Kaasaegse prantsuse dramaturgi ja stsenaristi Serreau’ (temalt ka film "Kolm meest ja beebi") näidend "Küülik Küülik", mis Eestis laval esmakordselt, jutustab ühest rohkearvulisest perekonnast, kus kõik pole nii, nagu ideaalis ette nähtud. Emal ja isal on viis võsukest – neli täiskasvanud last ja üks koolis käiv – Küülik. Kahel vanemal tütrel pole õnne olnud meestega, pojad osutuvad üliõpilase ja töölise asemel hoopis terroristideks. Isa lastakse töölt lahti, plikatirts Küülik visatakse koolist välja. Ühe terroristist poja saab politsei kätte, pere koos ogara naabrimutiga läheb teda päästma. Küülik osutub hoopis tulnukaks, kellele meeldib ikka rohkem siin, kui seal elada. Lõpp hea.
Lavastaja Enn Keerd viib kõnealuse näitemänguga vaatajad suvesse tagasi ning laseb publikul soojas teatrimajas palagani vaadates külmetada. Kui vaadata praegust Endla repertuaari, milles pooled lavastused on komöödiad ning nendest omakorda pooled üpris kahtlase teksti ja teostusega, siis tekib täiesti õigustatud küsimus – milleks? Kui komöödia lavastamine oleks veel kuidagimoodi põhjendatud, siis näidendi valik võtab küll tummaks. Pole teksti ega sisu, pole ka tulemust. Olen nõus Kivisildnikuga, kes samal teemal kirjutas Pärnu Postimehes, et autor oleks nagu näidendi kirjutamise vältel lolliks või hulluks läinud. Kas näidatakse ühe segase perekonna segast elulõiku selles segases maailmas? Või on see inimeste juures elava ufo lugu? Äkki nali nalja pärast? Lavastus neile kolmele oletusele kinnitust ei anna. On muidugi ka meeldivaid, lõbus-koomilisi ja värskeidki detaile-hetki. Peale kõige muu aga tumestab ja tuimestab kogu selle ürituse vastuvõtmist lavakujundus või lausa kujundamatus. Lavale on topitud mööblit täis steriilne toataoline igav moodustis – oma igavusega häiriv. Lavastuse parim osa on näitlejatööd. Äramärkimist väärivad Lii Tedre (ema) ja Feliks Kark (isa). Põhiliselt kogu tegevuse tsentrumis olevat ema laseb Tedre väliselt paista võimuka ja tahumatuna. Näitleja mängib tegelase aga seesmiselt inimlikuks ja heaks – lahedaks emaks. Samaväärselt astusid üles ka Liisa Aibel (nimiosa) ja Ago Anderson (Bebert). Aibeli mäng ei lasknud küll aimata tema üleloomulikku päritolu, projekteerus aga suhteliselt puhtalt ja täpselt huvitava mõttemaailmaga teismeline. Andersoni kehastatud "hea kahepalgeline terrorist" pälvis sümpaatia oma mõõdetud ja läbimõeldud tegevusega. Võib ainult loota, et teatri loomenõukogu laseb kergema tingel-tangeli vaataja nägemiskaugusse ainult rannahooajal.

Rait Avestik