Sirje Kiin: Kuidas sa tutvusid Marie Underiga? 
Astrid Ivask: Meie tutvus algas 1957. aastal meie esimese Euroopa reisi ajal. See oli väga vara, sest alles 1949  olime jõudnud Ameerikasse ja juba 1957 läksime kolmeks kuuks Euroopasse. Läksime muuhulgas ka Rootsi, sest Ivar tahtis tutvuda Marie Underi ja Artur Adsoniga. 
Sirje Kiin: Kas  olid Underit varem lugenud ja kui, siis mis keeles? 
Astrid Ivask: Olin lugenud muidugi, aga ainult tõlkes, sest tollal ma ei osanud veel kuigi palju eesti keelt. Lugesin vist veidi saksa keeles. 
Sirje Kiin: Mis on meeles sellest esimesest kohtumisest? 
Astrid Ivask: Mäletan, et Under oli  nooruslik ja nägi hea välja. Ta oli tookord juba 74aastane. Under oli ilus, salapärane daam. Ta polnud eriti kergesti ligipääsetav isiksus, rohkem endassesulgunud ja omaette. Kuid samas lahke, tähelepanelik. Väiksemas seltskonnas armastas ta siiski ka rääkida ning vastas meelsasti küsimustele. Nende juures oli ikka väga seltskondlik olemine. Külastasime neid ühtekokku viis-kuus korda. Underiga vestlesime saksa keeles. Traditsiooniliselt pakuti nende kodus ikka tikerberitorti, see oli Marie Underi spetsialiteet. Kook oli väga hea, seal oli palju tikerberisid peal. Võibolla küpsetas Under vahel ka ise, aga kui meie külas olime, küpsetas kooki küll tema õde Berta, kes oli alati köögis. Bertaga ei kohtunud ma kunagi, teda ei tutvustatud. 
Sirje Kiin: Kes sinna seltskonda veel kuulusid? 
Astrid Ivask: Abikaasa Artur Adson muidugi ja Underi tütar Hedda Hacker, kes elas koos emaga. Esimesed aastad, kui ma veel eesti keelt ei osanud, istus Hedda minu kõrval ja rääkis minuga saksa keeles, kui teised eesti keeles vestlesid.  Johannes Aavik oli peaaegu iga kord seal, kui me neid külastasime. Ta oli Underi ja Adsoni hea sõber.  Aavik oli tookord umbes 80aastane kena vanahärra, kellel olid ikka väga kindlad arvamused. 
Sirje Kiin: Milline oli Underi kodune õhkkond? 
Astrid Ivask: See oli meeldiv õhkkond. Kui me juba kauem tundsime, siis Under  kaebas vahel, et nad on selles korteris juba nii kaua ilma remondita elanud. Aga elutoas, kus me olime, olid seinad maale täis ja see oli hubane. Nad elasid kahetoalises korteris neljakesi: Under, Adson, õde Berta ja tütar Hedda. Ümbrus oli meeldiv, vaikne Stockholmi eeslinna Hägersteni aedlinnake. Nende kodu lähedal oli Bellmani kaev, kuhu nad Adsoniga iga päev jalutasid. Sealkandis elas palju pagulaseestlasi ja -lätlasi. 
Kõigele vaatamata ei suutnud Under ja Adson siiski koduneda Rootsi loodusega. Adson, ja vist ka Under, ütles, et seal on nii palju kaljusid  ja need haisevad. Ma ei saanud algul aru, kuidas saab inimese nina haista kaljude lõhna, aga nüüd ma mõistan, et see lõhnajutt oli nende jaoks võõramaa looduse mittearmastamise väljendus. Neile meeldisid küll kaunid Mälari järvevaated, aga see lõhn ja loodus oli neile võõras. Nad tundsid, et elavad võõrsil. 
Sirje Kiin: Millest neil kohtumistel vesteldi? 
Astrid Ivask: Kuna Aavik oli kohal, siis ikka keeleuuendusest. Aavikul olid väga teravad arvamused. Näiteks ei meeldinud talle kollased rahvad nagu hiinlased. Kord, kui ta süttis ja väitis, et hiinlased peab merre ajama, siis ütles Under tasandavalt, et kas sa tõesti mõtled seda. 
