Valeri Vinogradov Tartu Kunstimuuseumis
9. oktoobril avati Tartu Kunstimuuseumis Valeri Vinogradovi näitus "10 let v stroju". 
Kuigi tänavu mais üllatas seni väga leebe abstraktsionist kõiki vaheda ja vaimuka pop-artiga, on seekordne näitus siiski eelkõige ülevaade kümne aasta loomingust. Näituse on koostanud ja kujundanud kunstnik ise, väljas on 63 tööd. Meeldivalt rahulikult kulgeva tempoga saab jälgida Vinogradovi tumedate-mustade tööde ("Tasapind ruumiliste elementidega" 1989, "Kolm risti" 1989) vaheldumist valgetega ("Suur eesti fossiil", "Kask" 1989). Paljud kunstnikud, ehk isegi enamik maalijaid, on jõudnud valge koloriidini. Vinogradovi valge mõjub seninähtuist kargeima ja kauneimana. Värvide taastulemist ja kadumist näitavad kompositsioonid ringi ja kolmnurgaga (1993) ning "Nimetud" (1991). Suured kolaañiseeriad "Itaalia album" (1994/97), "Väike eesti keele sõnastik" (1997) ja "Eesti puit" on tehtud taas väga nappide  värvidega, kuid on samas siiski maalilised, rafineeritumaid ja maitsekamaid kollaañe meie kunstis. Kogu näituse iseloomustamiseks võib öelda, et tegemist on maalikunsti aristokraadiga -- äärmiselt kõrget ja peent maalikultuuri valdava kunstnikuga, kelle teeb eriliseks vaevalt, kuid selgelt tajutav võõras vaim. Võõras vaim, mis pani venelased vaimustuma Soosterist ja mis teeb siin nii nauditavaks Vinogradovi. Näituse avamisel esitleti ka Vinogradovi uut kataloogi. Kultuurkapitali, Sorosi Eesti keskuse ning aktsiaseltside Uniprint ja Storapaber toetusel ning Tiit Jürna suurepärase kujundusega valminud kataloog mõjub oma askeetliku luksuse ja soliidsusega. Näitus on lahti 20. novembrini.
Reet Mark

Liina Siibi näitus Haapsalus
14.  oktoobril avati Haapsalu linnagaleriis Liina Siibi näitus “Seanss”.
Siib jätkab Haapsalus mullu sügisel Sorosi aastanäitusel “Interstanding 2” alustatud teemat. Teismeliste tüdrukute käitumise kaudu analüüsib kunstnik digitaalsetel fotodel soolist identiteeti – naiseks saamist,  olemist ja selle tähendust ühiskonnas. Praegune väljapanek on  välja kasvanud  suvisest Rakvere näitusest. Siibi 36 fotost installatsioon meenutab kaardipakki. Kunstniku sõnutsi võib seda vaadata kui 30ndatel populaarse pasjansi “Santapuuri Mary” ladumist, mille käigus selgusid noortele neidudele tavapäraselt omistatud unistused, nagu “valget verd mees võib tuua õnnetust” ning “musta verd mees saabub koidikul valgel hobusel.” Kaardipaki tegelasteks on kabukiteatri maske ning 30ndate pesu kandvad noored neiud, kes on ennast mõnusasti Rakvere kodaniku muuseumi interjööri sisse seadnud. Kaunis hedonistlik mäng, mille kangelasteks on kaetud nägudega tänapäeva neiud, osutab aga valusalt nii magusatele stereotüüpidele.

