|
| Miks ma (ikka veel) kirjutan eesti keeles? |
| Käesolevat lugu ajendas kirja panema prof. Peeter Tulviste sõnavõtt
Eesti Teaduste Akadeemia 60. aastapäeva tähistamise pidulikul
koosolekul Tartu Ülikooli aulas 27. novembril 1998. Auväärt
professor väitis seal, kahetsusega hääles, et midagi pole
parata kui me tahame tõsta Eesti teadust uuele tasemele ja vältida
konkurentsivõimetu teaduse viljelemist, tuleb kõigil hakata
kirjutama inglise keeles. Veelgi enam, selleks et teha korralikku inglisekeelset
teadust, tuleb juba ülikoolis teatud aineid hakata õpetama
inglise keeles. Ja selleks, et oma rahvas teadusest päriselt ei võõrduks,
tuleb produtseerida huvitavaid populaarteaduslikke tekste eesti keeles.
Et pidupäevakõnesid tavaliselt ei konspekteerita, siis pean
ette vabandama võimaliku vääritimõistmise või
-mäletamise pärast. Ja kuigi pidupäevakõnesid tavaliselt
ka ei arvustata, siis on siin ometi tegu liiga autoriteetse seisukohavõtuga
liiga kõrgel tasandil ja liiga suure autoriteediga (teadus)publiku
ees, et sellest mitte välja teha. Pealegi väljendas Tulviste
ainult temale omases elegantses ja erudeeritud vormis viimastel aastatel
Eesti teaduses järjest laiemalt maad võtvaid suundumusi, mis
minu arvates võivad saada ohtlikuks eesti keelele, teadusele ja
rahvuskultuurile tervikuna. Seetõttu oleksin ma varem või
hiljem kirjutanud niikuinii, ka ilma ülalmainitud sõnavõtuta.
Sest see kõik on juba olnud. Ainult keel oli teine. Oleks liiga triviaalne hakata meenutama, mil moel nõukogude aeg pärssis näiteks eestikeelse sõjandus- ja merendussõnavara arengut ja kasutamist. Sõjalist õpetati meile ülikoolis vene keeles. Mina igatahes ei saanud paljudest asjadest aru, ja ei olnud neist võimeline eesti keeles rääkimagi, sest vastavad terminid puudusid või olid meie teadvusest kustunud/kustutatud. Sõjast ja kodumaa kaitsmisest pidi mõtlema vene keeles. Ka väga suur hulk teadustekste avaldati vene keeles ning harvad ei olnud "üleskutsed" hakata selles keeles osaliselt andma kõrgharidustki. Nüüd tahetakse, et me hakkaksime teadusest tasapisi mõtlema inglise keeles. Tõepoolest, nii nagu kogu meie ühiskond püüab ümber õppida, et toime tulla muutunud maailmas, on ka eesti teadlased "ümber õppimas", minnes vene keelelt üle inglise keelele. Milleks meile on vaja eestikeelset teadust? Milleks meile üldse on vaja teadust? Pole ju kahtlust, et kui universumi kärjetaolist struktuuri ei oleks avastatud Tõraveres, oleks see varem või hiljem kusagil mujal ikka avastatud. Teaduse kui sellise areng ei oleks oluliselt kannatanud (ehk ainult tempos), kui Tõravere observatooriumi poleks olemas küll oleks Eesti riik kokku hoidnud nimetamisväärse summa raha. Samas ei ole kahtlust ka selles, et Tõraveres tehtud avastused ja vastavad kulutused oleksid olnud mõttetud, kui neid kiiresti poleks publitseeritud rahvusvahelises väljaandes ja inglise keeles. Loodusteadustele (science) on tõesti tähtis, et selle tulemused oleksid publitseeritud inglise keeles ja soovitavalt oma ala juhtivates ajakirjades (enamasti neid Eestis välja ei anta). Küsimus teaduse keelest on seotud küsimusega teaduse ühtsusest. Eesti autoriteetsetes teadusringkondades on valitsemas ratsionalistlik arusaam, et eksisteerib ainult üks suur ja puhas teadus; et on olemas ainult üks ajatu ja objektiivne kriteerium, mille järgi hinnata teaduslike teadmiste väärtust. Teadus oleks justkui ülemaailmne võidujooks Tõe kinnipüüdmise nimel, kusjuures vahefini*ite võitjaid pärjatakse au ja kuulsusega. Ja kuigi filosoofid kogu maailmas vaidlevad, kas teaduslike teooriate mõõdupuuks on nende vastavus tõele, faktidele, praktikale või millele iganes, ollakse Eestis veendunud, et