Räägiti ikka Siuru aegadest ja toonastest inimestest ja Ivar küsis Underilt igasuguseid küsimusi tema loomingu kohta. Räägiti ka Gustav Suitsust ja Eesti paikadest, näiteks Kassari saarest, kus Under oli kirjutanud. Rohkem räägiti pagulassõpradest, nagu Aleksis Rannitist, Ants Orasest jt., kirjandusest ja Ameerika elust, kuna me olime sealt tulnud. Mäletan, et kord oli meie külaskäigul kaasas ka noor Paul Laan ja Ivo Iliste koos abikaasa Helvi Roobiga. Ma viisin alati Underile omaküpsetatud rukkileiba. Küpsetasin seda Eestist saadud juuretisega leiba kõik need 43 aastat, mis me Ameerikas elasime. 
Sirje Kiin: Sa oled tõlkinud Marie Underi luulet ja Under on tõlkinud Sinu luuletusi. Kuidas see sündis? 
Astrid Ivask: Pärast esimest kohtumist hakkasime  kirju vahetama ja siis ma tõlkisin inglise keelde Underi “Unetuma laulu”. Seda pikka laulu oli väga raske tõlkida. Avaldamiseni asi ei jõudnud. Saatsin tõlke Ants Orasele läbivaatamiseks, vastus oli väga positiivne. Ta kirjutas, et teie filoloogiline eeltöö on olnud suurepärane. Pärast seda avaldasin mõned Underi luuletõlked ajakirjades nii läti kui inglise keeles. Luuletused “Üksi merega”, “Kevadmärgid”, “Seisatan” ja “Langes üks täht” ilmusid läti pagulaste ajakirjas Jauna Gaita (1964, nr.45/46). Eriti hästi õnnestus kevadeluuletus inimesest, kes lööb üht kärbest maha. Läti keelde olen tõlkinud veel mitu Underi unetuseteemalist luuletust. Ja siis tõlkis Under neli minu luuletust eesti keelde. Need olid “Härjavõitlus”, “Talveudu”, “Sügise algus” ja “Järve ristsed”. Tõlked ilmusid ajakirjas Mana (1962, nr.1). Kirjavahetus oligi meil seoses nende luuletuste tõlkimisega. Kord Under ütles, kuidas ta imetleb minu luuletamist, kui väga tagasihoidlik ma olen – säärane tunde valitsemine, diskreetsus. Mõtlesin siis, et kas ta pidas võrdluses silmas oma esimesi luuletusi, kus ta oli väga avameelne oma tunnetega. Under märkas, et tema ja minu luuletuste vahel on väga suur vahe, eriti esimestes luuletustes. 
 Underile meeldisid ikka sirelid. Minnesota kolledzhis oli üks mägi, kus kasvas üle 60 sirelisordi ja ühel aastal õitsesid need kõik korraga. See oli pööraselt ilus ja kuidas nad lõhnasid! Kord läksin ja noppisin igast põõsast väikesed sireliõied, kuivatasin nad botaaniliselt ära ning tegin säärase väikese albumi, kus sireliõied olid sortide järgi sees. Under tänas ilusa albumi eest ja kirjutas, et kink näitab ju õrna armastust saaja vastu! Aga ma ei saa ütelda, et ma oleks tundnud Underi vastu õrna armastust. See oli pigem austus ja imetlus, sest ta oli isik, keda pidi austama ja imetlema. Siis tundsin end veidi süüdlasena, et tema uskus, nagu oleks see õrn armastus olnud. 
Sirje Kiin: Missugused olid Marie Underi ja Artur Adsoni suhted?  
Astrid Ivask: Muidugi oli see väga soe suhe. Adson oli Underit abistades ja assisteerides väga tähelepanelik. Mingit pinget ma ei tundnud, võibolla ainult siis, kui räägiti Underi unetusest, aga mitte selles mõttes, et Adson või Under oleks selle üle kaevanud. Aga see oli nende mure. 
Sirje Kiin: Kuidas õnnestus Ivar Ivaskil Marie Underit lindistada ja luuletusi lugema panna? Under pelgas ju väga avalikke esinemisi, üks Siuru õhtu jäi ainsaks erandiks. Tavaliselt keeldus ta ka usutlustest. 
