Poleemika 
Vt. Ants Juske “Surnud Autor ja tema õigused”, Sirp nr. 18, 8. mai. 

Eellugu: On kevad 1998 ja Barthes'i "Autori surmast" saanud kolmkümmend aastat. Aga Autor ei ole veel surnud. Kuigi jagab mõtet, et kõik on dé jà vu. Ja samas ei jaga ka. Sest meenub jõkke astumise mõistulugu. Mis ka veenev. Aga põhi mõte küll ei muutu. Ja inimloomule omane samuti. Seepärast jääb Autorile eriti arusaamatuks, kuidas on võimalik teoste produtseerimine (loomine) asendada nende reprodutseerimisega (järeleloomisega). Millest tekib tarvidus järeleloomise järele? Kas sellest, et pole enam loojaid? 
Tõtt öeldes tunneb Autor pea alati pisukest kohmetust sõnade "looja", "kunstnik", ammugi siis "prohvet" (ettekuulutaja) ees. Puhta lehena samastuks ta koos teiste omataolistega pigem erinevatel sagedustel ja lainepikkustel tundlevate vastuvõtjate metafooriks, mis eri paigus ja olu kordades paiknedes laotusest pingsalt Inimesse puutuvat peilida püüab. Ning kus tugevam inspiratsiooni (sisenduse) laeng tabab võimsamast tahtest, ülevamast tundest ja tundlikumast tajust kantud otsingut. Mis omakorda kunsti keelde muundatuna eneses igaviku mõõdet säilitama ehk võimendamagi peaks. Aga kuidas jääb algupärasusega ses Aja Vaimus? Üha kiiremalt ja kirevamini muutub dekoor. Metsikus tempos märkab esmast, uut. 
Autor on elanud teadmises, et uus ja algupärane pole sünonüümid, sest tema romantilise (igatsuslik tundelise, uljalt kangelasmeelse) loomuse ainus õigustus on olla originaalne (algne, ürgne). Et vahendada ajastu ideaale (algkuju, põhikuju). Aga uus? Olla põhimõtteliselt uut tüüpi kaunishing või karjerist või variser; kuningas, kerjus või dissident? Ei, ei... Ses pole küll midagi uut siin päikese all. Kui aga näiteks bürokraat õpetlaseks ihkab või on kuninga sees varjul variser või leidub koguni karjeriste, kes kandmas prohvetirüüd? Jah, eriti viimasest on Autor võimeline momentaalselt hulluma. Tal tekib ajuti tunne, et viibib ajas, kus simuleeritakse elu. Kus ühel päeval ongi prohvetite kohad väliselt veel prohvetlikemate persoonidega täidetud kui ei iial enne. Ja nad moodustavad üle kogu maa tihedalt läbipõimunud võrgustiku, mille kaudu doteeritakse, provotseeritakse ja reprodutseeritakse arutul hulgal tõlkelist libaloomet. 
Aga Autor ei taipa seejuures ikkagi, miks tema surema peaks. Nimi ja autorsus pole ju midagi nii erilist ja ihaldusväärset. Kuid ühel imekaunil päikeselisel kevadpäeval tunneb ta lehte lugedes äkitselt üht sõnumit tuppa kanduvat. Milleks osutub ootamatu kopeerijate ning reprodutseerijate liidu esiliikmeks asumise mõte. Autor haarab sellestki väljakutsest kinni temale omaselt tagasihoidlik-kirglikul moel, lootes niiviisi lustides lõpuks ometi lähemale jõuda tema surmamõistmise lätetele. Aga isegi Barthes'i asjaomase nendingu tagamaades ilmneb peagi liigne annus mitmetimõistmise võimalusi. Mida Autoril oligi tarvis enesele tõestada. Et edaspidigi lihtsalt olla, tunda ning tegutseda. Ja anda kõigile võimalus sellest osa saada. Et elada kuniks antud. 
(Aga  see ei ole vist tunne, mida tuhanded läbi  mehaaniliselt reprodutseeritud kultuurilehe oma emotsionaalsesse mällu taassöövitama peaks.) 
Järellugu: Sest on kevad 1998 ja Viidingu surmast saanud kolm aastat. 
Mõte sellest jõuab pärale, kui läbi astuda Jaan Rõõmuse Raevangla näituselt "Avalikustamata pildid". Fotonäituselt 25 aasta tagustest Viidingust ja Lapinist. Kitsukesel ja krobelisel keldriseinal ripuvad kahes reas paarkümmend tundlikult tabatud ja täpselt paigutatud vanamoodsalt kõrgeläikelist mustvalget fotot. Fotograaf on lisanud tagasihoidliku, veidike vabandavagi saatesõna, kus tunnistab, et ei mäletagi täpselt, miks pildistas... 
Korraga elustuvad Autorid neile omases iginooruses. Nad edastavad omaenda kannatusi, meeleolu, tundeid ja muljeid ning seda tohutut sõnastikku, millest haaran möödaminnes midagi vajalikku. 

Ly Lestberg