Thomas Bernhard  on nimi, mis alates 1960. aastatest on löönud kaheks parteiks kogu Austria avalikkuse ja kütnud üles kirgi nagu  ei ühegi teise austria kirjaniku oma, mis on endiselt,  üheksa aastat pärast nimekandja surma, leheveergudel sage. 
1963. a. peale, alates romaanist “Külm”, on Bernhard olnud austria kirjanduse paha poiss, “Alpi-Beckett”, “misantroop”, “liialduskunstnik”. Bernhard  ei hoidnud kokku värve, kritiseerides  Austria riiki (“ammugi provintsinaljaks mandunud väikeriik”, “naeruväärsuse solgiauk”), selle rahvast (“diletantide ja salakaubitsejate rahvas ilma iseloomu, intelligentsi ja fantaasiata”, “jõhkrad, südametunnistuseta väikekodanlased”, “külmavereline, ükskõikne rahvas”) ja selle valitsust, (“kes on valmis kõikvõimalikeks kuritegudeks ja, kasutades ära seda loomult loidu rahvast, arendanud endas välja ainsa kunstina brutaalsuse ja alatuse”). Austriasse sündida tähendavat “sündida vaimuvaenulikkuse ja tundetooruse lämmatavasse õhku, nürimeelsusse ja nurjatusse”. 
Austerlased, kes tundsid oma rahvusuhkust solvatuna,  tembeldasid vastuseks kirjaniku  “pesapilastajaks” ja “riigi vaenlaseks number üks”. Bernhardi vastu algatati kohtuprotsesse, sest nii mõnigi kaasmaalane oli kirjaniku teravas satiiris iseenda ära tundnud, keelati ära tema esinemine televisioonis, nõuti lausa kirjaniku maalt lahkumist ja temalt kodakondsuse äravõtmist, Bernhardi-suguse nähtuse esilekerkimise pärast sooviti isegi haridusministri tagasiastumist. 

Bernhardi enda kinnitust mööda ajendanud tema kriitikat hoopiski mure selle maa pärast, ning seetõttu polevat ta mitte Austria vastu, vaid parem austerlane kui mõni teine … 

“See mida kirjanikud kirjutavad
pole ju tegelikkuse vastu
jajaa nad kirjutavad et kõik on kohutav
et kõik on mandunud ja alla käinud
et kõik on katastroofiline
ja et kõik on lootusetu
aga kõiges mis nad kirjutavad
pole midagi tegelikkuse vastu
tegelikkus on nii kole
et seda ei saagi kirjeldada” ("Heldenplatz")

Bernhardi tohutu menu mujal Euroopas sundis omagi riiki andma talle1967. aasta kirjanduse aastapreemia, millele Bernhard vastas  oma täiesti bernhardlikul viisil: 
“Pole midagi kiita, midagi laita, kedagi süüdistada, aga on palju naeruväärset; kõik on naeruväärne, kui mõelda surmale. /---/
Ajad on nürimeelsed, meie seesmiseks deemoniks hävimatu isamaaline vangikong, kus rumaluse ja hoolimatuse jätted on saanud igapäevaseks leivaks. Riik kui moodustis, mis vahetpidamata määratud nurja minema, rahvas midagi säärast, mis lakkamatult langeb alatusse ja  vaimunõtrusse. Elu kui lootusetus, millest saavad jõudu filosoofid, kus kõik peab viimaks omadega segi minema.
Oleme austerlased, oleme apaatsed; oleme elu kui üleüldine huvipuudus elu vastu, meie mõte loodusprotsessis on olla suurusehull tulevik. Meil pole muud öelda kui seda, et oleme armetud, kes omaenese fantaasia tõttu langenud  filosoofilis-majanduslik-mehaanilisse monotooniasse. Allakäigu abivahendid, agoonia viljad, olgugi kõik ilmne, meie ei mõista  midagi. Me elame traumas, me pelgame iseend, meil on õigus end peljata, me näeme seda juba, kui ka hämaralt tagaplaanil: hirmu hiiglasi. 
Mis me mõtleme, on tagantjärele mõeldud, mis me tunneme, on kaootiline, mis me oleme, pole selge. Meil pole midagi  häbeneda, aga me ei olegi mitte midagi ja pole ära teeninud muud kui kaose. Tänan omaenese ja teiste siin koos minuga esiletõstetute nimel  züriid, ülimal määral  kõiki kohalolijaid.”
Huvitav, mismoodi oleks säärasele tänukõnele reageerinud meie kultuuriminister? Austria oma Piffl-Percevic igatahes sisistas vaikselt enda ette “koer!” ja lahkus saalist, talle järgnes kunstisenati president Henz, näidates äsjakõnelnule rusikat ja apostrofeerides viimase seaks. Eksliidukantsler Franz Vranitzky nimetas Bernhardi kirjutamiskunsti viisiks määrida oma paiseid kehal maksumaksja raha eest. Ekskunstiminister Herbert Moritz andis kirjanikule mõista, et tegemist on psühhiaatrilise probleemiga. Austria maksumaksja arvas, et “meie, austerlased,  ei maksa mitte selleks, et selliseid häbematusi  kinni maksta. Me võime sellistest “kirjanikest” mitte ainult mõneks minutiks, vaid igaveseks lahti öelda”.

