Milline võib Eesti realistlikult välja näha 30 aasta pärast (ütleme a.2030) praeguste ülemaailmsete suundade jätkudes eeldusel, et suuri katastroofe ei tule?
Tehnoloogia muutused jätkuvad, samuti rahvastiku kasv – umbes 90 miljonit aastas. Oletame, et johtuv surve tooraineile ja ürgmetsile ei too kaasa keskkondlikku-klimaatilist katastroofi (nagu näiteks Golfi hoovuse hajumist). Eesti integreerub majanduslikult ning poliitiliselt  läänepoolse Euroopaga ja majanduslik edu ergutab sisserändu. Aastaks 2030 võib arvestada vahemalt 2 miljoni elanikuga, arvestades valjarännusurvega mitmel pool maailmas. Praegune kodumaine sünnipuudujääk toob kaasa noore tööjõu vaeguse aastaks 2010. Aastaks 2030 võib arvestada, et praegune eestlaskond on end heal juhul taastootnud (1 miljon), samuti praegune venekeelne elanikkond (pool miljonit), ja juurde on tulnud vähemalt pool miljonit lõunamailt, kus ühendavaks niidiks on mingimäärane inglise keele oskus.
Töö raalistamine süvendab kodust tootamist: ise Haanjas, amet Saksamaal, lävimine inglise keeles. Sellest tuleneva maale siirdumise kõrval on tõmbejõudu ka Tallinnal, mis ise on osa Stockholm – Helsingi – Tallinna – Peterburi megapolisest. Kui pooled inimesed (eriti eestlased) on külades ja pooled (eriti muulased) Tallinnas, kas see tähendab väiksemate linnade kängumist? Jõuab ju Häädemeesteltki aeg-ajalt otse Tallinnas käia.
Lahtine küsimus on ka Venemaa olukord: kas tükkideks lagunenud või koos, demokraatlik või autoritaarne, postmodernne või postperonistlik? Kas Euroopa osa või kõverpeegel? See määrab Balti riikide asukoha Euroopas – kas keskel või äärel –, ent mitte nende kuulumise Euroopasse (v.a. katastroofioludes).
Milline on sel taustal keeleline olukord? Vene keel taandub eesti keele ees, see omakorda inglise keele ees, eriti Tallinnas. Kujuneb kalduvus tekste, mida hiljem niikuinii ehk inglise keelde seadma peab, kohe inglise keeles koostada, seda ka eestikeelse publiku tarbeks. Mõnedki olmelise tähtsusega teated avaldatakse pooles tosinas keeles, kaasa arvatud ehk mõned, mille kõnelejaid praegu pole Eestis ollagi. Alla 60aastased vene päritolu inimesed (praegused alla 30aastased) on selle aja peale
ulatuslikult omandanud eesti  ja/või inglise keele. Avalikkuses kuuleb vene keelt harva ja ka kodukeelena on segaabielud ja koolitus kahandanud vene keele tarvitamist eesti ja inglise keele kasuks. Küsimus on eesti ja inglise keele sagedussuhtes. Kas on nüüdismuulased eesti keelest mööda minnes siirdunud inglise kodukeele poole, kohandudes (eriti Tallinnas) rohkem uusimmigrantidega kui eestlastega? Kui ulatuslikult inglise sõnavara ja valjendid on muutnud eesti keelt ennast, selle jätan teiste oletada.
Need on suunad, mida peame oletama, vaadates, kuidas on rahvastik ja keeled muutunud eelneva 30 aasta jooksul saksakeelsel Saksamaal või ingliskeelses Californias. Parast sovetliku sunnismaisuse lakkamist ei saa Balti riigid omandada muid läänemaiseid vorme ilma demograafilisteta. Võimalik on vaid demograafiliste suundade ettenägelik osaline leevendamine. Demograafilise reaalsuse olematuks kuulutamine teeks vaid kindlaks, et nad murravad sisse täie jõuga.
Kuidas mõjutab Euroopa Liiduga liitumine või mitteliitumine tulevikupilti?
Tegelikult mitte palju, aga natuke siiski. Tolli- ja passipiir Eesti ja Eli vahel aeglustaks juba Lääne-Euroopasse jõudnud lõunamaalaste edasiliikumist, seda enam, et sama piir aeglustaks ehk Eesti majanduslikku arenemist, nii et külgetõmbejõud oleks väiksem. Eestisse tuldaks siis suhteliselt enam idapiiri kaudu. Idapoolsesse majanduslikku ja sõjalisse mõjupiirkonda kaldumise risk kaalub üle uusimmigratsiooni kaalutlused, seda enam et integratsioon Euroopaga hõlbustab ka nüüdismuulaste lahkumist Eestist veelgi läänepoolsema välismaa suunas. Oluline on, et uustulnukaile hakataks kohe intensiivselt eesti keelt õpetama, selmet õndsalt loota
nendegi peatset lahkumist. Kui ingliskeelsete (või pid�inkeelsete) uustulnukate koloonia juba nähtavalt suureks paisub nii et nad omaenda ringkonnas või getos ulatuslikult toimida saavad, siis kahaneb nende huvi omandada eesti keelt.
