Hõlmikpuusündroomi sündroom
Üks kurblik lugu küünilisest demagoogiast
Vanasti
Üle kümne aasta on möödas suure fosforiidisõja
pisikesest kõrvallahingust, mis oma nime sai Tallinnas Süda
tänava ääres kasvava hõlmikpuu (Ginko biloba) järgi.
Sellest ajast peale on meie ajakirjanduses sadu kordi kasutatud kommunistide
sõnamalakat "hõlmikpuu sündroom". Mitte enam Eesti (teisiti)mõtlejate
halvustamiseks, vaid päris-eestlaste endi omavahelises tümitamises.
Nüüdsama viidati ühes Luubi (nr. 4) toimetusepoolses ringvaates,
et hõlmikpuu ikka meie ooperiteatri hoone ehitamisele surmapaugu
pani. Hiljuti pruukis seda sündroomisõna ühes ajalehes
meie grand old man Eino Baskin, see ajendaski mind unustamistõve
levitajatele donquijotelikult vastu hakkama. Baskin ise pruukis väljendit
ilmselt süüdimatuna, kuigi Vanalinnastuudio teatrihoone ehitamise
lugu on tekitamas uut vanasõna. Kui üheksa korda mõõtmise
ja üks kord lõikamise asemel üheksakümmend üheksa
korda mõõdetakse ja viimane kord eksitakse, pole head lõikust
loota.
Praegu peaks hõlmikpuu sündroom tähistama justnagu
seda, et head ja kasulikku tegu või suurt üritust püütakse
nurja ajada millegi ebaolulise ja tühise ületähtsustamisega.
Kust sai see väljend alguse?
1980. aastate alguses nägid Tallinna linnaplaneerijad ette Lenini
puiestee läbimurde Pärnu maanteele. Selleks taheti lammutada
Süda tänava kvartali 35 hoonet ja maha saagida alguseks vähemalt
217 elujõulist puud, nende seas maailma põhjapoolseima kasvukohaga
vana, looduskaitsealuse hõlmikpuu. Lisaks ka üle saja viljapuu.
Selle tänava äärde pidi püstitatama Estonia uus hoone.
Kavatsuse vastu astusid üles kohapealsed elanikud, keskkonnakaitse
pooldajad, paljud kultuuritegelased, teadlased ja arhitektid, ka linna
keskkonnakomisjon. Mõistagi polnud keegi neist vastu uue teatrihoone
ehitamisele, küll aga selle rajamisele siia ja paraadprojektina, mille
teostamine maksnuks ränka hinda. Aastas raiuti Tallinnas tollal niigi
maha umbes viis tuhat puud, õhureostus ületas kõiki
norme ja kasvas. Ülemistes nappis vett, millest suure osa muutis primitiivsel
tasemel toimiv tööstus puhastamatult Tallinna lahte lastavaks
haisvaks reoveeks. Keskkonnavaenulik linna "arendamine" oli jõudnud
mõtleva inimese taluvuse piirist üle.
Miks taheti Estonia uut hoonet kangekaelselt rajada just Süda
tänava piirkonda? Otsustav oli siinse provintsi vägevate kange
tahtmine paraadse Lenini puiestee äärde lisaks Karla katedraalile
ehitada ka uude kompleksi kuuluv pompoosne tribüün. Sealt oleks
Karl Vaino oktoobri- ja maiparaadidel möödamarssivale proletariaadile
alla lehvitanud ja loosungeid hõigata lasknud. Ajaleheartiklites,
protestipetitsioonides ja ürituse vastu astunute kogunemistel seda
asja külge avalikult puudutada ei saanud; kes soovis, teadis aga niigi.
Leidus neid, kes ei soovinud. Edukalt jaga ja valitse printsiipi rakendades
püüdsid juhtkommunistid vastandada ning tülli ajada keskkonnakaitsjaid
ja teatrisõpru, looduskaitset ja osa kultuuritegelastest. Siis lastigi
käiku see keskkonna ja linna ajaloolise kultuurmaastiku kaitsjate
ning mõistlikumate lahenduste pooldajate mõnitamiseks loodud
väljend – hõlmikpuu sündroom.
Kas on põhjust taga nutta Moskvast saamata jäänud
miljoneid, mille eest oleks valmis saanud ehitada nii teatrihoone kui ka
supertribüüni? Küllap vist; siis tuleb aga kahetsust tunda
ka selle üle, et Ida-Eesti fosforiidikaevandused jäid valmis
ehitamata. Nende aktsiad saanuks nüüd spekulantide rõõmuks
2/3 hinnaga turule lasta või kaevandused võileivahinna eest
maha müüa mõnele segase päritoluga rahades suplevale
off-shore-firmale. Euroopa suurima fosforiidimaardla ekspluateerimine
andnuks tubli sissetuleku kellelegi, maksudena midagi ka Eesti riigile.
