Kultuurimeedia feminiseerumine – kas muutunud rollisuhted või epifenomen?

 
 

 
Igor Garšnek muretseb, et ETV kultuurisaadetes võimutsevad naised.  Foto: Arno Saar

 
Eratelekanalite konkurss tegevuslitsentside saamiseks on tekitanud palju poleemikat, samuti kui Eesti Televisiooni, meie ainsa avalik-õigusliku telekanali järgmise aasta eelarve vähendamine ligi 4 miljoni krooni võrra. Samas on need asjaolud andnud olulise tõuke televaatajaskonna maitse-eelistuste süvendatud uurimiseks. 
Nendesse uuringutesse ja laiaulatuslikku arvamusküsitlusse on kaasatud nii EMOR kui firma Saar-Poll, samuti novembris asutatud Avalike Huvigruppide Uurimise Instituut (AHUI), mis tegutseb Eesti Keele Instituudi allüksusena Sergei Stadnikovi juhtimisel. Töö on mitmeetapiline – kõigepealt täpsustatakse tele- ja raadiokanalite auditooriumi struktuur, paralleelselt sellega aga ka kirjutava pressi lugejaskond kui sihtgrupp. 
Nimetatud uurimistöö eesmärgiks on välja selgitada kultuurisaadete vaadatavus ning ajakirjandusliku kunsti-, teatri- ja muusikakriitika loetavus Eestis. Töömahukas projekt jätkub, kuid esimeste tulemuste põhjal võib väita, et telekanalitesst juhib vaadatavuselt endiselt Eesti Televisioon. Samas näitavad AHUI küsitlused, et ETV vaatajaskonna puhul ilmneb väike, aga siiski märgatav kahanemistendents. Eriti puudutab see ETV kultuurisaateid. Küsimus on sedavõrd tõsine, et asja hakkas 17. detsembril oma koosolekul arutama Eesti Ringhäälingunõukogu – kui kultuurisaadete vaadatavus väheneb, siis peab sellel olema ka konkreetne  põhjus. Tutvunud EMORi, Saar-Polli ja AHUI uurimistulemustega, tõi Eesti Ringhäälingunõukogu esimees Paul-Eerik Rummo välja huvitava tõsiasja – eesti kultuurimeedia feminiseerumise. Tõepoolest – tavaline televaataja ehk ei pööragi tähelepanu sellele, et enammiku kultuurisaadetest teevad meil naised. Piisab, kui vaadata kasvõi "Muusikaelu" või kuulata "Klassikaraadiot" – kes on saatejuhid ja eetrihääled? Muidugi naised. Kas muutunud rollisuhted või meie kultuurielu epifenomen?
Esmapilgul võib tunduda, et siin pole mingit probleemi, sest need saated on väga heal tasemel. Kuid ometi hakkavad mehed seetõttu kultuurisaadete vaatamisest võõrduma, sest nende tegijad ei arvesta nn. publiku samastumisefektiga. On ju üldteada, et kõik seebikad ja vesternid töötavad vaataja peal just selle efekti tõttu – iga pereema tahab end teleekraani ees samastada Brooke’iga "Vapratest ja ilusatest" ning iga pereisa Walkeriga Texasest. Kuid on enam kui kahtlane, kas pereisad tahavad end samastada näiteks Karmel Eikneri või Kaia Lattikasega. See on probleem, sest "Walker – Texase korravalvur" pole selleks ajaks veel lõppenud, kui "Muusikaelu" algab, ja nii ei näe muusikasaadet tavaliselt ka teised pereliikmed. 