Astrid Ivask: Jah, tõepoolest, kord tuli Ivar Underi juurde väikese lindistajaga ja tahtis, et Under loeks oma luulet. Under tõrkus alguses, öeldes, et tema ei ole kunagi masinasse sisse lugend. Kuid Adson rääkis temaga ja palus teda. Nad läksid teise tuppa ja veidi aja pärast Adson tuli ja ütles, et Under on nüüd valmis. Siis läksid nad Underiga teise tuppa ja sääl siis Under luges talle. Lindi andis Ivar Tartu Kirjandusmuuseumile. See on haruldane saavutus, sest muidu polekski Underi häält salvestatud. Ta luges lindile “Raismik. Mets” jt. luuletusi. Ta hääl polnud kuigi tugev, aga ta loeb ilusasti, loomulikult, mitte liialdades, veidi laulvas toonis. Linti kuulates panime tähele, et Under ei öelnud eesti õ-tähte, kuna tema vanemad olid ju saarlased. Vestluses see ei torganud kõrva. Keegi teine poleks saanud seda lindistust teha, sest Underil oli Ivariga väga hea vahekord. Kui Ivar palus ja veenis teda, et see on tähtis, ja Adson assisteeris Ivarit, siis ta nõustus. Meie istusime lindistamise ajal Hedda ja Aavikuga vaikselt elutoas ja ootasime. 
Sirje Kiin: Kui teie kirjavahetus oli tõlkimisteemaline, mis mulje jäi sulle Underi tõlkimispõhimõtetest? Millele ta luule tõlkimisel tähelepanu pööras, mida järgis ja silmas pidas? 
Astrid Ivask: Underile olid tähtsad riimid. Vabavärss ei olnud temale loomulik, kuigi ta on ju ka ise mõned vabavärsid kirjutand. Ta jälgis täpselt riimiskeemi, seda püüdis ta ikka hoida. Üks minu luuletustest, mida ta tõlkis, oli sonett “Härjavõitlus”. Mul on üldse kaks või kolm sonetti. See tõlge meeldib mulle, Under tegi seda väga ilusasti. Ta jälgis küll hoolega riimiskeemi, kuid talle pidi vist ikka luuletus enne meeldima, kui ta seda tõlkima hakkas. Ja muidugi pidime andma talle saksa keeles tehtud toortõlked (reaalused) ette. Läti keelt Under ei osanud, aga ta tahtis ikka näha, kuidas luuletus originaalis välja näeb, missugused riimid seal on. Muidugi, sonett on sonett, ta teadis ju küll, kuidas see peab olema. Tema enda sonetid on ju nii kuulsad. Nii et võibolla talle meeldis just sonetti tõlkida, aga kuna mul on ainult need paar sonetti, siis see lõppes sellega. Teised luuletused, mida ta tõlkis, olid kõik minu esimesest kogust, need olid lihtsamad kui sonett ja lühemad ka. Aga neiski oli ikka riim või poolriim. Ja need on tõlkes ka kõik olemas. Underile meeldis, kui talle anti ülesandeks midagi teha. Muidugi ta ise valis ja tahtis ka. Kui ta ise ei saanud luulet kirjutada, siis tõlkimine tegi talle võibolla samasugust rõõmu. Ivar ergutas tihti Underit, et ta peaks oma mälestusi kirja panema, et see oleks väga tähtis, kuid vastus oli alati negatiivne: Under ei pidand seda võimalikuks. Under ei tundnud end proosat kirjutades hästi. Ta oli katsunud seda teha, kuid see ei õnnestunud, arvas ta. Kuid luule tõlkimisele sai teda ergutada. 
Sirje Kiin: Miks hakkas Marie Under just Ivar Ivaskiga nii pikka kirjavahetust pidama? Kuidas õnnestus Ivaril põlvkond vanem daam end  nii avama panna? 
Astrid Ivask: Ivar oli väga aus inimene. Ja usaldusväärne. Ivar tundus talle usaldusväärsena. Ja muidugi oskas ta küsida. Veidi ehk ka torgata ja ässitada teda. Underile ei meeldinud, kui Ivar kirjutas kusagil umbes nii, et Under sammub väga maamehelikult, priskelt mäkke. Under oli siis veidi solvunud. Sellest sigines nende vahel üks vaidlus. Ma ei tea, Ivaril lihtsalt oli lihtsalt säärane and – empaatia. Ta sai elu jooksul paljude kirjanikega kokku. Ta armastas kirjandust üle kõige ja ta oli väga viisakas inimene. Muidugi oli tal suur-suur austus Underi vastu. Ja võibolla temal oli see õrn armastus, mida minul ju päriselt polnud. Mina austasin Underit. Ivar oskas temalt küsida metafüüsilisi küsimusi, sest keegi ei olnud neid Underilt enne küsinud. 