 Hispaanlase ja eestlase ühisnäitus Vaalas
13.  oktoobril avati Vaala  eestlase Urmo Rausi ja hispaanlase Xavier Escriba maalide ühisnäitus “Kliima”.
Tallinlane Urmo Raus ja barcelonalane Xavier Escriba said kokku Pariisis École des Beaux-Arts’is ajal, mil see kool oli muutuste ja uue elujõu saavutamise hoos. Kunstnikena kujunesid nad mõlemad välja Pariisis, kuigi nende maalikunst on siiani väga erinev. Escriba väikeformaadilised seeriateks koondatud tööd on kaetud paksu akrüülvärvi kihiga, millesse kunstnik on mõnikord  teinud täkkeid, õõnsusi ja kraapeid, mõnikord on neis jälgi varasematest töödest. Raus eelistab suuri lõuendeid, piirates end teadlikult hallide ja kriitjate toonide ning tavapärase lõuendiga. Tema maalid omandavad  ilme pärast maalipinna kraapimist  pahtlilabida jt. teravate tööriistadega, meenutades salapäraseid grafiteid või palimpseste. Kuid mõlemad hoiduvad Sorbonne'I  professori Yves Michaud’ sõnul “mineviku nostalgilisest respekteerimisest ja manerismist”, kuigi “käivad eelkäijate poolt sisse tallatud rada.”
Urmo Raus on põhjendanud ühisnäituse pealkirja järgmiselt: ”Viibides eemal päritolukliimast, hakkab loomingut ebateadlikult mõjutama mingi seletamatu mälestus valguse meeleoludest, värvidest, aastaaegadest”. Pärast ühisnäituse eksponeerimist Urmo Rausi kodulinnas näeb seda jaanuaris Barcelonas Xavier Escriba kodus. Vaala näitus on lahti 31. Oktoobrini.

 Aalto päev Tartus
15.  oktoobril peeti Tartu ülikoolis  arhitektuuriklassiku Alvar Aalto päeva.
Aalto päev algas ülikooli Õpetatud Nõukogu saalis, kus Eesti ainsa Alvar Aalto projekteeritud eramu müügilepingule kirjutasid alla praegune omanik Tammekannude suguvõsa ja tulevane valdaja Turu ülikool. Villa renoveeritakse Aalto esialgsete kavandite põhjal ning sellest saab Turu ülikooli teadus- ja infokeskus, mis võimaldab intensiivistada Turu ja Tartu ülikooli koostööd. Müügilepingu allakirjutamise järel võtsid sõna Turu ülikooli kantsler Keijo Paunio ja prorektor Hele Everaus. Seejärel meenutati Tammekannude kokkupuuteid noore arhitekti Alvar Aaltoga ning eramu saamise lugu. Kohal viibis ka Soome parlamendi ramatukogu omaaegne juhataja Eeva-Maija Tammekann, kes kõneles oma lapsepõlvekodust Aalto villas.
Pärast avaüritust tutvuti Aalto eramuga Tähtvere linnaosas ning näitusega “Aalto: kolm objekti Eestis” ülikooli raamatukogus. Näituse on koostanud arhitektuurimuuseumi direktor Karin Hallas ja teostanud muuseumi näituste osakonnajuhataja Peeter Mauer. Järgnenud konverentsil keskendus Karin Hallas Tammekannu villale ning Soome Riigimuuseumi direktor Marja-Liisa Rönkko Alvar Aalto muuseumiarhitektuurile.

Lembit Sootsi maalid Kadriorus
9. oktoobril avati Kastellaanimaja galeriis ja A. H. Tammsaare majamuuseumis Lembit Sootsi isiknäitus.
Lembit Sootsi  oli ühingu Eesti Muinsuskaitse Seltsi Sõbrad asutaja Torontos toetades selle kaudu Eesti iseseisvusliikumist 1980. aastate teisel poolel. Vendade Sootside asutatud hotelli- ja restoraniketti Peoleo teab igaüks, kes on Eestis ringi liikunud. Äri valdkonda kuulub ka talu Lõuna-Eestis, kus Lembit Soots praegu elab.  Kunst hakkas Lembit Sootsi huvitama alles keskeas.  Sootsile on iseloomulik suur haare ja risk igas valdkonnas. Tema akrüülmaalid on erakordselt suures formaadis, figuurid ja portreed teostatud uusekspressionistlikult rajuses laadis. Eesti loomeinimeste portreede ja rahvusliku temaatika kõrval on Soots tõlgendanud eri rahvaste, kelti, vanakreeka jt. mütoloogiat. Kriitika on täheldanud teatud vastuolu kirgliku, ekspressionistliku maalilaadi ja rahvusliku ainese paratamatu piiratuse vahel. Eesti ühiskonda väljastpoolt vaatleja illusioonid on kunstnikul aastatega hajunud ja Sootsi loomingu raskuspunkt kaldunud rahvusromantikalt mujale. Antiikmütoloogia fragmentidest lähtudes on kunstnik loonud autobiograafiliste sugemetega töid, milles saab võimalikuks jutustava alge ja maalilise väljenduslikkuse kompromiss. Kelti legendidest pärit sarvedega jumalate, mehhiko kerjuste, huumoririkaste loomamallide väljendusjõud jõuab vaatajani tänu puhaste värvide võimsale keerisele ja figuuride omavahelisele pingele, hoolimata hõredast maalifaktuurist. Kaheosalise retrospektiivnäitusega -- maalid "Elujõud" Kastellaanimaja galeriis ja joonistused "Poosid" A. H. Tammsaare majamuuseumis -- tähistab Lembit Soots oma juubelisünnipäeva. Joonistustega koos on esmakordselt eksponeeritud ka kunstniku nn. apelsinisari, popkunstimõjulised maalid, mis valmisid New Yorgis 1970. aastate lõpul. Kunst ei ole olnud Sootsi  peamine tegevusala, vaid väljendanud tema aateid, saanud tõuget rahvuslikust arengust Eestis. Lembit Sootsi isiknäituse on kujundanud Andres Tolts, kuraator on Anne Lõugas.
Anne Lõugas

