Hõlmikpuusündroomi sündroom

Üks kurblik lugu küünilisest demagoogiast
Vanasti
Üle kümne aasta on möödas suure fosforiidisõja pisikesest kõrvallahingust, mis oma nime sai Tallinnas Süda tänava ääres kasvava hõlmikpuu (Ginko biloba) järgi. Sellest ajast peale on meie ajakirjanduses sadu kordi kasutatud kommunistide sõnamalakat "hõlmikpuu sündroom". Mitte enam Eesti (teisiti)mõtlejate halvustamiseks, vaid päris-eestlaste endi omavahelises tümitamises. Nüüdsama viidati ühes Luubi (nr. 4) toimetusepoolses ringvaates, et hõlmikpuu ikka meie ooperiteatri hoone ehitamisele surmapaugu pani. Hiljuti pruukis seda sündroomisõna ühes ajalehes meie grand old man Eino Baskin, see ajendaski mind unustamistõve levitajatele donquijotelikult vastu hakkama. Baskin ise pruukis väljendit ilmselt süüdimatuna, kuigi Vanalinnastuudio teatrihoone ehitamise lugu on tekitamas uut vanasõna. Kui üheksa korda mõõtmise ja üks kord lõikamise asemel üheksakümmend üheksa korda mõõdetakse ja viimane kord eksitakse, pole head lõikust loota. 
Praegu peaks hõlmikpuu sündroom tähistama justnagu seda, et head ja kasulikku tegu või suurt üritust püütakse nurja ajada millegi ebaolulise ja tühise ületähtsustamisega. Kust sai see väljend alguse?
1980. aastate alguses nägid Tallinna linnaplaneerijad ette Lenini puiestee läbimurde Pärnu maanteele. Selleks taheti lammutada Süda tänava kvartali 35 hoonet ja maha saagida alguseks vähemalt 217 elujõulist puud, nende seas maailma põhjapoolseima kasvukohaga vana, looduskaitsealuse hõlmikpuu. Lisaks ka üle saja viljapuu. Selle tänava äärde pidi püstitatama Estonia uus hoone. Kavatsuse vastu astusid üles kohapealsed elanikud, keskkonnakaitse pooldajad, paljud kultuuritegelased, teadlased ja arhitektid, ka linna keskkonnakomisjon. Mõistagi polnud keegi neist vastu uue teatrihoone ehitamisele, küll aga selle rajamisele siia ja paraadprojektina, mille teostamine maksnuks ränka hinda. Aastas raiuti Tallinnas tollal niigi maha umbes viis tuhat puud, õhureostus ületas kõiki norme ja kasvas. Ülemistes nappis vett, millest suure osa muutis primitiivsel tasemel toimiv tööstus puhastamatult Tallinna lahte lastavaks haisvaks reoveeks. Keskkonnavaenulik linna "arendamine" oli jõudnud mõtleva inimese taluvuse piirist üle.
Miks taheti Estonia uut hoonet kangekaelselt rajada just Süda tänava piirkonda? Otsustav oli siinse provintsi vägevate kange tahtmine paraadse Lenini puiestee äärde lisaks Karla katedraalile ehitada ka uude kompleksi kuuluv pompoosne tribüün. Sealt oleks Karl Vaino oktoobri- ja maiparaadidel möödamarssivale proletariaadile alla lehvitanud ja loosungeid hõigata lasknud. Ajaleheartiklites, protestipetitsioonides ja ürituse vastu astunute kogunemistel seda asja külge avalikult puudutada ei saanud; kes soovis, teadis aga niigi.
Leidus neid, kes ei soovinud. Edukalt jaga ja valitse printsiipi rakendades püüdsid juhtkommunistid vastandada ning tülli ajada keskkonnakaitsjaid ja teatrisõpru, looduskaitset ja osa kultuuritegelastest. Siis lastigi käiku see keskkonna ja linna ajaloolise kultuurmaastiku kaitsjate ning mõistlikumate lahenduste pooldajate mõnitamiseks loodud väljend – hõlmikpuu sündroom.
Kas on põhjust taga nutta Moskvast saamata jäänud miljoneid, mille eest oleks valmis saanud ehitada nii teatrihoone kui ka supertribüüni? Küllap vist; siis tuleb aga kahetsust tunda ka selle üle, et Ida-Eesti fosforiidikaevandused jäid valmis ehitamata. Nende aktsiad saanuks nüüd spekulantide rõõmuks 2/3 hinnaga turule lasta või kaevandused võileivahinna eest maha müüa mõnele segase päritoluga rahades suplevale off-shore-firmale. Euroopa suurima fosforiidimaardla ekspluateerimine andnuks tubli sissetuleku kellelegi, maksudena midagi ka Eesti riigile.
