Aju on ekraan
Prantsuse teatritrupi ALIS poeetiline koreograafia
“100 mobiles a´ part 1”
Salme kultuurikeskuses 15. mail 1998
Teos on alati uue aegruumi loomine (tegemist ei ole loo jutustamisega
määratud ajas ja ruumis; rütmid, valgus ja aegruum peavad
muutuma iseseisvateks tegelasteks). Teos ei pea andma vastuseid, vaid toob
välja probleemid ja küsimused, mis meid huvitavad. Teos loob
uue süntaksi, mis on sõnavarast olulisem.
Gilles Deleuze
Kehade liikumisseadega (koreograafiaga) tegelevat kunstisuunda on tavaks
nimetada tantsuteatriks. Tantsul on aga aegade voolus olnud kõige
kummalisemaid definitsioone. Kui üldlevinud arvamuse kohaselt peaks
mõiste katma inimkeha rütmi surutud liikumist, siis mõne
tantsuguru tõekspidamist mööda on tants igasugune kerge
hälbimine tasakaalust, iga väiksemgi balansi rikkumine. Keha
keskpunkt võib olla paigale tardunud, kuid kui liigub käsi
või jalg või pea, siis on see juba tants. Isegi sisse- ja
väljahingamine on tants. Viis, kuidas seda teha, loob aga juba lahkme
koolkondade vahele. Kui on tegemist nüüdistantsuga, siis sellele
on olemuslikud isegi kõikvõimalikud argipäevatoimingud
(jalutamine, nõude pesemine, põrandapühkimine).
Tantsu määratluse suhtes konservatiivsed eestlased jälgisid
prantsuse teatritruppi ALIS väikese võõritus- ja ootustundega
– millal näitlejad juba "tantsusamme võtma hakkavad"? Üks
tund venis ja venis ja lõpupoole mõistsid nad, et neile ootuspärast
ei pakutagi. Tants pidi tekkima vaataja enda ajuekraanil kui kaks mustades
ürpides näitlejat üleloomulikus suuruses papist või
vineerist või kes teab mis materjalist lamekujundeid (kotkad, hiigelnõelad,
binokkel, tiivad jne.) mööda lavapõrandat ikka ja jälle
ümber tõstsid. Poeetiline koreograafia oligi see, mis sündis
valguskujunduse, projitseeritud hiigeltähtede ja piltide (triikiv
naine, veekogu, taevas jne.) ning helikoe (tänavamelu, õmblusmasinate
vuramine jne.) koosluses.
Eraldi esteetilise naudingu andis valgusre¯ii. Valgus elas lavalaudadel,
joonistas välja diagonaale, kiirtepõimikuid-ristumisi ja hajumisi;
lebas punktvalgusena esemeil, tekitas tumedale tagaseinale geomeetrilisi
mustreid, oli kord aovalgus ja siis loojuv päev – kontrastne ja sume.
Lavastuse moto väitel pidid valgused, rütmid ja kujundid
muutuma omaette tegelasteks ja looma uue aegruumi, mis omakorda vormima
uue süntaksi. Uusi mõtteid, meeletuid seoseid vaataja peas
aga ei sündinud. Silm sai jälgimisnaudingu, kuid mõte
aktiivselt ei käivitunud. Lavastus oli mõeldud eelkõige
nägemismeeltele ja sellena ta on mõjus, kuid üleelusuuruste
kujundite kõrvutamine, rühmitamine ja mäng kontekstimuutustega
ei ergutanud ajuekraanile ilmuma laiemast kultuuriteadvusest, ühiskondlikest
oludest, ajaloost kerkivaid seoseid. Visuaalsed silmaüllatused aga
kaotasid naudinguväärtuse pidevas kordus- ja kombinatoorikarituaalis.
Eeldatud paralleelid ja seosed tekkisid ainult vormi pinnalt. Lavastus
tõi silme ette Mare Vindi loomingu, mis on tulvil mustade selgete
joonte vangistatud klassikalisi sambaid, puude-põõsaste piirjooni,
inimfiguure, mis kõik kui varje mööda välja lõigatud
ja siis taustale kleebitud.
Tekkis igatsus sügavuse ja perspektiivi järele. Hetkeks tundus,
et laval näidatakse lamenukktehnikas filmi, sest esemete lapikvorm
andis mõista, et "pildi taga" pole uut ruumi, uusi dimensioone,
uusi struktuure. Lapikus, reljeefita ja pinnakrobelisuseta maailmas oli
kõik alasti, puhas ja üliesteetiline. Üks oli üks
oli üks ja kõik. Raske oli mõelda mahukaks alasti pindu,
kus labürindidki on ainult kahemõõtmelised.
Mõte hakkas liikuma teatri tinglikkuse radadel ja tõdes,
et nt. näidendi teksti kirjutatud remargid annavad fantaasiale tiivad
ja nendega võib lavastusatmosfääri müstiliseks ja
mitmemõõtmeliseks vooderdada. Pussnoana lõikavad tunded,
valgused ja õõnsalt kollased meeleolud on küll paberil
materialiseerunud kujul ainult näidendi lugeja-etendaja luksus, sest
neid ei saa üksüheselt lavapõrandale manada. Nad annavad
oma värvi ja märgi lavastuse olustikku, näitlejate suhtesse.
Remargid on tinglikud, kuid millegipärast mõjusamad kui papist
või vineerist lamekujundid, kuna annavad juurde tunnetusdimensioone.
Ruumi uuristada lubav viide tagab tuhat korda võimsama teatrielamuse
kui selles lavastuses silme ees materialiseerunud märk, sümbol,
kujund.
Kristiina Garancis
|