Homme Augsburgi!
Thomas Bernhardi iga teos  nagu iga tema  ülesastumine oli seotud skandaaliga. Ka “Harjumuse jõud” ("Die macht der Gewohnheit"), mis esietendus 1974. aastal Salzburgi festivalil, ei pääsenud protestidest. Augsburgi linn ei soovinud olla “tegevuseta ja jälk pesa” ja ähvardas võtta ette juriidilisi samme  Thomas Bernhardi ja tema näidendi vastu. Augsburgi linnavolikogu heidab Salzburgile ette sõpruseteotust: “On mõistetamatu, kuidas te võisite võtta Salzburgi festivali programmi tüki, mis nii alandaval viisil solvab linna, mida just Salzburgiga seovad nii lähedased suhted, ja veel väljenditega, mida peetaks üleolevaks ka mõnes metsataguses külas”. 
Bernhardi peale pahased lugejakirjad,  mis kokku moodustavad paksu raamatu ( Jens Dittmar, “Sehr gescherte reaktion”, 1991), panevad kaasa tundma vähese huumorimeele pärast ja kinnitavad vaid ühte: kuivõrd ohtlik on läheneda fiktsionaalsele kirjandusele, ka siis, kui see end autobiograafiana esitab, mingite muude kui esteetiliste kriteeriumidega. Kui mõttetu on teha kunsti põhjal järeldusi reaalsuse kohta, eriti kui tegemist on kunstnikuga, kes ise on “kunstifiguur” nagu Thomas Bernhard, samuti nagu on kunstifiguurid kõik tema tegelased.
Bernhard ei jätnud. Näidendi  “Heldenplatz” esietendus 1988. aastal olevat sarnanenud jalgpallimatšiga. 
 
“Austrialik küsin endalt üha
mis see on
absurdsus ruudus
see tõmbab meid ligi ja lükkab eemale”

“Oxfordis pole Heldenplatzi
Oxfordis pole Hitler kunagi olnud
Oxfordis pole viinlasi
Oxfordis rahvahulgad ei karju!” 

Taas oli kinnas visatud  –  ning riik tõstis selle üles: tollane liidupresident Kurt Waldheim keelas lavastuse. Jälle oli kord Bernhardi käes: “Selle riigiga, mis oma õitsvas tiisikuses ja oma kõigile hirmu nahka ajavas perverssuses ja närususes on mu igahommikune  õudusunenägu, /---/, selle vaimu- ja kunstivaenuliku riigiga  ei astu ma tulevikus koos mitte ühtegi sammu.” 
Kaks päeva enne surma, 12. veebruaril 1989, kirjutas Bernhard testamendi, milles keelas kogu oma pärandi (sh. ka tema enda poolt eluajal avaldatu) trükkimise, lavastamise, ettekandmise seespool Austria riigi piire, et “sel viisil protesteerida tulevikus Austria riigi iga lähenemiskatse vastu, mis puudutavad minu isikut ja tööd”. Juriidiliselt tähendab see Bernhardi pärandi avaldamise ja tema teoste ettekandmise keeldu 70 aastaks,  aastani 2059. 
Ometi ei tahtnud austria avalikkus vihatud kirjanikku rahule jätta. Tema elust – ja seda ei saagi vaadelda lahus tema  loomingust – sai müüt, kunstiteos. Tema elu, nagu ta loomingki, oli provokatsioon, sama provokatiivne oli ka tema surm. 
Testamendi tõlgendamise küsimus tõusis päevakorda kohe pärast kirjaniku surma. Et autoriõigused olid saksa kirjastusel Suhrkampf, ei olnud põhjust jätta uuesti trükkimata kõiki seni ilmunud teoseid. Nende müümist Austrias põhjendati olemasolevate lepingutega. Bernhardi lavastaja Claus Peymann (Viini Burgtheateri direktor) jättis Burgtheateri mänguplaani kõik juba jooksvad trükid ("Der Theatermacher", "Ritter Dene Voss", "Heldenplatz", "Der deutsche Mittagtisch"). 
Nüüd, üheksa aastat hiljem, otsitakse seaduslikku nišši, mis võimaldaks ebamugavast testamendist üleüldse mööda hiilida. Selleks moodustati selle aasta juulis Thomas Bernhardi fond, kuhu kuulub 12 liiget eri maadest ja millele hakkab kuuluma Bernhardi autoriõigus. Grotesksel moel on fondi põhifinantseerija seesama Bernhardi poolt vihatud Austria riik (miljoni šillingiga aastas), mida riigiesindajad põhjandavad sooviga heastada kõik, millega riik, poliitikud ja rahvas on kirjanikku solvanud. 
Eestseisuse moodustavad kirjaniku poolvend ja tema Gmundeni lähedal Ohlsdorfis (Saltzkammergutis) asuva kodu ja pärandi haldaja Peter Fabjan, Austria esigermanist, bernhardoloog, Viini ülikooli professor Wendelin Schmidt-Dengler ja Sorbonni professor Jean Marie Winkler. Peter Fabjan, keda külastasin juuni keskpaiku Ohlsdorfis, põhjendas kavatsust venna viimsest tahtest üle astuda austria kultuuripärandi elushoidmise vajadusega ning sisetundega, mis ütlevat talle kui Bernhardit hästi tundvale (dr. Fabjan oli ka Bernhardi arst) inimesele, et testamenti tuleb võtta kuuluvana tema kunstnikumaailma. See otsus ei tulnud kergelt. Pikka aega oli just Fabjan see, kes nõudis, et testamendist peetaks rangelt kinni, sest selle olevat Bernhard just temale kohuseks pannud. Nüüd toonitab pisut Bernhardi olekuga Fabjan jällegi austria avalikkuse õigust Bernhardi loomingule. 
Niisiis, 30. septembril esietendusid Viini Akademietheateris Claus Peymanni lavastuses Bernhardi dramoletid: “Claus Peymann verlässt Bochum und geht als Burgtheaterdirektor nach Wien” ("C. P. lahkub Bochumist ja läheb Viini Burgteatri direktoriks"), “Claus Peymann kauft sich eine Hose und geht mit mir essen” ("C.P. ostab omale püksid ja tuleb minuga sööma", 1986) ja “C. P. und Hermann Beil auf der Sulzwiese” (1987). 
Ja sellega on Bernhard  taas suutnud lüüa kiilu austria avalikkusse. Ka kirjanike sekka. Kui Friederike Mayröckeri arvates on testamendi tühistamine tark ja suur otsus, peavad  Elfride Jelinek ja  Peter Turrini kirjaniku viimsest tahtest üleastumist hauarüvetamiseks. Bernhard vaatab pealt ja muigab: seda ta ju sooviski. 

