Inglise kirjanikku Virginia Woolfi (1882 – 1941) peetakse õigusega universaalseks kirjanikuks. Tema loomingulisest pärandist leiab igaüks midagi. Samas ei kahanda universaalsus Woolfi erilisust. Viimane ei väljendu ainult tema teoste eksistentsialismis, metafüüsikas ega psühhoanalüütilisuses. Ka mitte omaaegses tabus: naistevahelise armastuse teemas. Woolfi erilisus on tema müstilisuses. Tema müstika näib toetuvat neljale põhielemendile: ajale, armastusele, surmale ja karakteritele. Kõik neli on  võrdselt tähtsad ka 1925. aastal kirjutatud romaanis “Proua Dalloway”. 
Selles kõneleb kirjanik inglise elust 1920. aastate Londonis küpses eas õnneliku elu etaloniks peetud naise ja vabasurma läinud noore mehe näitel. Woolf poleks Woolf, kui tema haare ei ulatuks kaugemale: ta kõneleb inimese üksindusest, teise inimese tundmise võimatusest, elust kui vangikongist ja aja mööduvusest. Argine vaheldub pühaga, traagiline ülevaga, realistlik eksistentsialistlikuga. Woolf on hea lavastaja: ta paneb eksistentsialismi “vahisõdurid”, surma ja armastuse, luurama kuumalainest haaratud Londoni kohale, mis tema romaanis pole sugugi pelk background, vaid üks peategelasi. London muudab Woolfi romaani polüfooniliseks, London on kõige toimuva peegel ja lakmus. Londoni-kesksus võrdsustab aja- ja kohavaimu. London konkretiseerib ja dikteerib. “Proua Dalloway” London on rõskuse ja uduta, õhuline ja õnnelik. Paraku liiga hele ja kerge, et olla tõeline. 
Mitmekihilise teose tegevus on ühelt poolt ajaliselt kokkusurutud: sü�ee mahub ühte suvepäeva, mida mõõdab iga natukese aja pärast kellalöökide tinaseid ringe õhku jättev Big Ben. Teiselt poolt rõhutab teos ajatust, piirideta tunduvat mälestuslikkust. Oleviku hetk ilmub igavikust, nüüd ja praegu sünnib olnu kaudu. Näilise kerguse taga varitseb pingas raskus ja surmaaimus. “Surm oli trots. Surm oli katse ühendust võtta, sest inimesed polnud võimelised tabama tuuma, mis salapärasel kombel neil eest lipsas; lähedased tõmbusid eemale; vaimustus hääbus; inimene oli üksi. Surm pakkus tröösti,” laseb Woolf mõtiskleda proua Dallowayl.  Surmamõte meeldib Clarissa Dallowayle. Viimane tunneb seletamatut ühtsust surnud noormehega, keda ta küll ei tunne: Septimuse surmaeelsed ja Clarissa peoeelsed mõtted liiguvad teose vältel ühes ja samas suunas. Nad ei kohtu üksteisega, kuid nende mõtete ja tundmuste vahel valitseb kummaline ühtsus. Veelgi enam: Septimus teeb teoks selle, millest proua Dalloway mõtleb. 
Woolf on nagu ämblik: jutustades ta justkui punuks üha uusi ja uusi nähtamatuid niite, mis moodustavad ümber tegelaste  salapärase võrgustiku. Tema loodud stseenid haakuvad omavahel, võimendavad üksteist ning loovad uusi seoseid. Woolf taasloob reaalsust, näidates seda erinevate teadvuste peegelduste summana. Võiks küsida: mis toimub romaanis tegelikult? Mis pidu see on, mida Clarissa Dalloway ette valmistab? Kas pidu katku ajal? Kummaga õigupoolest  on tegemist, kas elupeo või surmatantsuga? Clarissa arvab end pidavat oma pidu elu pärast. Elu tähendab talle ohvriandi ohvrianni pärast. Seesinane elu näib talle ühel hetkel kütkestav, salapärane ja lõpmata rikas (lk.144), samas aga hirmutav, alandav ning õudne (lk.148).
Woolfi teoses on rohkesti sümboleid (noad, käärid, lilled, kuupaiste, Londoni tornid jne.). Alateadvus valitseb teadvust, märgid markeerivad aja kulgu. Kõigel, mida Woolf kirjeldab, on tähendus: Peteril on komme juteldes mängida taskunoaga, Clarissa ja Lucrezia lõksutavad otsustavatel kõnelustel kääre. Woolfile meeldib mäng sümbolitega. Ta vastandab meheliku naiselikule, välise sisemisele. Tema tegelased moodustavad omapäraseid kooslusi: Clarissa sarnaneb Septimusega, Peter Lucreziaga. “Inimestel on oma väärikus; oma üksindus; isegi mehe ja naise vahel haigutab kuristik; ja sellega tuleb arvestada, mõtles Clarissa,” kirjutab Woolf (lk. 107). Tema tegelased tunduvad lugejale suletud ja isoleeritud, iseenda vangidena. Ent neid kõiki ühendab püüdlemine mingi kummalise, seletamatu ühtsuse poole. Lugeja tajub seda suure harmooniana, igavikuna, lõpmatusena. Sõnumina, mis on kätketud läbi teose korduvaisse Shakespeare’i luuleridadesse: “Ära pelga suvekuuma/ ega talve karmi pakast” (lk.11) ning mida võiks tõlgendada üheaegselt elamis- ja suremisjulgustusena. Woolfi sule all saab Shakespeare’i värssidest omamoodi moto või hümn. Shakespeare on Septimuse suurim armastus ja samas tema surma saatja. Ent Woolfi teos ei kõnele sugugi ainult surmast, vaid ka armastusest. Inglased armastavad Inglismaad ja on valmis kuningavapi eest surema. Peter armastab Clarissat, Clarissa on tundnud täiuslikku armastust vaid naiste vastu. “Armastus ja usk hävitavad hinge omaetteoleku ja laastavad kõik selle, mis on ilus ja ehtne” (lk.113), väidab Clarissa. Inimene on Woolfi arvates üksildane olevus, kelle tundmaõppimine on tegelikkuses võimatu. Kirjanikuna on see Woolfil õnnestunud. Ta kõneleb inimese nähtavast ja nähtamatust poolest. Viimane on olulisem, elades edasi kõigis, keda elu jooksul kohatakse, ja paikades, kus viibitakse. Woolf usub sellesse kaljukindlalt. Tema tegelased justkui tõestaksid kogu aeg omaenda identsust ja kaitseksid oma inimlikku eksistentsi. Kirjanik tundub seisvat, pintsel käes, nende kõrval. Ent Woolf pole oma teosesse talletanud mitte vaikelu taskunoa, kääride ja kübaraga, vaid kirgliku passiooni armastusele ja surmale. Selles mõttes on tema romaan sümmeetriline  nagu ringjoon. Ringjoone keskpunkti on Woolf asetanud inimese - tundliku, vastuolulise ja valulise.

Livia Viitol