teaduslike tekstide hindamise aluseks on nende avaldamine rahvusvahelistes nn. indekseeritud väljaannetes. Ja loomulikult ei saa seda teha teisiti kui ainult inglise keeles. Üldistes loodusteadustes (nimetatagu neid allpool L-teadusteks) võib mainitud asjaolul tõesti kaalu olla, sest kui sind ei ole seal (s.t. rahvusvaheliselt arvestataval tasandil), ei ole sind olemas ja järelikult ka tarvis. Astrofüüsikat, näiteks, on vaja uurida ainult astrofüüsika kui sellise pärast ja sellest seisukohast vaadates on täiesti ükskõik, kus seda tehakse peaasi, et seda tehakse tipptasemel. Ühiskonnateadustes on lood enamasti teised. Suur osa ühiskonnateadusi, nagu arheoloogia, ajalugu, etnoloogia jne., ei uuri universaalseid (loodus)nähtusi, vaid konkreetseid inimühiskondi konkreetses ajas ja ruumis. Nii nagu uurimisobjekt, nii erineb ka selliste teaduste metodoloogia märgatavalt L-teaduste omast. Võime neid nimetada rahvus-, rahva- või riigikeskseteks teadusteks (olgu nad siin R-teadused). Uurida Eesti esiajalugu ei ole tarvis niivõrd arheoloogia kui sellise, vaid eeskätt eesti rahva enda ja tema mineviku tundmaõppimise huvides; kui seda ei tee meie, ei tee seda keegi. See tähendab, et kõigi Eesti-kesksete teaduste esimene adressaat on eesti rahvas ja alles seejärel rahvusvaheline teadlaskond. Eestis prevaleerivad nõukogude aja pärandina endiselt L-teadused, seda on näha kõigest (alates rahade jagamisest ja lõpetades akadeemikute nimekirjaga), kusjuures R-teadused on surutud loodusteadlaste poolt sätestatud raamidesse ja mängureeglitesse. Küsimus teaduse keelest taandub küsimusele Eesti teaduse prioriteetidest. Kui me endiselt peame Eesti jaoks esmatähtsaks nn. suurt maailmateadust, siis jah, olen nõus: tuleb avaldada inglise keeles. Aga ka sellest on veel vähe tuleb avaldada ainult välismaal, sest ega kolkakülas ilmunud asju ju keegi ei vaata, olgu need kirjutatud mis keeles tahes. Aga härrased, küsigem ka sellelt, kes meid ülal peab maksumaksjalt! Arvan, et mul maksumaksjana on küll täielik õigus nõuda, et minu poolt ülalpeetav teadlane annaks oma tegevusest aru (s.t. avaldaks oma töö tulemusi) minu emakeeles. Kui aga meie ametlik teaduspoliitika (?!) peaks L-teadustega vähemalt sama tähtsaks ka Eesti-kesksete teaduste viljelemist, siis tuleb siin, esiteks, jätta vabaks keelekasutus (sest milleks peame me oma rahvale kirjutama võõras keeles), ja teiseks, loobuda tulemuste hindamisel nõudest indekseeritud väljaannete kohta, sest R-teaduste jaoks on midagi jaburamat raske välja mõelda. Näiteks ei ole ükski Põhja-Euroopas ilmuv soliidne ja rahvusvaheline arheoloogiaajakiri indekseeritav nad sellepärast ongi soliidsed, et neid arvestatakse, loetakse ja jälgitakse niikuinii. Ja kui mõni kergekaaluline Ameerika pildiajakiri ongi indekseeritav, siis paraku ei paku neile seal mingit huvi kammkeraamika, Iru linnus või Hiiumaa kiviaeg. Kui juba jutt läks teaduse prioriteetidele, siis minu arvates peaks Eesti taoline vaene väikeriik seadma esikohale rakendusteadused, mille tulemustest kõigepealt meile endile mingit otsest majanduslikku kasu tõuseb. See suurendaks heaolu ja kokkuvõttes ka võimalusi teiste teaduste paremaks rahastamiseks. Teisele kohale paneksin kõik need teadused, mis uurivad Eesti maad, riiki ja rahvast neid valdkondi hõlmata on meie kohus muu maailma ees. Ja alles kõige lõppu jätaksin selle "suure ja puhta maailmateaduse", L-teaduse, mida saab harrastada ainult sedavõrd, kuivõrd ollakse tipus ja kuivõrd mujalt raha üle jääb. Väide konkurentsivõimetu teaduse vältimisest sellega, et kirjutatakse inglise keeles, võib jällegi paika pidada üksnes L-teadustes. R-teadustes võib olukord olla lausa vastupidine oma n.