Kuidas mõjutab see pilt suhteid nüüdismuulastega? Kõigepealt paistavad nad esitatud pikas perspektiivis mitte ainult probleemi või nuhtlusena, vaid ka rahvusliku kapitalina, sel määral, kui nad aitavad tasakaalustada sissemurdvat ingliskeelsust, on mingil määral juba omandanud eesti keelt ja kombeid ja kahandavad demograafilist tühikut, mida muidu hakkaksid täitma ingliskeelsed lõunamaalased. Ma ei eira raskusi. Ma ei valda vene keelt ega kavatse seda ka õppida, vähemalt mitte enne, kui lakkavad häbematud katsed minule Eesti pinnal vene keele kasutamist peale suruda nii nagu seda korduvalt olen kogenud, mitte ainult Virumaal vaid ka Tartus. Ma märkan ka, kuidas muulaste esindajad laveerivad osavalt mööda möönmast ajaloolist tõika, et Moskva-keskne N. Liit okupeeris Eesti vägivalla ähvardusel, ja saan aru, mida sellest saab välja lugeda nende riigilojaalsuse kohta praegusel hetkel. Aga nii eestlastel kui ka siinseil nüüdismuulasil on kasulik mõtelda 30 aastat ette, ja siis paistab nii mõnigi asi pisut pehmemas valguses.
Kodakondsus? Kas  on soovitav ius soli, mida Eestis on hakatud nimetama nullvariandiks? Nullvarianti rakendas Eesti juba a. 1920. Mitu korda peab maa seda uuesti rakendama pärast võõrhõivangust johtuvat tsiviilgarnisoni sissetoomist? (Ma ise olin omal ajal osa prantsuse tsiviilgarnisonist Marokos ja saan aru  seesuguste inimeste motiividest, ent tsiviilgarnisonlase rollist pääseb valja ainult minevikku mööndes ja sellest lahti öeldes.) 
Niisiis, mitu korda peab maa ikka ja jälle rakendama ius solit? Õigusekohaselt ainult üks kord. Tegelikult nii mitu korda kui vaja. Euroopa Liidu maad teavad, et Eesti okupeeriti ja et johtuv sisseränd oli üsna omapärane. Euroopas (ja ka USAs) saadakse vägagi hästi aru ka nõudest, et uus kodanik peab oskama riigikeelt ega eelda, et tema tarbeks kuulutatakse Saksamaal türgi keel (või USAs hispaania keel) teiseks ametlikuks keeleks. Samal ajal pole Euroopa Liidul kiiret juurde võtta maad, kus suure osa elanike kodakondsus on segane. Arvan, et Eliga liitumine on nii eestlaste kui ka nüüdismuulaste huvides nii majanduslikult kui ka kultuuriliselt. Seda hõlbustaks, kui mõlemad osapooled kaasa aitaksid kodakondsusetuse kahandamiseks, muulased eesti keele agarama õppimisega ja eestlased vältides kodakondsuseksamil selliseid keeletrikke, millega ka hea osa eestlasist võiks läbi kukutada.
Soovituse taga on kaks reaalsuse nõuet: 1) nüüdismuulastele ebameeldiv minevikureaalsuse nõue – oli okupatsioon ja tsiviilgarnisoni sissepumpamine ja 2) eestlastele ebameeldiv tulevikureaalsuse nõue – need muulased, kes veel pole kodumaale naasnud, jäävad ka edaspidi Eestisse. Kui nad just lääne poole edasi ei siirdu.
Soovitav on vältida õõnsat deklaratiivsust, mis mürgitab olevikku aitamata kaasa probleemide edaspidisele lahendamisele. Üks tõsisemaid näiteid on jutt venekeelsete riigigümnaasiumide ärakaotamisest mingis kauges tulevikus. Pole sugugi selge, et venekeelse keskhariduse jätmine erakoolide hooleks (keda finantseeritakse kes teab kust ja kelle poolt) aitab kaasa eestimeelse hariduse levitamisele. Kui aga asi on igakülgselt läbi kaalutud ja on otsustatud seda teed minna, siis tehtagu konkreetne tegevus- ja finantsplaan, kuidas sinna jõuda, enne kui kuulutatakse välja mingi põhjendamatu tähtaeg! Sellest tähtajast, mis aastate eest välja kuulutati ja hiljuti tühistati, sai kahju kohe kätte negatiivse vastukaja näol välismaal ja kohalike muulaste juures, kasu aga jäi saamata, sest polnud alustatud täideviimise eeltöidki. Selmet asja uuesti kaaluda, lükati kella kukkumine lihtsalt 10 aastat edasi, ilma et oleks näha pakiliste eeltööde alustamist. Eeltöiks aga oleks ülim aeg, sest esiteks on vaja õpetada välja tulevaste õpetajate õpetajad, kui oletada, et enamik muulastest õppureid katsub 10 aasta pärast edasi õppida eestikeelses riigigümnaasiumis. Ma näen ette, et 10 aasta pärast tähtaega jällegi edasi lükatakse. Tulemus on aga, et vahepeal kunagi ei investeerita küllaldaselt venekeelsete, ent eestimeelsete õpikute koostamisse, sest alati on tunne, et neid ei lähe ju peatselt enam tarvis. Mida ei suudeta teostada, mida isegi tõsiselt ei kavatseta teostada, seda on parem jätta deklareerimata.
Kas Eesti riigi olemasolu eesmärk ja mõte on eesti kultuuriruumi säilitamine ja areng? On küll. Muidu poleks ju üldse vaja nii väikest omaette riiki. See aga ei tähenda, et muud, mitte eelnevaga vastuolus olevad eesmärgid oleksid sellega välistatud. Esimene minu ligi 30 aasta eest koostatud 30aasta plaani kuuest sihtpunktist oli: "Oleme olemas ja elame suhteliselt hästi." See suhteliselt hästi elamine hõlmab ka ülearuste tülide vältimist, näiteks Eestisse sattunud muulastega. Kuid olemas olemine eeldab ka, et jääme kindlaks seal, kus seda vaja. Andku taevas tarkust eristada vajalikku ja ülearust tüli!

Rein Taagepera