Paradigmana jõudis globaliseerumine avalikkuse ette 1990-aastate alguses seoses kommunistliku maailmakorra  hävingu ja “raudse eesriide” langemisega. Elu hakkas Ida-Euroopas liikuma samas rütmis Läänega, toimusid olulised nihked inimeste maailmapildis. 
Globaliseerumist on tõlgendatud mitmeti. Üks levinumaid interpretatsioone on maailma muutumine standardiseeritumaks läbi tehnoloogilise, kommertsiaalse ja kultuurilise sünkroniseerumise (Pieterse, 1995: 45). Laiemas tähenduses on tegemist protsessiga, mille sisuks on tervikliku maailma kui ühe koha kristalliseerumine (the crystallisation of the entire world as a single  place) (Arnason, 1990: 220). 
Globaliseerumine leiab aset globaalsel väljal. See on sotsiokultuuriline süsteem, mille moodustavad rahvusühiskonnad, rahvusvahelised ja -sisemised liikumised, organisatsioonid, etnilised grupid, grupid, indiviidid jms. Globaalse väljakujunemise fikseerib globaalse teadvuse teke. Tegemist on pikaajalise protsessiga, milles Roland Robertson eristab viit faasi (Robertson, 1990: 26-27): 

1. faas - idanemisfaas. Kestis Euroopas 15. sajandi algusest 18. sajandi keskpaigani. Sel ajal leidis aset rahvuslike koosluste algeline kasv ja keskaegsete üherahvuseliste süsteemide areng. Hakati rõhuma humanismi- ja individualismiideedele. Sellesse perioodi langes heliotsentrilise maailmakäsitluse ja moodsa geograafia algus. Kasutusele võeti Gregoriuse kalender. 
2. faas - algusfaas. Kestis Euroopas 18. sajandi keskpaigast 1870. aastateni. Kiire muutus homogeensuse suunas, arenesid välja ja kristalliseerusid vormilised rahvusvahelised suhted. Kodanikest indiviidide standardiseerumine. Kujunes välja konkreetsema inimkonna kontseptsioon. Kiiresti arenesid rahvusvaheliste suhete ja kommunikatsiooniga tegelevad organisatsioonid. Esile kerkis probleem mitte-euroopalike ühiskondade tunnustamisega rahvusvahelisse ühiskonda. Päevakorrale tõusis vaidlus natsionalismi ja internatsionalismi üle. 
3. faas - tõusuperiood. Kestis 1870. aastatest 1920. aastate alguseni. Arenes välja globaalse ühiskonna kontseptsioon. Esile kerkis rahvusliku ja personaalse identifitseerimise teema. Rahvusvahelisse ühiskonda hakati lugema mõningaid väljaspool Euroopat paiknevaid ühiskondi. Suurenes globaalne kommunikatsioonisüsteem. Kasvas ülemaailmsete liikumiste arv. Globaalsete võistluste areng - olümpiamängud, Nobeli preemia. Rahvaste Liiga. 
4. faas - hegemoonia eest võitlemise faas. Kestis 1920. aastate algusest 1960. aastate keskpaigani. Vaidlused ja sõjad nõrgalt kinnistunud globaliseerumisprotsessi terminite üle. Ülemaailmsed konfliktid. ÜRO. 
5. faas - ebakindluse faas. Kestis 1960. aastatest 1990. aastate kriisitendentside ilmnemiseni. Kolmanda maailma kontseptsioon ja globaalse teadvuse levik 1960. aastate lõpus. Kuu hõivamine. Postmaterialistlike väärtuste teadvustamine. Külma sõja lõpp ja tuumarelva levik. Globaalsete institutsioonide järsk kasv. Multikulturalism ja polüetnilisus. Civil Rights. Bipolaarsuse lõpp. Maailmakodanike ühiskond. Ühinemine globaalsesse meediasüsteemi. 

Globaalse teadvuse puhul võib eristada avatud ja varjatud tasandit. Avatud globaalne teadvus tähendab globaalse tunnetuse teket, mille iseloomulikemaks tunnuseks on "meie" - mõiste tähenduse muutumine. Rahvusliku "meie" kõrvale on tekkinud idee, mille sisuks on globaalne "meie". 

