Aju on ekraan

Prantsuse teatritrupi ALIS poeetiline koreograafia
“100 mobiles a´ part 1” 
Salme kultuurikeskuses 15. mail 1998

Teos on alati uue aegruumi loomine (tegemist ei ole loo jutustamisega määratud ajas ja ruumis; rütmid, valgus ja aegruum peavad muutuma iseseisvateks tegelasteks). Teos ei pea andma vastuseid, vaid toob välja probleemid ja küsimused, mis meid huvitavad. Teos loob uue süntaksi, mis on sõnavarast olulisem.
Gilles Deleuze
 

Kehade liikumisseadega (koreograafiaga) tegelevat kunstisuunda on tavaks nimetada tantsuteatriks. Tantsul on aga aegade voolus olnud kõige kummalisemaid definitsioone. Kui üldlevinud arvamuse kohaselt peaks mõiste katma inimkeha rütmi surutud liikumist, siis mõne tantsuguru tõekspidamist mööda on tants igasugune kerge hälbimine tasakaalust, iga väiksemgi balansi rikkumine. Keha keskpunkt võib olla paigale tardunud, kuid kui liigub käsi või jalg või pea, siis on see juba tants. Isegi sisse- ja väljahingamine on tants. Viis, kuidas seda teha, loob aga juba lahkme koolkondade vahele. Kui on tegemist nüüdistantsuga, siis sellele on olemuslikud isegi kõikvõimalikud argipäevatoimingud (jalutamine, nõude pesemine, põrandapühkimine). 
Tantsu määratluse suhtes konservatiivsed eestlased jälgisid prantsuse teatritruppi ALIS väikese võõritus- ja ootustundega – millal näitlejad juba "tantsusamme võtma hakkavad"? Üks tund venis ja venis ja lõpupoole mõistsid nad, et neile ootuspärast ei pakutagi. Tants pidi tekkima vaataja enda ajuekraanil kui kaks mustades ürpides näitlejat üleloomulikus suuruses papist või vineerist või kes teab mis materjalist lamekujundeid (kotkad, hiigelnõelad, binokkel, tiivad jne.) mööda lavapõrandat ikka ja jälle ümber tõstsid. Poeetiline koreograafia oligi see, mis sündis valguskujunduse, projitseeritud hiigeltähtede ja piltide (triikiv naine, veekogu, taevas jne.) ning helikoe (tänavamelu, õmblusmasinate vuramine jne.) koosluses. 
Eraldi esteetilise naudingu andis valgusre¯ii. Valgus elas lavalaudadel, joonistas välja diagonaale, kiirtepõimikuid-ristumisi ja hajumisi; lebas punktvalgusena esemeil, tekitas tumedale tagaseinale geomeetrilisi mustreid, oli kord aovalgus ja siis loojuv päev – kontrastne ja sume.
Lavastuse moto väitel pidid valgused, rütmid ja kujundid muutuma omaette tegelasteks ja looma uue aegruumi, mis omakorda vormima uue süntaksi. Uusi mõtteid, meeletuid seoseid vaataja peas aga ei sündinud. Silm sai jälgimisnaudingu, kuid mõte aktiivselt ei käivitunud. Lavastus oli mõeldud eelkõige nägemismeeltele ja sellena ta on mõjus, kuid üleelusuuruste kujundite kõrvutamine, rühmitamine ja mäng kontekstimuutustega ei ergutanud ajuekraanile ilmuma laiemast kultuuriteadvusest, ühiskondlikest oludest, ajaloost kerkivaid seoseid. Visuaalsed silmaüllatused aga kaotasid naudinguväärtuse pidevas kordus- ja kombinatoorikarituaalis.
Eeldatud paralleelid ja seosed tekkisid ainult vormi pinnalt. Lavastus tõi silme ette Mare Vindi loomingu, mis on tulvil mustade selgete joonte vangistatud klassikalisi sambaid, puude-põõsaste piirjooni, inimfiguure, mis kõik kui varje mööda välja lõigatud ja siis taustale kleebitud. 
Tekkis igatsus sügavuse ja perspektiivi järele. Hetkeks tundus, et laval näidatakse lamenukktehnikas filmi, sest esemete lapikvorm andis mõista, et "pildi taga" pole uut ruumi, uusi dimensioone, uusi struktuure. Lapikus, reljeefita ja pinnakrobelisuseta maailmas oli kõik alasti, puhas ja üliesteetiline. Üks oli üks oli üks ja kõik. Raske oli mõelda mahukaks alasti pindu, kus labürindidki on ainult kahemõõtmelised.
Mõte hakkas liikuma teatri tinglikkuse radadel ja tõdes, et nt. näidendi teksti kirjutatud remargid annavad fantaasiale tiivad ja nendega võib lavastusatmosfääri müstiliseks ja mitmemõõtmeliseks vooderdada. Pussnoana lõikavad tunded, valgused ja õõnsalt kollased meeleolud on küll paberil materialiseerunud kujul ainult näidendi lugeja-etendaja luksus, sest neid ei saa üksüheselt lavapõrandale manada. Nad annavad oma värvi ja märgi lavastuse olustikku, näitlejate suhtesse. Remargid on tinglikud, kuid millegipärast mõjusamad kui papist või vineerist lamekujundid, kuna annavad juurde tunnetusdimensioone. Ruumi uuristada lubav viide tagab tuhat korda võimsama teatrielamuse kui selles lavastuses silme ees materialiseerunud märk, sümbol, kujund.  

Kristiina Garancis