Kui Karl Ristikivi on väitnud end kirjutavat ikka üht ja sedasama lugu, mille võiks kokku võtta sõnaühendiga "inimese teekond", siis sama võib ehk öelda Vennaskonna "fuugakunsti" kohta. Seejuures pole suurt vahet, kas nimetada seda üheks lõputuks looks, sest võib ju otsast alata ja rekombineerida, või potentsiaalselt lõputuks arvuks lõplikeks lugudeks. 
Kui Ristikivi elas suure osa oma elust pagulasena Rootsis, siis Vennaskonda võiks samuti nimetada maapaguluses viibivaks, sest nad on justkui mujalt pärit – teeleasumise motiiv on nende lauludes sage. Nad on korraga siin ja seal. Kojuigatsus ja kauguseigatsus on ühe puu kaks haru. Ristikivi ja Vennaskond haakuvad hästi. Kolmandaks puuharuks on Prosa, kel on seni õnnestunud kõik oma telelavastused pisut  erinevas võtmes lahendada, ega tea, äkki teeb temagi aina  üht ja sama lugu. Prosa on loomulikult paguluses Rakveres, Teleteatris on ta kodukäija. 
Leibniz on nimetanud jumalat monaadide monaadiks, sest ta sisaldab endas kõiki teisi monaade. Novelli peategelast Karmenit (Külli Koik) võiks nimetada  inimjumalaks, sest ta tegeleb ei millegi vähema kui maailma loomisega. Kuue päevaga teeb ta ära hiigeltöö. Ta loob enda tõekspidamistest lähtuvalt eimillestki maa (korteri), taeva ja tähed (virtuaalse Davidi), lahutab veed maast, jne. jne. Koos enda looduga muutub ta ka ise. 
Miks võtab Karmen ette säärase vaeva? Ühest küljest paratamatuse sunnil. Kuid tema enda sõnul selleks, et mitte naeruväärne näida hüljatud armastuse pärast. Seega enesekaitseks. Niisiis, ei loo ta algusest peale teadlikult maailma iseenda tarbeks ja iseendast lähtuvalt – kuigi seda teeb ta tahtmatult mingil määral nii või naa –, vaid konstrueerib ilmselgelt üle jõu käiva plaani alusel iseenda maailma peegelpilti, näivust, kellelegi teisele esitamiseks. Ehk tegeleb ainuüksi imagoloogiaga. Kuna ta ei üritagi tõukuda reaalsusest, mida ta ei taha tunnistada, ega enda tegelikest võimalustest (aina see hirm naeruväärsuse ees), siis peab ta paratamatult lõpuks oma loome eest kallist hinda maksma – tema loodud maailmas pole kohta talle endale. Tema maailm asub alati kusagil mujal, see pole kunagi lõplik ega liikumatu, see jääb alati kättesaamatuks. "Lõpus" (uue loo alguses) näib ta seda hästi mõistvat, mistõttu  ta ei kahetse midagi.
Ah jaa, unustasin mainida, et Karmen töötab pangas, tema ülesandeks on inimestele raha anda, mis saabki talle saatuslikuks, sest ta hakkab maailma loomise tuhinas panga raha enda omaks pidama. Piisab ju ainult käe sirutamisest. Talle hakkab tunduma, et unistuste täitumiseks on oluline omada palju raha, unustades, et tõeks saanud unistused polegi enam unistused. Ta lubab endale päris suure summa võõrast raha, et oma õhulossid iseenda ja teiste tüssamiseks teoks teha. 
Kuid võib ka teisiti vaadata. Mis võib olla Karmeni käitumise sügavam motiiv? Ehk hoopis igaks ohverduseks valmis olev armastus Rolandi (Üllar Saaremäe) vastu, mis on küps ka kõige pöörasemaks teoks. Sel juhul õnnestub Karmenil isegi vaatajaid ninapidi vedada – Külli Koigi mäng jätab avatuks erinevad tõlgendusvõimalused.