JOONIS nr 1: Robertsoni globaliseerumise mudel (Robertson,1992: 27). 
 

 
 
 
Avatud tasandil tähendab globaliseerumine eelkõige seda, et riigid pööravad rahvuslikest-riiklikest väärtustest enam tähelepanu globaalsetele väärtustele: nt võitlus vaesuse, tööpuuduse, sotsiaalse tõrjutuse, kliima soojenemise jms vastu. Tegemist on väärtustega, mille kaitsmine ja säilitamine sõltub riikide vahelistest kokkulepetest. 
Avatud globaliseerumist võib defineerida ka n.ö positiivse globaliseerumisena. Selle käigus toimub teadlik ühiskondade suhestumine, mis leiab aset läbi tiheneva läbikäimise. Sellise suhestumise lõppfaasis minetavad üksikühiskonnad oma eksistentsiaalse tähtsuse, st individuaalühiskonnad muutuvad problemaatiliseks (vt joonis nr 1). 
Teine oluline muutus leiab aset üksikindiviidi tähenduses. Kui individuaalühiskonnas on kesksel kohal inimene, tema heaolu, siis ühiskondade maailmasüsteemis leiab aset üksikindiviidide identiteedi suhestumine, mis viib selleni, et üksikindiviide käsitletakse inimkonna liikmeina. 

Varjatud globaalse teadvuse all tuleb mõista ideede ja materiaalsete väärtuste teadvustamata levikut globaalses ruumis. See on nn negatiivne globaliseerumine, mis on kaasnenud ülemaailmse kommertsialiseerumisega ja uute turgude hõivamisega. 
Tormiline kommertsialiseerumisprotsess leidis aset 1980. aastatel seoses parempoolsete võimuletulekuga Lääne-Euroopas. Eriti kiire oli see protsess televisioonis. Regionaalsed raamid lagunesid ning televisioon muutus globaalseks. Suured teened on siin R. Murdochil, S. Berlusconil ja T. Turneril, kes asusid looma globaalseid meediaimpeeriume. Sellega kaasnes esmalt auditooriumi, teisalt turgude suurem haaratus. (Galu*ko, 1991: 10) 
Kui avatud globaalne teadvus rõhub ideele, siis varjatud globaalne teadvus materiaalsetele väärtustele ja nende müügiideoloogiale. Materiaalseteks väärtusteks on siin üldjuhul globaalsele areenile väljunud  lokaalkultuuride materiaalsed väärtused nt hiina restoranid (Hiinast),  Nokia elektroonika (Soomest), telenovelad (Venetsueelast, Mehhikost) jms. Sellist lokaalkultuuri elementide väljumist globaalsele areenile nimetatakse glokaliseerumiseks (glocalization) (Featherstone, 1990: 2). 
Nii avatud kui varjatud globaalne teadvus avalduvad globaalsel väljal läbi viie sfääri (scape), mis ühtlasi on erinevate sotsiokultuuriliste subjektide interaktsiooni keskkonnaks (Appadurai, 1990: 296-300). Need on: 

1) etnoscape - inimeste kogum, kes moodustavad liikuva, muutuva maailma: turistid, immigrandid, pagulased, põgenikud, võõrtöölised ning teised liikuvad grupid ja inimesed; 
2) mediascape - ajalehed, ajakirjad, TV, raadio, film suurema era- ja avaliku sfääri käsitluses; 
3) technoscape - globaalne paigutus, tehnoloogia levik, kasvav suhete kompleks raha leviku, poliitiliste võimaluste ja oskustööliste vahel; 
4) finanscape - rahaturud, börsid; 
5) idioscape - koosneb valgustusfilosoofia elementidest, mis sisaldavad ideid heaolust, vabadusest, õigusest, suveräänsusest, demokraatiast jms. 