“Mõtteärgitust anda
muu see ju polnudki
Kuulajail on ikka kurdid kõrvad
räägitakse aga ei saada aru” ("Heldenplatz")

Bernhard on aktuaalsem kui kunagi varem. Viini ülikooli õppekavas (nii germanistikas kui filosoofias) on mitu Bernhardile pühendatud loengusarja või seminari. Burgtheater’i mängukavas on hooajal vähemalt kaks Bernhardi lavastus (eelmisel hooajal "Theatermacher" ja "Heldenplatz"). Publikumenu on suur. Ka 30. septembri esietendus sai publiku soosiva vastuvõtu osaliseks: Viini päevalehes Die Presse tunneb tuntud kriitik Hans Haideri (kel endal Bernhardiga nii mitugi kana kitkuda olnud)  Bernhardi koomilis-barokses miniatuurtriloogias ära Bernhardi  teatrivõtted: iroonia, eneseiroonia, superlatiivne liialduskunst- ja musikaalsus, baroksus, mis väljenduvat eeskätt selles, et Bernhardil “sõnad genereerivad oma vastandeid: tragöödiale järgneb komöödia, natsionaalsotsialistlikule sionistlik, Bochumile Viin, Waldheimile Vranitzky” (Die Presse 2. X).
Aktuaalne on Bernhard veel oma kriitilise suhtumise pärast minevikku. Austria ei ole natsionaalsotsialistlikku ajalugu sel määral läbi põdenud nagu Saksamaa. Kuidagi  viiniliku elegantsiga on osatud vaadelda Anschlu*i kui välist ohtu, kui okupatsiooni ja püütud unustada 1938. aasta rahvahääletuse tulemusi. Tundub, et just nüüd on hakatud ka Viinis minevikku kriitiliselt vaatama ja oma teene selles on kindlapeale Bernhardil, kelle rahvustunne ei seganud teda  näpuga osutamast veel tänasenigi kusagil külateatri seinal rippuvaile tolmunud Hitleri piltidele (nt. näidendis "Theatremacher") ega säästnud sarkasmist saksa hinge, mis oma varjatud süvasoppides  nostalgiliselt Himmleri sünnipäeva tähistab (“Vor dem Ruhestand. Eine Komödie von deutscher Seele”, 1979). 
Rõõm möönda, et Eesti ajaga sammu käib ja peaaegu samaaegselt, Viiniga (esmakordselt pärast kirjaniku surma oli  30. septembril) Akademietheateris Bernhardi uuslavastus esietendus Tallinna  Draamateatris Lembit Petersoni lavastuses Thomas Bernhardi näidend “Harjumuse jõud”. Hea meel oli tervitada publiku seas maailma tuntud bernhardolooge eesotsas prof. Schmidt-Dengleriga, kes saabusid siia päev varem Helsingis toimunud Bernhardi sümpoosionilt, mille üks organiseerijaid oli meie Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. Usun, et Thomas Bernhard võiks leida Eestis soodsa vastuvõtu: jätkub ju meilgi elutervet enesekriitikat ja sarkasmi oma komplekside ja ajaloo mustade laikude suhtes, nagu seda on tõestanud Ivan Orava tohutu populaarsus (hoolimata sellest, et meilgi on mõni pidanud Kiviräha naeru ilkumiseks pühaduste kallal).

Liina Lukas