Nende vestluste juures olid ju alati ka teised inimesed, need olid väga seltskondlikud, inimlikud ja soojad vestlused, mis olid väga tähtsad, sest ilma sääraste kohtumisteta ei oleks Ivar saanud Underilt välja seda, mis ta sai. Ta pidi ju nägema seda inimest ja usaldama teda. Ivar meeldis talle inimesena. Nii et Under usaldas Ivarit ja Ivar usaldas Underit. Under tundis, et Ivari jaoks on ta nagu Eesti luule tipp. Ja et Ivari küsimused on ausad ja et ta on asjast huvitet. Ju Under vist tundis ka, et kunagi kuskil on see väga tähtis, mida ta kirjutab. Ma ei usu, et ta kirjutas need kirjad kerge käega, ta tahtis võibolla neid asju välja ütelda, aga keegi ei olnud küsind. Tihti ta kaitses ka end neis kirjades. Arvan, et ta tundis, et siin on ehk võimalus öelda asju, mida mujal ei saanud. Kui keegi küsib ühe inimese käest sügavaid asju usu ja veendumuste kohta, mida  keegi  teine ei ole kunagi küsinud, siis äkki see inimene või luuletaja mõtleb, et võibolla tõesti ma ütlen välja. See vahekord jäi lõpuni sääraseks austuse, armastuse ja sümpaatia vahekorraks, kuni Adson hakkas distantsi pidama. Nendele ei meeldinud, et suheldakse Nõukogude Eestiga. Ja kui Ivar asus 1967. aastal ajakirja toimetaja kohale, ei saanud ta ka töö tõttu enam nii tihti kirjutada. Ivar tahtis ajakirjas siiski arvustada ka Nõukogude Eestis ilmunud raamatuid, kuid see oli Adsonile vastukarva ja ta lõpetas vahekorra. See juhtus Adsoni, mitte Ivari soovil. Aga just 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate algul oli see olnud nagu esimene suur puhang, energia, kus aastas vahetati kuni paarkümmend pikka kirja. 
 Sirje Kiin: Ivar Ivask kirjutab päevikus, et kirjavahetusse Marie Underiga pani ta endast parima. Kas Sinu arvates oli see ka Ivari jaoks oluline kirjavahetus? 
Astrid Ivask: Oo jaa, äärmiselt oluline. Muidugi pani ta sinna oma parimad usulised ja metafüüsilised veendumused. Ivar oli ju säärane metafüüsiline inimene, ta oli sügavalt usklik, aga mitte kiriklikus mõttes. Ja ta oli filosoofiline inimene. Võibolla keegi ei olnud Underiga niiviisi rääkind ega niiviisi talle kirjutand, sest eestlased on pragmaatilised. Eestlased ei ole kohe üldse mitte müstikud. Ivar hakkas Underile lähenema ja küsima, kas tal ei ole pragmaatilise, ütleme protestantliku, külma usu taga midagi muud. Ja Under püüdis talle vastata. Ivar esitas oma mõtteid just eesti loogilisuse ja pragmaatilisuse vastu. Nüüd ei ole ma Underi kirju Ivarile uuesti läbi lugenud, aga kui need omal ajal tulid, oli see meie jaoks suur sündmus. See oli Ivarile väga tähtis. Tookord lugesin neid ka mina, ja kui ma eesti keeles kõigest aru ei saand, siis Ivar tõlkis mulle saksa või läti keelde. Ivarile kirjutas Under eesti keeles, minule saksa keeles, mis oli tema jaoks ka väga kodune. 
Sirje Kiin: Mida sa ise Underist kui luuletajast arvad? 
Astrid Ivask: Under on suur-suur-suur luuletaja, geenius, suurim naisluuletaja, keda ma isiklikult olen tundnud ja lugenud. Tema geenius on suurem, nii et näiteks läti kirjanduses vastavat ei leidu. Ta on üks suuremaid luuletajaid, keda tean. 
Sirje Kiin: Miks? Mida sa tema luules suureks hindad? 
Astrid Ivask: Ma hindan Underi luule haaret ja tundesügavust ja seda suurt loovat energiat, mis seal ilmneb. Mitte niivõrd metafüüsiliselt, aga see on puhas luule. See ei ole ratsionaliseeritud ega mõtisklev nagu näiteks see Poola naisluuletaja Szymborska, kes hiljuti sai Nobeli auhinna. Szymborska on minu jaoks liig loogiline, liig väljamõeldud. Underi kõige tähtsam ja väljapaistvam omadus on tundetugevus,  värskus. Näiteks luuletus “Sõit hommikusse”, eks ole! Seal on puhas elu energia. See on ELU ise. See on vitaalsus, mida ma hindan. Elu vitaalsus ja elu energia. Kus sa veel säärast leiad? 