Selline globaalse välja jaotus sfäärideks annab põhjuse mõiste “globaliseerumine” erinevatele tõlgendustele: 

Majanduses tähendab globaliseerumine majanduslikku internatsionaliseerumist ja kapitalistlike turusuhete laienemist globaalsele areenile. Globaalne majandus on globaalse finantsi ja globaalse produktsiooni loodud süsteem. Majanduslik globaliseerumine tuleneb nii uutest kommunikatsiooni- ja infotehnoloogiatest kui ka transpordi, eeskätt lennunduse arengust (Raagmaa, 1996: 26-27). Teisalt tugevnevad üha enam rahvusvahelised korporatsioonid (transnational corporations - TNC), mis kujundavad ümber majandusstruktuuri. Rahvusturgude asemel on integreeruv ja spetsialiseeruv globaalne majandus. 
Ökoloogias tähendab globaliseerumine eelkõige ülemaailmsete keskkonnariskide juhtimist valdava enamuse maailma riikide koostöös. Olulisimateks maailma ökoprobleemideks on kasvuhooneefekt, osoonikihi lagunemine, maa- ja veereostus ning bioloogilise mitmekesisuse kahanemine liikide hävimise läbi. 
Rahvusvahelistes suhetes ilmneb globaliseerumine seeläbi, et poliitiliste diskussioonide rõhk on riikide vahelisel suhtlemisel ja globaalsel poliitilisel arengul. See avaldub läbi välispoliitiliste kontaktide. 
Sotsioloogias tähendab globaliseerumine ülemaailmsete sotsiaalprobleemide teadvustumist, kus keskseks küsimuseks on suurenev heaolulõhe vaesete ja rikaste riikide vahel. Olulisimad mõisted on vaesus, sotsiaalne tõrjutus, tööpuudus, nälg jms. 
Kultuuris on fookus globaalsel kommunikatsioonil ja ülemaailmsel kultuurilisel standardiseerumisel eelkõige ingliskeelse massikultuuri ja ameerikaliku elulaadi leviku kaudu (Raagmaa, 1996: 26-27). Tulemuseks on keeleline ja kultuuriline unifitseerumine, millega inglise keel on kujunenud maailmakeeleks. 
Ajaloos viitab globaliseerumisele globaalse kultuuri mõiste kontseptualiseerumine. 

Globaalkultuuri ideelist ulatust on võimalik määratleda vaid rahvusluse idee hajumise kaudu. See on üsnagi keeruline. Märksa kergem on fikseerida kultuuri materiaalset globaliseerumist. Sel juhul on kultuurilise globaliseerumise aluseks  majanduslik globaliseerumine. Ettevõtted toodavad globaalselt ühte ja sama toodangut, mis toob kaasa selle, et tarbijaskond hakkab sarnanema elustiili, käitumise ja kultuuri poolest. (Morley ja Robins, 1995: 111) 
Globaalse kultuuri aluseks on kultuurilised tooted, mis on kogunenud globaalsele areenile erinevatest maailma paikadest. Sellega on nad muutunud kosmopoliitse turu tarbeesemeteks: maailmamuusika, maailmakirjandus, turism, kunst, mood, toiduvalmistamisviisid, kino jms. 
“Globaalne etniliste turgude kasv on näide globaalsete segmentide standardiseerumisest,” nendivad Briti sotsiaalteadlased Kevin Robins ja David Morley. “Igal pool on hiina toit, kantri- ja diskomuusika, pitsa ja jazz. Globaliseerumine ei  tähenda üksikute etniliste segmentide lõppu, see tähendab nende laienemist ülemaailmsetesse proportsioonidesse” (Morley ja Robins, 1995: 113). 
Selle määratluse kohaselt on globaalkultuuri näol tegemist n.ö kaubandusliku asenduskultuuriga, mille perspektiiviks on saada kergesti ligipääsetavaks standardiseeritud aseaineks, mis peab asendama iga individuaalset traditsiooni ning mida võib toota odavalt ja suurel hulgal (Raud, 1995: B4). Sellise asenduskultuuri teeb globaalseks see, et tal puudub päritolu. 

Teine baasmõiste globaalse välja kõrval on akultureerija. Akultureerija on jõulise kultuuri ideoloogia, mis avaldab läbi oma positsiooni survet nõrgematele kultuuridele. Amerikanismi puhul on akultureerijaks USA n.ö inimõigustel, demokraatial ja liberalismil põhinev ideoloogia, mis levib tänu Ameerika Ühendriikide tugevale positsioonile maailmas. 
Globaliseerumisel on akultureerijaks globaalkultuur – metakultuur (Robertson, 1992: 34), mis sisaldab ideid maailmast kui ühest tervikust. Globaalkultuuri levikule aitavad kaasa globaalpoliitikas ja -majanduses domineerivad suurriigid. 
Erinevus varasemast kultuuriimperialismist seisneb selles, et varem tugines kultuuriline domineerimine etnilistel ideoloogiatel nagu Prantsuse, Vene, Inglise kultuur. Tänapäeval on domineerimine mitte-rahvuseline ja tugineb supranatsionaalsetel, universaalsetel mõistetel nagu kapitalism, sotsialism (Smith, 1990: 176). 