Kultuuritemaatika kõrval puudutab see ka ETV ülejäänud saateid, näiteks petliku nimetusega "Meestemaailma". Teeb siis meesterahvas teleka lahti ja mida ta kõigepealt näeb – mitte ühte, vaid koguni kahte naissaatejuhti, Kärt Karpat ja Tiina Kimmelit! "Probleemi juured on ilmselt sügavamal, juhtkonna tasandil," tõdes Paul-Eerik Rummo oma sõnavõtus. AHUI ja EMORi uuringud igatahes näitasid, et nii "Klassikaraadio" juht kui ETV muusikasaadete peatoimetaja on naisterahvas, vastavalt Tiia Teder ja Heidi Pruuli, ning Saar-Polli andmetel on nad koguni õed. Ringhäälingunõukogu koosolekul viibinud ETV peadirektori Toomas Lepa sõnul polnud see talle uudis, kuid probleemi nägevat siin temagi. "Küsige kultuuriminister Jaak Allikult, kui palju ja kuidas me originaalsaateid toodame, sest tema arvas, et meil pole seda 4 miljonit krooni eelarvest vaja, kui meie kultuurisaateid teevad peamiselt naisterahvad" (vt. EPL 4. XII, "ETV tõmbab omasaateid koomale"). Olukorra parandamiseks lubas ETV peadirektor igatahes riputada nii "Muusikaelu" kui petliku "Meestemaailma" jätkumise kohale hiigelsuure küsimärgi. 
Ning ega kirjutavas pressis olukord parem ole – hullem veel. Kui me tahame lugeda kontserdielu kajastavaid kriitilisi refleksioone (aga muusikahuvilised mehed ehk varsti enam ei tahagi), siis korduvad ikka ühed ja samad nimed – Heili Vaus, Evi Arujärv, Lembi Mets, Anneli Remme, Ines Rannap juop. (ja uuesti otsast peale). Kriitikute soolises kuuluvuses siin ilmselt kahtlusi pole. Aga toimetajad? Tiina Mattisen, Barbi Pilvre, Tiina Õun, Reet Varblane… Loetelu läheks liiga pikaks. Aga teatrikriitika? Margot Visnap, Kärt Hellermaa, Lilian Vellerand… Nüüd võidakse muidugi öelda, et näiteks Mihkel Mutt kirjutab ju ka teatriarvustusi. Õigus küll, aga palju harvemini kui eespoolnimetatud seltskond. Pealegi – mida suudab üksainus Mutt sellise hulga ja veel hästikirjutavate, palun vabandust, muttide vastu? Mitte midagi. Ainult siis ehk, kui Meelis Kapstas appi tuleb. Nii et probleem on eesti kultuurimaastikul üldine ning tegelikult juba ammune.
Mäletatavasti tekitasid kirjandusringkondades 1989. aastal parajat segadust Ene Hölderlini näiliselt motiveerimata rünnakud Olev Remsu vastu, kellelt oli just äsja ilmunud romaan "Kurbmäng Paabelis". Hiljem siiski selgus, et lahmiva kriitika autoriks oli hoopis meesterahvas, kirjaniku kolleeg, kelle tõelise nime jätame siin mainimata. "No nii madalale poleks ma iialgi laskunud," olid Remsu nüüd juba klassikaliseks saanud sõnad ning kirjanik jättis Hölderlini (erinevalt Urmas Otist) kohtusse kaebamata. Küllap taipas Olev Remsu juba tollal, et niisuguse soolise mimikri taga oli kadeda kolleegi läbinägelikkus kultuuriruumi feminiseerumisest, mis tollal muidugi peitis end veel isamaalaulude ja rahvusaadete varju.
Eesti feministidel, näiteks Mare Trallal ja Katrin Kivimaal, näib esmapilgul olevat põhjust võidurõõmuks, sest võrdõiguslikkuse sildi all on naissoo esindajail läinud korda haarata juhtpositsioonid pea kõigis kultuurimeedia sõlmpunktides. Kuid, arvestades teiste maade kogemust, saab ilmselt ka eesti feministidele saatuslikuks just nimelt seesama võrdõiguslikkuse printsiip, mis tähendab nimelt võrdsust ja mitte ülekaalu. Huvitava paralleelina võib siin tuua rahvusvaheliselt tuntud feministlikus ajakirjas Feminomania äsja ilmunud kirjutise "Women’s Crusade", et üha enam läänemaailma emantsipeerunud naisi pole rahul olukorraga, kus nad, tulnud väsitavalt päevatöölt stuudiost-toimetusest-teleshowlt jne. koju, näevad ikka üht ja sama pilti – pereisa kui kultuuritarbijat, sussid jalas, ajalehega teleka ees. "Niimoodi ei saa see igavesti kesta, tehku ise ka midagi," oli artikli autor Molly Parton resoluutne ja otsustav.

Igor Garšnek