Kogu küsimus taandub ju lihtsale rehkenduskunstile. Kui kõige
eest tuleb maksta, kas siis on ka kõik müüdav ja ostetav?
Urmas Ott viitas oma menu-telesaateis palju kordi, et on. Ma pole siiani
aru saanud, kas ta tegi seda iroonilis-provotseerivalt, resigneerunult
või tõsimeelselt. Haruharva suutis ta arutluste taustkaaslane
vastu väita, et müüakse-ostetakse küll kõike,
aga kaugeltki kõik ei nõustu seda tegema. Enamik eestlasi
ei nõustu. Veel mitte.
Praegu
Kes soovib kaheksakümnendate hõlmikpuulahinguist rohkem
lugeda, saab seda teha hiljuti taastrükis ilmunud üllitise "MRP-AEG
Infobülletään. 1987-1988", lehekülgedelt 224 – 230.
Ega neid soovijaid vist palju pole, mineviku aktiivsel unustamisel on mõjukaid
toetajaid. Vaatame siis parem seda, kuidas leiab sündroominui kasutamist
nüüdisajal.
Suhtumine puudesse, linnahaljastusse on samasugune nagu vanasti: puud
linnas on arhitekti originaalsete, loominguliste ideede teostamise tülikad
takistajad. Tallinnas Kaarli puiesteel, Harjuvärava mäel on vanad,
kuid veel elujõus puud ette jäänud uut- ja teistmoodi
tegemise fanaatikutele. Tartus oli ülejõe-park pinnuks silmas
Treffneri uue koolimaja kallima variandi kavatsejatele. Palju halbu sõnu
lasti käiku justnagu kultuurivaenulike Toomemäe kaitsjate vastu,
kes hoiatasid rahvarohkete vabaõhuetenduste järelmite eest.
Omaaegne Toomeoru nõlvade mahatallamine ja erosioonile avamine eelistati
ära unustada – kuigi rohukamara taastumine võttis aega üle
aastakümne. Tagantjärele hakati küll Toomemäe taluvuse
üle leplikumalt järele mõtlema. Ökoloogide tallamiskindluse
mõiste meenub meil ikka siis, kui maa juba must.
Loodus- ja keskkonnakaitse seadusandlus on meil olemas, kuid sellele
on ikka veel lihtne sülitada või seadustes läbipugemisauk
üles leida. Rohuküla ja Hiiumaa vahelise laevatee süvendamisega
hakati alguses pihta, siis alles mõtlema sundusele kooskõlastada
keskkonna- ja kalakaitse küsimused. Tartu talvise päkapikumaa
ehitamisel ei märganud heausklik üritaja, et see paik on looduskaitse
all ja et talvel avatud koopais tabab kaitsealuseid nahkhiiri surm. Pühajärve
sõda rikkuri ambitsioonide vastu ehitada kaldakaitsevööndisse
venis õige pikale: kes siis söandab rahakotiga tülli minna!
Kui palju on erandkorras lube antud kaitsevöönditesse ehitada,
seda pole keegi üles lugenud. Ida-Virumaal plaanitsetud looduskaitsealal
andis kotkapesadega metsa viivitamatule maharaiumisele oma omakasupüüdmatu
õnnistuse kohalik metsaülem.
Pea kõigil kirjeldatud puhkudel heideti seaduse- ja keskkonnakaitsjatele
ette, et nad takistavad üritust, mis toob kasu ja kasumit, või
ähvardab tuulde lasta juba kulutatud miljoneid. Seadus seaduseks,
loodus looduseks, raha on ülim väärtus.
Seda rida võiks jätkata veel pikalt; muinsus- ja arhitektuurimälestiste
kaitse kohta ei söanda ma sõna võtta, see oleks kui
herilasepesa ninaotsaga torkimine. Huvitavam on hoopis see, kuidas toimib
hinnangute, lausete ja sõnadegi viltupööramise mehhanism.
Arvan, et sellel on kaks isenägu tasandit: esmane ja teisene elik
sekundaarne.
Esmatasandil võtab keegi kätte ja muudab suvaliselt sõnade
või sõnumi mõtet – niisuguseks, nagu see talle on
kasulikum. Sel etapil on tegemist lihtlabase demagoogiaga. Nii tembeldatigi
kümme aastat tagasi linnakeskkonna ja selle hulgas ka hõlmikpuu
kaitsjad sündroomi haigestunuks.
Kord lendu lastud ebardsõnum või -väljend hakkab
levima. Aastate möödudes unustatakse, mis oli kunagi selle tekke
taga. Sündroomimalakas on kasutatav sellele mõtlematagi. Nii
tekkiski ja õilmitseb hõlmikpuusündroomi sündroom.
Erast Parmasto
1. III 1999
|