 Komi etnofuturistlik maalikunstnikPaša Mikušev
13. oktoobril avati Tartus Legendi galeriis Pavel Mikuševi maalide näitus."Minu paganlikud jumalad"
Paša Mikušev on sündinud 1962. aastal Komi vabariigi pealinnas Sõktõvkaris. Ta on seitsmelapselise pere noorim laps. Pereisa oli traditsiooniline komi jahimees. Komimaal pärib peremärgi just noorim poeg ja nii on Pavel Mikuševi  signeeringu Paša esimene täht isalt saadud peremärgi stiliseering.
Mikušev on lõpetanud 1990. aastal Komimaal kõrgema kunstikooli. Praegu on ta kunstikallakuga elitaargümnaasiumis õpetaja ja  Komi kultuuriajakirja ART peakunstnik. Koos Juri Lisovskiga kujundavad nad Komi mütoloogia-entsüklopeediat. Mikuševi looming kuulub soome-ugri rahvaste perestroikajärgsesse ärkamisaega. Nii komi, mari, udmurdi kui ersa rahvaste rahvuslikke liikumisi vedasid ja veavad kunstnikud, kes loovad suuri rahvusliku taassünni energiast pulbitsevaid õlimaale. Need on mütoloogilise sisuga ja neil on kujutatud ohtrasti vanu rahvuslikke sümboleid, kujundeid, kirju või märke; Mikuševi on inspireerinud komide esimene tähestik. 
Kauksi Ülle

14. oktoobril avati Rakvere galeriis näitus "Uus elu klaasis", kus noored klaasikunstnikud Kati Kerstna, Virve Kiil, Eeva Käsper, Ilmar Saabas, Tiina Sarapu ja Kristel Sibul eksponeerivad oma 1998. aastal valminud töid.
Tähelepanuväärne on skulptuuri- ja objektinäituse ekspositsiooni valgustus, mis toob välja iga teose  spetsiifilised nüansid ja loob ruumis harmoonilise terviku. Näitus on lahti 14. novembrini.

Andrus Joonase näitus Tartus
13. -- 18. oktoobrini on Tartus Obu galeriis Andrus Joonase näitus "Olemise lõppematu kergus". 
Väljapanek koosneb 1998. aastal Pärnus IN-graafika näitusel Pärnu kultuuriametnike poolt ärakeelatud teostest.  Kasutatud visuaalsed kujundid on mitmeti tõlgendatavad. Väljas on "Olemise lõppematu kergus" (I -- III), "Missioon" (Linnaruumis), "Olemise lõppematu kergus & Kollane Hunfmees" (videolavastus).

12. oktoobrist -- 8. novembrini toimub Vaala keldrisaalis projekt "Art is Everywhere", mille käigus astub üles neli noort kunstnikku. Näha saab nii fotot, maali kui ka videot.
12. -- 18. oktoober Mark Raidpere fotod, 20. -- 25. oktoober Anu Aaremäe maalid, 27. oktoober -- 1. november Jasper Zoova videod,
3. -- 8. november Tarrvi Laamann maalid. Näitused avatakse kl. 18.