja hariduse näol juba ette ära üksikisiku jaoks suure hulga olulisi valikuid ja informatsiooni filtreerimisi. Informatsiooni on maailmas alati olnud meeletult palju, aga selleni jõudmise keerukus koolitas ühtlasi info tarbijat. Talt nõuti terve hulk lisateadmisi, eelharidust ja ajalisi pingutusi. 
Tänane meediamaailm on aga ühtlasi ärimaailm, kus kasutajale pakutakse informatsiooni nime all hulganisti igasugu ajaviitelist või lausa võltskaupa, mille tarbimise/ostmise otsus jääb enamasti iga üksikisiku enese hingele. Loomulikult on see indiviidi vabastamine ühiskonna ettehooldusest, aga ettevalmistamata inimeste käitumine infoturul on tavaliselt üsna abitu ja absurdne. Totalitaarse NSVLi kogemusega eestlane on sellel turul niisama abitu kui kogu Ida-Euroopa. Totalitaarses ühiskonnas valitses tsensuuri tõttu objektiivse teabe põud ja ajuloputusliku ideoloogilise informatsiooni üleküllus. Kokkuvõttes oli siiski tegu ülimalt filtreeritud teabega. Üleminek infoühiskonda on seetõttu tegelikult Eestiski küllalt valuline, kuigi sellest ei taheta eriti rääkida. Piisab, kui praegugi maakohtades jälgida rahva klammerdumist telekanalite pakutud seebikate ja ajuvaba ajaviite külge, et näha, kuidas info või õigemini müra tarbimise harjumus on kommertseesmärkidel suudetud rahvale oskuslikult sisestada. 
Vaevalt on mõtet võitlusse viskuda uhkete moraaliloosungitega, sest ega massikultuuri müra vastu ei aita ükski propaganda. Seevastu inimene, kes endale vajaliku poliitilise, majandusliku või teadusinformatsiooni suudab igal juhul hõlpsalt kätte saada, oskab olulise ja ebaolulise, sisulise ja sisutühja vahel vahet teha, – see suudab iseendaks jääda ka lõõgastushetkedel seebikate virvendamist jälgides.
Probleem on alati selles osas ühiskonnast, kes ise ei suuda infot sakraliseerida ja filtreerida, – kes on totaalselt manipuleeritavad. Ilmselt pole selliseid inimesi vähe, sest manipuleeritavus, vastuvõtlikkus ajupesule oli ju ka okupatsioonivõimu eduka ja kauakestva toimimise alus. Armas eesti rahvas ei võidelnud nõukogude ideoloogia vastu üldsegi nii väga, nagu nüüd räägitakse. Ajupesu läks suures osas korda ja elab edasi ajupestud vanemate lasteski. Andunud viskumine massikultuuri rüppe, mida ümberringi näeme, kõneleb just manipuleeritavuse vajadusest, ideoloogiavaakumist, mis meid iseseisvumisel tabas. Kusjuures erinevusi pole ei eas ega sotsiaalses staatuses, erinevused on üksnes repertuaaris.
Eesti eripära ja infomaailm
Kui kõiges muus viidatakse Eesti puhul peaaegu obligatoorselt tema kehvemale seisule, mis tuleneb maa ja rahva väiksusest, siis informatsiooniühiskonna keskkonnas pole väiksus mitte õnnetus, vaid mõnes asjas isegi eelis. Eesti pisike territoorium on hõlpsasti kaetav mis tahes telekommunikatsioonivõrkudega. Poleks isegi patt kujutleda Eestit üleni haaratuna kaabellevivõrkudesse – välja jääksid ehk ainult mõned üksikumad ja vähese asustusega paigad, peamiselt meie rohked sooservad.
Mõnevõrra see meie eelis juba töötabki, kui pidada silmas mobiiltelefonivõrkude suhteliselt kiiret väljaehitamist. Ent loomulikult jääb sellest oluliselt maha muude infrastruktuuride rajamine või rekonstrueerimine, sest ei jätku ei riiklikke ega muid investeeringuid. Ka ei ole praegu veel märgata mingeid erilisi märke, et Eesti ala arendamise tasakaalustatus oleks võetud riikliku poliitika sihiks, et seda suunataks maksusoodustus- või investeerimisprogrammidega. Seni on küll aeg-ajalt kasutatud portfellita, s.t. rahata regionaalministri ametikohta, aga selle kasutegur on olnud täiesti olematu. Vaevalt on Eesti tulevik edukas, kui siin kujuneb välja vaid kaks-kolm arenenud keskust, mis suudavad tänase päeva infomaailma siseneda, kõik muud paigad aga jäävad virelema feodaalsotsialistlikku või naturaalmajanduslikku ebamäärasusse. Selline sisemine disproportsioon purustab edukategi keskuste saavutused, seda nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt.