Eesti kultuuri globaliseerumisel võib eristada kahte suunda. Ühelt poolt on võimalik otsene globaliseerumine, kus globaalsed ideed jõuavad Eestisse vahetu kontakti käigus, teisalt aga filtreeritud globaliseerumine, kus globaalsed ideed levivad Eestisse läbi euroopastumise. 
Otsene globaliseerumine on domineeriv peamiselt meedia ja tehnoloogia globaliseerumises, filtreeritud globaliseerumine aga poliitilises, majanduslikus ja teaduslikus globaliseerumises. 

Globaliseerumise indikaatorid Eesti ühiskonnas 

Globaliseerumise tagajärjel on Eesti ühiskonnas avaldunud mitmed tunnused, mis fikseerivad globaalse sidususe. Eestisse on jõudnud sellised globaalsed korporatsioonid nagu Coca-Cola ja McDonald's, riik osaleb rahuvalveoperatsioonides Bosnias ja Liibanonis, Eesti on liitunud keskkonnasäästmise konventsioonidega jms. Globaliseerumine on avaldunud nii ühiskonna kui terviku, aga ka üksikindiviidi tasandil. 
 
Raivo Suni

Bibliograafia 

Appadurai, A. (1990) - Disjuncture and Difference in the Global Cultural Economy; peatükk kogumikust Global Culture: Nationalism, Globalization and Modernity, toimetanud Featherstone, M., SAGE Publications Ltd, London, 1996 
Arnason, J.P. (1990) - Nationalism, Globalization and Modernity; peatükk kogumikust Global Culture: Nationalism, Globalization and Modernity, toimetanud Featherstone, M., SAGE Publications Ltd, London, 1996 
Featherstone, M. (1990) - Global Culture: An Introduction, peatükk kogumikust Global Culture: Nationalism, Globalization and Modernity, koostanud Featherstone, M., SAGE Publications Ltd, London, 1996 
Friedman, J. (1995) - Global System, Globalization and the Parameters of Modernity; peatükk kogumikust Global Modernities, toimetanud Featherstone, M., Lash, S. and 
Robertson, R., SAGE Publications Ltd, London, 1997 
Galus’ko, R.I. (1991) - Zapadnoe televidenije I “massovaja kultura”, Moskva 
Morley,D and Robins, K. (1995) -Spaces of Identity:Global Media, Electronic Landscapes and Cultural Boundaries, London-New York 
Pieterse, J. N. (1995) - Globalization as Hybridization; peatükk kogumikust “Global Modernities”, toimetanud Featherstone, M., Lash, S., Robertson, R., SAGE Publications Ltd, London, 1997 
Raagmaa, G. (1996) - Majanduskeskkonna globaalsed muutused ja regionaalne areng, peatükk kogumikust Maailm ja Eesti: Tulevikutrendid, koostanud Jaanson, K., Loogma, K., Pallo, T., Pungas, K., Purju, A., Raagmaa, G., Tamm, B., Vilu, R., Tallinn/Tartu 
Raud, R. (1995) - Elu kahaneval maal, Eesti Ekspress nr 32 (297), 1995, 18. august, 
Robertson, R. (1992) -Globalization: Social Theory and Global Culture, SAGE Publications Ltd, London 
Robertson, R. (1990) - Mapping the Global Condition: Globalization as the Central Concept; peatükk kogumikust Global Culture: Nationalism, Globalization and Modernity, koostanud Featherstone, SAGE Publications Ltd, London, 1996 
Smith, A. D.(1990) - Towards a Global Culture?; peatükk kogumikust Global Culture: Nationalism, Globalization and Modernity, toimetanud Featherstone, M., SAGE Publications Ltd, London, 1996