Kogu küsimus taandub ju lihtsale rehkenduskunstile. Kui kõige eest tuleb maksta, kas siis on ka kõik müüdav ja ostetav? Urmas Ott viitas oma menu-telesaateis palju kordi, et on. Ma pole siiani aru saanud, kas ta tegi seda iroonilis-provotseerivalt, resigneerunult või tõsimeelselt. Haruharva suutis ta arutluste taustkaaslane vastu väita, et müüakse-ostetakse küll kõike, aga kaugeltki kõik ei nõustu seda tegema. Enamik eestlasi ei nõustu. Veel mitte.
Praegu
Kes soovib kaheksakümnendate hõlmikpuulahinguist rohkem lugeda, saab seda teha hiljuti taastrükis ilmunud üllitise "MRP-AEG Infobülletään. 1987-1988", lehekülgedelt 224 – 230. Ega neid soovijaid vist palju pole, mineviku aktiivsel unustamisel on mõjukaid toetajaid. Vaatame siis parem seda, kuidas leiab sündroominui kasutamist nüüdisajal.
Suhtumine puudesse, linnahaljastusse on samasugune nagu vanasti: puud linnas on arhitekti originaalsete, loominguliste ideede teostamise tülikad takistajad. Tallinnas Kaarli puiesteel, Harjuvärava mäel on vanad, kuid veel elujõus puud ette jäänud uut- ja teistmoodi tegemise fanaatikutele. Tartus oli ülejõe-park pinnuks silmas Treffneri uue koolimaja kallima variandi kavatsejatele. Palju halbu sõnu lasti käiku justnagu kultuurivaenulike Toomemäe kaitsjate vastu, kes hoiatasid rahvarohkete vabaõhuetenduste järelmite eest. Omaaegne Toomeoru nõlvade mahatallamine ja erosioonile avamine eelistati ära unustada – kuigi rohukamara taastumine võttis aega üle aastakümne. Tagantjärele hakati küll Toomemäe taluvuse üle leplikumalt järele mõtlema. Ökoloogide tallamiskindluse mõiste meenub meil ikka siis, kui maa juba must.
Loodus- ja keskkonnakaitse seadusandlus on meil olemas, kuid sellele on ikka veel lihtne sülitada või seadustes läbipugemisauk üles leida. Rohuküla ja Hiiumaa vahelise laevatee süvendamisega hakati alguses pihta, siis alles mõtlema sundusele kooskõlastada keskkonna- ja kalakaitse küsimused. Tartu talvise päkapikumaa ehitamisel ei märganud heausklik üritaja, et see paik on looduskaitse all ja et talvel avatud koopais tabab kaitsealuseid nahkhiiri surm. Pühajärve sõda rikkuri ambitsioonide vastu ehitada kaldakaitsevööndisse venis õige pikale: kes siis söandab rahakotiga tülli minna! Kui palju on erandkorras lube antud kaitsevöönditesse ehitada, seda pole keegi üles lugenud. Ida-Virumaal plaanitsetud looduskaitsealal andis kotkapesadega metsa viivitamatule maharaiumisele oma omakasupüüdmatu õnnistuse kohalik metsaülem. 
Pea kõigil kirjeldatud puhkudel heideti seaduse- ja keskkonnakaitsjatele ette, et nad takistavad üritust, mis toob kasu ja kasumit, või ähvardab tuulde lasta juba kulutatud miljoneid. Seadus seaduseks, loodus looduseks, raha on ülim väärtus.
Seda rida võiks jätkata veel pikalt; muinsus- ja arhitektuurimälestiste kaitse kohta ei söanda ma sõna võtta, see oleks kui herilasepesa ninaotsaga torkimine. Huvitavam on hoopis see, kuidas toimib hinnangute, lausete ja sõnadegi viltupööramise mehhanism. Arvan, et sellel on kaks isenägu tasandit: esmane ja teisene elik sekundaarne.
Esmatasandil võtab keegi kätte ja muudab suvaliselt sõnade või sõnumi mõtet – niisuguseks, nagu see talle on kasulikum. Sel etapil on tegemist lihtlabase demagoogiaga. Nii tembeldatigi kümme aastat tagasi linnakeskkonna ja selle hulgas ka hõlmikpuu kaitsjad sündroomi haigestunuks.
Kord lendu lastud ebardsõnum või -väljend hakkab levima. Aastate möödudes unustatakse, mis oli kunagi selle tekke taga. Sündroomimalakas on kasutatav sellele mõtlematagi. Nii tekkiski ja õilmitseb hõlmikpuusündroomi sündroom.

Erast Parmasto
1. III 1999