Minu jaoks on Underi luule ja talent vitaalsuse ja elujõu kehastus, nagu see élan vital  millest  prantsuse filosoof Henry Bergson räägib. Säärane jõud ja elutunnistus on luules nii haruldane ja harvaesinev. Arvan, et Under kannatas selle elujõu pärast unetuse all. Ja ta elas ju väga pika elu. Tundub, et temas oli sees nii haruldane vitaalsus, et sellest ei saand luules lahti. Ja kui ta oleks saand Eestis edasi olla, oleks ta kindlasti veel palju kirjutand, palju loonud. Aga paguluses ei saanud ta seda teha. 
Under armastas läti luuletaja Caksi poeemi “Elu”, eriti selles esinevat kuju - Pillimängijat. See on üks fantastiline poeem, mida peaks Underi tõlkes väga esile tõstma, sest selles ühinevad Under ja Caks ülemlaulus elule ja elu vitaalsusele. See on üks suur saavutus, midagi väga tähtsat. Sel ajal, kui Under seda poeemi tõlkis, oli Underi enda vitaalsus kuidagi kuivaks, tühjaks jooksnud ja siis  tuli Ivar Ivask, kes oli täis entusiasmi. Ivari peamine omadus oli vaimustuse võime. Kogu elu jooksul oli nii, et kui Ivar ei saanud vaimustuda, siis ta jättis maha. Astroloogiliselt oli ta kütt (ambur) ja ta pidi vaimustuma. Kui see ei õnnestunud, ei saanud ta elada. Selle vaimustusvõimega tuli ta Underi juurde ja see elustas Underit. Ta usaldas inimest, kelles põles sama vaimustuse tuli, mis temas endaski, kuid mis oli sel ajal sumbunud. Ivar Ivask oli siis 35 ja temas põles see tuli väga heledalt. Under tundis selle vaimustuse ära. Just usaldus oli võtmeks, millega Ivar sai Underi avada. Ivar nägi, et on olemas luuletajaid, kellest Under võiks vaimustuda, ja üks neist oli läti luuletaja Caks. Ivar ikka ergutas Underit, et ta tõlgiks. Ivar saatis talle reaaluseid tõlkeid, vist saksa keeles, algul Caksi luulet, seejärel leedu luuletajat Radauskast, kelle loomingut Ivar väga armastas. Kõiki neid luuletajaid, keda ta austas ja kelle loomingust ta oli vaimustuses, vahendas ta teistele, keda ta armastas, nii et Ivar punus nagu võrku, kus inimesed omavahel kohtusid.  Radauskas oli klassikaline luuletaja, kreeka klassikalise luule moodi,  teistmoodi kui Under. Radauskas on kahtlemata  selle sajandi leedu suurim luuletaja. Ta suri 60aastaselt ning avaldas vaid neli luulekogu. Kui Ivar armastas Radauskast ja Underit, siis ta pidi nad kokku viima. 
Ivar oli tõesti üks säärane keskne tulipunkt, kes ühendas eesti ja läti, leedu ja prantsuse, eriti hispaania ja saksa luuletajaid, aga mitte ainult, ta vahendas ka proosakirjanikke. Sellepärast sobis talle ka tema toimetajatöö ajakirjas World Literature Today. 
Suur luule on suur luule. Caks oli palju vitaalsem kui Radauskas, ta oli Underi sarnane. Caksi poeemi keskne tegelane Pillimängija on otsekui vitaalsuse purse, luule ja eluvitaalsuse keskendus – sümbol. Teisalt oli Radauskas inimesena väga tagasihoidlik. Under tõlkis Radauskase luuletuse “Apollo”, kus ta näeb peene profiiliga Apollot möödumas, kuid ütleb: aga mina pean laulma surnud inimeste laule. Meil, baltlastel, on väga suur rahvaluulepärand. Apollo – Läänemere kultuuri sümbol – läheb oma peene profiiliga meist mööda, aga meie laulame edasi oma rahvaviise. Underile see ilmselt meeldis, et ta seda tõlkis, ehkki Under ise ei ole ju rahvatraditsiooniga seotud. See on haruldane. Läti luuletajad on oma rahvalaulu ja rahvaluulega väga seotud. Ka Caks on seotud, aga Underil seda ei ole. Underil oli ju saksa haridus. Aga kui ta sai ühenduse Caksi ja Radauskasega, siis tegi ta võibolla heaks seda, mis tal endal puudub. Underil ei ole ühendust eesti rahvaluulega. Võibolla ei olnud seda siis vaja. 