Keeles ja Kirjanduses 1998, nr. 11 vaeb keeleteadlane Martin Ehala eesti keele võimalikke arenguid korporatiivsuse või avatuse suunas. Selle aruteluga haakuvalt tulebki tõdeda, et Eesti suurimad probleemid infoühiskonnas on kodeerimisprobleemid, s.t. kuidas me suudame selles keskkonnas säilitada arenemisvõimelist emakeelt, mille kasutajaskond kipub praegu hoogsalt kahanema.
Päris ilmselgelt ongi eesti keel sel sajandil alles liikunud oma konsolideerumise ja korporatsiooni suunas, sest päris fikseeritud kirjakeel hakkas moodustuma alles 30ndatel aastatel. Kohe seejärel sattus ta vene keele assimileeriva mõju alla. Ja sellise surve olukorras alles õnnestuski keelekeha piisavalt või isegi ülemäära jäigastada. Iseseisvuse saabudes oli enesekaitselik konservatiivsus meie keelekorralduses kõrges aus. Iseseisvus ja avatus tõi aga kaasa mitte võõrkeelte surve, nagu on arvatud, vaid külgetõmbe, ahvatlevuse. See ahvatlevus ähvardab eesti keelt praegu mingisuguse kreolisatsiooniga eesti-inglise-soome ja vene keele vahel. Päris ilmselgelt lülitub eesti keele kõnelejate hulka nn. integreerunud muulasi, kes eesti keelt kasutavad lihtsustatud pidzinkeelena.
Pidev tõlkimine ehk ümberkodeerimine on hädavajalik, et eesti keeles võiksid toimida sama maailmapilt ja mõistevara mis suurtes maailmakeeltes, eeskätt inglises. Paratamatu on laenamine ja mugandamine, mis ongi käimas. Käimas on juba ka eesti keele kallutamine liberaalsuse ja avatuse suunas – õigekirjareegleid on lõdvendatud viimastel aastatel lausa revolutsioonilisel moel. Ehk üleliiagi, s.t. rutatakse ajast ette, ootamata ära keele enese sisemist kohandamisvõimet ja selle resultaate.
Kodeerimisest hoolimata peame muidugi arvestama pideva mitmekeelsuse perspektiiviga, nagu see siin maailmanurgas juba sajandeid olnud ongi. Et aga emakeel on olnud meie kultuuri olulisim ja konstitueerivaim osa, siis peame paratamatult arvestama, et tulevases infoühiskonnas läheb meil vaja paralleelselt nii emakeelt kui ka sellega tõrgeteta kodeeritavaid võõrkeeli. Massikultuur on tekstide ümberkodeerimise suhtes laisk ja filtreid ette ei sea, seetõttu on selles valdkonnas kasutatav eesti keelgi juba tänapäeval lausa koomiliselt makarooniline. Ent see asjaolu ei takista meil olulise poliitilise, kultuurilise, teadusliku ja õiguslik-majandusliku erialakeele korrektset ja järjekindlat väljaarendamist. Mõnevõrra seda ju tehaksegi. Makarooniline massikultuuri keel kipub aga olema ülemaailmne nähtus – jälgitagu keelekasutust kas või saksa kommertstelekanaleis!
Nii et lõppkokkuvõttes on Eesti jaoks infoühiskonnas toimimise eeltingimused järgmised:
1) tehniline liitumine ülemaailmse meediavõrguga ja vastavad kommunikatsioonid;
2) sellise infotarbija kujundamine, kes suudaks informatsiooni talle vajalikul moel selekteerida ja töödelda;
3) eesti keele arendamine tema kodeerimisvõimsuse tõstmiseks;
4) rahvuskultuuri avatuse suurendamine identiteedi säilitamise imperatiivi järgides. 

Andres Langemets