1. Valdaval osal tänapäeva Eesti akadeemilisest noorsoost pole positiivseid ideaale. 
Kui esimese Eesti Vabariigi ajal olid suväärsel kohal isamaa kaitsmine, perekond ja kodu, siis nüüd on väärtushinnangud oluliselt muutunud ja esikohale on tõusnud raha ning karjäär. Patriootlik kasvatustöö kodus ja koolis praktiliselt puudub ning juhtide võõrandumine rahvast ei kutsugi kodumaa austamisele. Albert Kivikase "Nimed marmortahvlil" on enamusele noortest tundmatu lektüür ja praeguste riigijuhtide nimel sõttaminejaid oleks vaid näputäis. Pealegi on üsna tõenäoline, et valdav osa meie praegustest juhtidest põgeneks esimese ohu korral välismaale. Vaevalt käivituks praegu isegi uus loominguliste liitude pleenum, sest suur osa meie vaimuinimestest on toimunust ja toimuvast sügavas pettumuses.
2. Kaplinski, Kaalep, Kross ja mitmed teised meie väikse Eesti vaimuhiiud kannavad aadet ja kõnelevad eesmärkidest, mis aga kahjuks ei jõua tarbijani, sest suur osa noorsoost vastavat kirjandust lihtsalt ei loe. Kuid lohutagem ennast Oskar Looritsa mitte veel aegunud sõnadega. Ta märkis, et eesti meelt pole kunagi edasi viinud haletsejad-hädatsejad, käegalööjad, ahnitsejad, omanahapäästjad, tõusikud ja ülejooksikud, vaid need, kes isikliku töökuse ja ettenägeliku kannatusega kandsid eluraskusi lootusega paremasse tulevikku.
3. Pedagoogika üheks põhitõeks on kasvatamine positiivsete eeskujude najal. Ja meil on olnud suuri mehi, kelle võite ja ka kaotusi kaunistas nende haritus ja inimlik suurus. Need olid näiteks Georg Lurich, Paul Keres, Kristjan Palusalu ja Gustav Ernesaks. Nende meeste tegude ja vaimsuse najal tulid spordi- ja kultuuriliikumisse särasilmselt tuhanded noored. Kuid millist eeskuju saavad võtta tänapäeva noored justiitsministrist, kes rikub seadusi, juhtivtöötajatest, kes annavad altkäemakse, või poliitikutest, kes hangeldavad korteritega.
4. Üliõpilaskond pole kunagi oma korralikkusega silma paistnud. Pigem on üliõpilaspõlveaastad vasikavaimustuse ja sarvede mahajooksmise aastad. Osa noori muutub tööle asudes korralikeks perekonnainimesteks ning vaimsuse kandjateks, teine osa halastamatuteks ärimeesteks või vastutustundetuteks poliitikuteks, kolmas osa aga laostub mitte üksnes moraalselt, vaid ka füüsiliselt, täiendades alkohoosikute ja narkomaanide ridu. Kõik see on omane kogu maailma üliõpilastele ja iga konkreetse riigi enda vaimsusest, eetilistest tõekspidamistest ja tulevikukavadest sõltub suhe loetletud kolme grupi vahel.
5. Loomulikult mitte. Eesti on küll oma arengus üleminekuperioodist väljumas ja riigi edusammud majanduses on vaieldamatud, kuid seda suurem on selgesti märgatav eetiline kriis. Peaaegu kõigi demograafiliste näitajate poolest näiteks abiellumus, sündivus, surevus, haigestumus, abortide ja suitsiidide ning vägivaldsete surmade arv) on Eesti üks Euroopa kõige nigelamaid ning prognoosidele tuginedes võib väita, et olukord halveneb veelgi. Olgem ausad, riik on teinud suuri vigu nii riikluse taastamisel kui ka reformide läbiviimisel! Paljud ümberkorraldused on toimunud pensionäride, noorperede ja perekonna arvel. Madalast turvatundest tulenevad nii madal iive kui ka kõrge suitsiidide arv.
Etnose säilitamiseks on vaja välja töötada optimaalne majandusmehhanism, luua tegus seadusandlus ja loobuda tarbijalikust mentaliteedist ning raiskamisest. Praegu näeme me pigem vastupidist tententsi, kus läänelik raiskav tarbimine tõrjub välja soome-ugri metsarahvastele igiomase loodusõbraliku ja kodu väärtustava elulaadi.
Kas on veel võimalik midagi päästa? Hingelt olen ma optimist ja öeldakse, et pole lootusetuid olukordi. Loomulikult ei saa muutusi teostada ilma loomingulise intelligentsita. Kuid nende muutuste taga peab seisma rahvas, kelle kannatus on jõudmas üsna viimase piirini.
Öeldakse, et mingi asja põhimõtteliseks muutmiseks on vaja muuta koosseise, struktuuri, eesmärke, põhimõtteid, hindamise aluseid ja otsustajaid. Meie lähteteesiks peaks olema, et Eesti Vabariigis pole oma isiklike huvide rahuldamine rahva rahaga lubatud ja seda isegi siis, kui mäng on huvitav.

Anto Raunas