-ö. ebapädevust on võimalik varjata just nimelt avaldamisega võõras keeles ja kaugel maal, lootuses, et keegi kohaliku materjaliga kursis olev teadlane seda ei märka. Kuna R-teaduste uurimisobjekt on igal maal erinev, siis nende teadlaste arv, kes oleks detailideni kursis mõne teise maa vastava ainesega, on peaaegu nullilähedane. Seega asub Eesti-kesksete teaduste "hindamiskomisjon" 99 %-selt Eestis ja mitte kusagil mujal. Ja hulluks läheb lugu siis, kui mõni "konkurentsivõimetu" tekst tõesti jõuab rahvusvahelisele areenile seda võidakse seal asjatundmatuse tõttu võtta ju konkurentsivõimelisena! Loomulikult on ka igal R-teadusel olemas komponent, mis ühendab teda teiste teadustega: teooria, metodoloogia, metoodika. Just selles osas võib ühe maa teadlane hinnata teise maa teadlase tööd, kuid siin teeb asja omakorda keeruliseks üheaegsete paradigmade rohkus ühiskonna- ja sotsiaalteadustes. Soovitus kirjutada teadustöid ainult inglise keeles toob endaga vältimatult kaasa eesti keele taandumise köögikeele tasemele. Teadus areneb tänapäeval väga kiiresti ja R-teadused ei ole siin mingi erand. Näiteks ei ole võimalik tänapäeva arheoloogiast rääkida 1950-ndate aastate eesti keeles sõnadest jääb puudu! Peaaegu iga uurimusega on tarvis võtta kasutusele mõni uus termin, ja kui seda pole kümme või kakskümmend aastat järjest tehtud, siis polegi eesti keeles võimalik enam teaduse asjadest kirjutada. Uued erialaterminid sünnivad aga üksnes selles keeles kirjutades, mitte omavahel rääkides või mõeldes, sest rääkida ja mõelda võib ju ka lihtsamalt, võõrkeelseid sõnu sisse jättes. Kui traagiliselt on meie L-teadlaste keelele mõjunud vähene kirjutamine eesti keeles, seda võib igaüks näha vastavaid tekste lugedes need kubisevad terminitest, mis pole midagi muud kui inglisekeelsete sõnade eesti keelele mugandatud vormid. Ilma tubli inglise keele oskuseta pole võimalik sellest "eesti keelest" aru saada. Aga miks ei võiks nemadki luua omakeelseid termineid, nagu seda näiteks soomlased väga edukalt on teinud? Või kas tõesti peab sama saatus ootama ka eesti etnoloogiat, arheoloogiat, keeleteadust? Eelnevaga ei taha ma sugugi väita seda, et Eesti maa ja rahva uurijad ei peaks oma töö tulemusi publitseerima teistes keeltes ja teistel maadel. Ent siin tuleb jätta otsustamise õigus iga teaduse esindajaile endile, mitte teadusbürokraatidele. Näiteks, juba üle 25 aasta on eesti arheoloogid avaldanud igal aastal oma väljakaevamiste tulemusi võõrkeeltes see on andmebaas, mis on kättesaadav kõikidele arheoloogidele üle maailma. Teiste uurimistööde avaldamisel on ühe olulise tegurina arvestatud võimalikku auditooriumi kui suur osa sellest on ida pool, siis on kirjutatud vene keeles, kui lääne pool, siis saksa või inglise keeles, kui omal maal, siis eesti keeles. Mis kindlasti peaks olema inglise keeles olemas, see on kaasaegne üldkäsitus vastava teadusharu põhisaavutustest arheoloogias näiteks ülevaade esiajaloost, mis aga hetkel paraku puudub. Niisiis, milleks meile on tarvis eestikeelset teadust? Minule on seda kõigepealt vaja selleks, et tunda ennast täisväärtusliku ja (ka) enesest lugupidava rahva liikmena. Et saaksin tunda uhkust oma keele üle, mis kõlab ühtviisi kaunilt ja täiuslikult nii luules kui ka kammkeraamikast ja kaugetest tähtedest kõneldes. Et ma ennast ise saaksin väljendada kõige täpsemalt ja korrektsemalt, sest igasugune tõlge on teatud määral lihtsustus ja moonutus. Et mu rahvas ei võõranduks oma teadusest samal kombel, nagu ta juba on võõrandunud poliitilisest võimust. Arvan, et see kõik ei olegi nii tähtsusetu. Valter Lang,
P. S. Peeter Tulviste ettekanne ilmus lühendatud kujul Eesti Päevalehes
|