Prosa on toonud ekraanile üsnagi kummastava tüki teletegelikkust, millest osasaamine nõuab vaatajalt pingutust. Lugu on lihtne ainult esmapilgul: seal on terve trobikond pisikesi lugusid, sest iga lugu on alati loendamatu arvu niidikestega seotud teiste lugudega, igast loost näitavad teeviidad kuhugi mujale. Küllap oleks seda kõige sobivam jälgida arvutiekraanilt, sest Prosa töö ülesehitavaks printsiibiks on fragmentaarsus.
Prosal on traditsiooniliselt korda läinud vältida ajuti eesti teleetendustele saatuslikuks saavat mõttestaatikat (seda on nimetatud ka mõttesügavuseks), mis väljendub enamasti justkui kontekstist välja rebitud kaadrite eksponeerimises. Loo molekulid on omakorda kokku pandud  kolme liiki aatomitest: muusikast, pildilisest ja sõnalisest osast, mis omavahel eri vahekordades kombineeruvad, jäädes selles töös siiski alati selgelt eristatavaks. Need kolm hoovust loovadki vaheldumisi esile kerkides ja jälle vaibudes, omavahel põimudes terviku. 
Teleteatri kontekstis mõjub selline keelekasutus vägagi värskendavalt ning viitab ühtlasi Prosa pidevale sisemisele muutumisele (piisab põgusastki võrdlemisest lavastusega "Tuli sinu käes"), otsingutele. Prosat toetab tema püüdlustes Ristikivi alustekst, mis valminud vahetult pärast Ristikivi enda ja eesti kirjanduse seisukohalt olulisi muutusi, mis tõid modernistliku paradigma meie kirjandusmaastikule.
Prosa kõneleb mitmes erinevas keeles – see telelavastus pole taotluslikult  kuigi homogeenne, erinevalt varasematest töödest –, vaataja peab olema suuteline välkkiirelt sõnalise teksti jälgimiselt ümber lülituma pildilise ja muusikalise keele jälgimisele ja vastupidi. Kiiresti vahelduv pildijada lõhub armetult illusiooni kõige maailmas ja ekraanil toimuva püsikindlusest – kooruvad üha uued ja uued tõmmised, ülesvõtted, peegeldused.
Kohtame kaadris tihti tele- või arvutiekraane, mistõttu me ei vaata enam ühtainsat pilti, vaid meie ees avanevad mitmed aknad erineva sisuga nagu arvutiekraanil. Vaataja silme ees vahelduvatel piltidel puudub sügavus, nende all paiknevad üksnes üha uued ja uued pildid. See on umbes sama tunne, kui unenäos haarata käega millegi järele ja tabada end vaid tühjust krabamas.
Karmen sirvib alatihti ajakirju, loeb Tšehhovit, paneb paljundatud paberilehtedest kokku oma unelmatesõbra Davidi pildi, mis näeb elusuuruses päris tõepärane välja. Niisiis tegeleb ta pidevalt justkui mosaiigi ladumisega, piltmõistatuse lahendamisega, mis on lõpuni mõistetav ainult talle endale. Teised inimesed, monaadid või monaadide monaadid, oma kujutluste genereerijad, saavad sellele kui piirväärtusele  üksnes lõpmatult läheneda. Kohati läheb sassi, milline osa peegeldustest on nähtav üksnes Karmenile, milline ka teistele tegelastele, sest Karmen lavastab oma elu otsekui teatrietendust, luues reaalsuses pea täiusliku illusiooni oma kujutlustest. 
Loo lõhub telenovelli mitmiklõpp, kus Karmen mängib mõttes läbi kõikvõimalikud lõpustsenaariumid, mis võinuksid teoks saada üsna ühesuguse tõenäosusega. 
Näitlejatest tõuseb enim esile Külli Koik  minategelase, maailma looja kehastajana, teised eksisteerivad justkui tema kujutluses. Koigi mängus on intensiivsust, tinglik ja psühholoogiline mänguplaan põimuvad omavahel eristamatult  – väheste vahenditega suudab ta edasi anda Karmeni olemue. Üllar Saaremäe ja Külli Teetamm mõjuvad üsna argistena, suurejoonelise Karmeni vastandina. 
Prosa lavastus sunnib revideerima suhtumist televisiooni kui millessegi turvalisse ja hubasesse –  selgub, et kineskoop on seest hirmutavalt tühi ja õõnes, ekraani taga pole midagi. 

Priit Ratassepp