Sirje Kiin: Rahvalaul tuli eesti luulesse tagasi alles sügaval okupatsiooniajal Hando Runneli loomingus. 
Astrid Ivask: Ei-ei, see, mis tuli Runneliga, pole see, mida mina silmas pean. Rahvaluulelisus peab väljenduma peenemalt kui Runnelil. Isegi vemmalvärss, mida Kalju Lepik harrastas, pole säärane rahvalaul. 
Vaimulaad, mis läti rahvaluules esineb ja mis on ka Caksi, Veronika Strelerte jt. luules olemas – see on äärmine peenus! Minu meelest on läti rahvaluules oluline just tagasihoidlikkus. Näiteks laulab naine ühes läti rahvalaulus: läksin läbi hõbedase kasesalu, aga ma ei murdnud ühtki oksakest. Kui oleksin oksakese murdnud, käiksin  nüüd üleni hõbedas. See on väga müstiline, miks ta ei murdnud, aga ta ei murdnud. Säärane peenus on läti rahvaluules. See ei väljendu vemmalvärsis. 
Sirje Kiin: Asi pole siis mitte vormilises rahvalaululisuses, vaid sisus? 
Astrid Ivask: Jah, see on sisuline küsimus. Under nägi seda ka minu luules, kui ta ütles, et mu luule on nii diskreetne ja tagasihoidlik. Ta imestas, kuidas ma nii tagasihoidlikult alustan, sest tema enda algus oli olnud üks suur pursang. 
Sirje Kiin: Miks läti pagulasluules on olemas mitu põlvkonda, aga eestlastel mitte? 
Astrid Ivask: Lätlastel on tõesti mitu noort luuletajat, kes on paguluses sündinud ja kirjutavad siiski läti keeles. Lätlastel on koguni teise ja kolmanda põlve pagulaskirjanikud, aga eestlastel ei ole. Me panime Ivariga seda ikka tähele. See tuleb vist sellest, et eestlased on liiga kriitilised, nad on liig k õ v a d, nad on liig iroonilised. Sääl on ka see  e e s t i   m ü r k, nad mürgitavad noored taimed oma kriitikaga ära. Leitakse, et ei ole midagi küllalt hääd. 
Muidugi, eesti keel on väga raske. Ei saa nõuda, et paguluses sündinud noor luuletaja luuletaks  või kirjutaks kohe perfektses eesti keeles. Eesti ratsionaalsus,  kriitika, iroonia – see kõik on liig tugev, see on surmand kõik need noored, kes oleks võind olla. 
Lätlased ja leedulased on soojemad, nad ei ole ka iroonilised. Nad on emalikul viisil noori hoidnud ja julgustanud. Kui me 1960. ja 1970. aastatel kirjutasime ja kõnelesime sel teemal, siis pidi ikka tõdema, et eestlastel ei ole järelkasvu. Eestlastel on teistmoodi vaimulaad kui baltlastel. Eestlastel on tugevam selgroog, nad tulevad asjadega toime, nad pääsevad nüüd esimestena Euroopa Liitu sisse, aga nendel puudub jälle see vaim, mis kasvatas paguluses peale uue põlvkonna – see on see vahe. 
Sirje Kiin: Neid, kes sellist võrdlust teha saavad ja suudavad, on väga vähe, sest kui palju on neid, kes oskaksid kõigi kolme Balti rahva keelt? Sinu emakeel on läti keel, sinu ja Ivari kodune keel oli eesti keel ja ka seda usutlust teeme praegu eesti keeles. Tean, et oskad veel inglise, saksa, prantsuse, vene, hispaania  ja soome keelt, ühtekokku üheksa keelt. Aga kuidas on lood leedu keelega? 
Astrid Ivask: Mina ei valda ka kõiki kolme Balti keelt. Leedu keelest saan aru, olen leedu keelest isegi luulet tõlkinud, kuid rääkida ei saa. Ivar oskas küll nii eesti, läti kui leedu keelt. Ta jälgis ajalehti kõigis kolmes Balti keeles ja andis ka mulle vahel leedu pagulaslehti lugeda. Ivar oli tõepoolest vist ainuke, kes sai omavahel võrrelda kõiki kolme – läti, leedu ja eesti kirjandust ning kultuuri. 

Usutles, lindistas ja pani kirja 
Sirje Kiin