|
|
|
|
| Sirje luuletused |
| Legendi galeriis toimus 6. mail kitsas asjahuviliste ringis Berit Selbergi
autoriõhtu. On üsna tavaline, et esitletakse ilmumata luulekogu,
nii ka seekord. Vestles ja küsimusi esitas Varblane, Hannes. Muusikariistadel
assisteeris Bakenbard. Keegi ei tantsinud.
Naiste puhul aastatest rääkimine ei kuulu teatavasti hea kombe juurde ja seda eriti kunstniku puhul. Kui vana peaks olema keskealine kirjanik, et teda nimetataks nooreks autoriks või vanameistriks? Kas võtta aluseks teaduslikult funktsionäride poolt tõestatud arv 35 või keha füsioloogiline seisund? Daniel Defoe (u. 1660 -- 1731) kirjutas oma "Robinson Crusoe" 59aastasena, Georg Büchneri (1813 -- 1837) viis 24selt hauda tänapäeval harvemini esinev tüüfus. Omast ajast ligi sajandi ees olnud noormees läks teise ilma vanameistrina. Seepärast ei tahaks ma autorile läheneda tagantpoolt, see tähendab, ajaloolisest aspektist. On olemas olevik, on olemas käsikiri. Võimaluse korral võtan aga arvesse autori eluloolisi fakte või nende erineval moel tõlgendamisi. Peaks ju ideaalvariandis olema üks kunstniku lemmiktegevusi fantaseerimine. Ilmselt eelarvamustega inimesena arvan, et tõeline kunstnik saab olla vaid elu pealt või koguni seest näinu. Teise variandina peaks ta kas vaimselt või füüsiliselt omasugustest erinema. Väljaselgitamine, kas Berit Selberg on normaalne literaat või mitte, pole aga käesoleva visandi eesmärk. Ka ei sobiks vist tunnistada, et normaalne luuletaja on ebanormaalne luuletaja. Siiski tooksin ajaloost veel ühe paralleeli. Nimelt suri Ernst Theodor Amadeus Hoffmann (1776 -- 1822) varsti pärast oma armastatud kassi kõngemist kurvastusse. Nagu Berit Selbergi autoriõhtul selgus, elab temagi tihedates hingelistes sidemetes oma kaslasega. Kes, tõsi küll, on õitsva tervise juures ja siiani veel kastreerimata. Õnneks oleks sõbra mälestuseks kapitaalse "Õpetlikke ülestähendusi Kõuts Murri sulest" kõrvale panna Berit Selbergil vaid paar-kolm väikevormis teost. Kui juba kõrvuti kulgevate joonte tõmbamiseks läks, siis on nii preisimaalasest suurmees kui Tartu poetess eelistanud eesnime vahetamist. Seega -- hüvasti Sirts. Luule puhul seisavad nii kunstnik kui kriitik peaaegu alati probleemi ees, kuidas suhtuda trafaretsetesse kujunditesse, mis on muutunud sümboliteks. Ühelt poolt on raske kirjutada kurbusest ja üksindusest ilma kuud, pimedust või võõrast linna sisse toomata, teisest küljest on neid sõnu juba aastatuhandeid ekspluateeritud. Määrav on siiski, kuidas neid kasutada. Berit Selbergi luules on olemas meie võõrandumis- ja üksindusajastu mõtted ja tuttavad kujundid, ehk kohati liigagi kontsentreeritult. On kuu, pimedus, uni, surm, kivist linn, nukrad viisid kauguses, otsitava ideaaliga ühtesulamine, endasarnase leidmise vajadus, kunstniku paratamatu eemaldumine maisest. Oleks muidugi huvipakkuv teha statistilist analüüsi, kui palju on tulnud ühel või teisel luuletajal elu seestpoolt näha, temale juba looduse poolt sisse pandud ligaseid soolikaid, mis on inimtegevuse käigus veelgi libedamaks muutunud. Võimalik, et tegu on lihtsalt mingi päriliku soodumusega nukralt mediteerida. Igal juhul võrdleb poetess kurja elu tinase kuuliga. Äärmiselt delikaatse käsitlejana jätan aga huvipakkuva statistilise analüüsi ja hinnangu andmise sadistlikumate kalduvustega meestele-naistele ning valin siinkohal ühe Berit Selbergi värsivormis teostest. Luuletused on dateeritud . Arvo Uustalu räpaste linade vahel
|
