|
|
|
|
Surnud Autor ja tema
õigused
Kirjarahva üldkogu eel võttis Mati Unt Sirbi veergudel taas üles "autori surma" teema, tõdedes, et "see tekst, mis praegu voolab mu käte alt, kuulub intellektuaalse omandi, honorari ja nime poolest mulle, aga -- ja üldsegi mitte Barthes'ist puht teoreetiliselt lähtudes, vaid tunde järgi - ei ole minu oma. Kui mul üldse midagi õnnestub, siis ehk ainult integreerida midagi üheks ühikuks, mida saab pealkirjastada, antud juhul siis "Kopeerijad koos, 3996 tähemärki". Unt teeb siin seega veel ühe topelduse: Autori surmastki rääkides ei saa olla originaalne autor, vaid tühipaljas kompilaator, kes paremal juhul laseb loetu-kuuldu läbi omaenda prisma, mis aga tekitab vaevalt mingeid uusi peegeldusi. Ometi tasub asjast ikkagi veel kord üle käia ja nagu ütleks Stefan Zweig, tuua see XIX sajandi demiurgist Autori balsameeritud muumia veel kord päevavalgele. Seda enam, et suur osa meie loomeinimestest elab just nimelt möödunud sajandi romantismi kunstnikumudeli järgi. "Puhta kunsti" süütuse aegu Tähisena selle mudeli sõnastamise ajaloos viitavad uurijad üha rohkem Baudelaire'i 1845. aasta salongi arvustusele. Baudelaire'i "puhta kunsti" suurim vaenlane on kodanlane, kes ei otsi kunstis mitte talle ainuomaseid väljendusvahendeid, vaid rahuldust oma asistele vajadustele: poliitik, pankur, kaupmees, insener või pagar -- kõigil neil on sülitada kunstniku puhtast eneseväljendusest sündinud taevalikule loomeaktile. Sada aastat hiljem kirjutab Clement Greenberg, et "visuaalsed kunstid peavad piirama end sellega, mis on antud visuaalses kogemuses ning vältima ükskõik milliseid teisi kogemuse vorme". Analoogilisi modernistlikke avaldusi võiks tuua lõputult, kuid millegipärast on modernismi kriitikutel just kõige enam hambus Baudelaire ja Greenberg. Niisiis elitaarsuse ja autori-looja eriline rõhutamine on need esmased tunnused, mida juba pisibluffijagi peaks modernismi kirudes meeles pidama. Juba loetud, juba nähtud Kuidas saigi Mati Unt oma arutlust alustada Roland Barthes'ita, kelle "Autori surm" ilmus juba 1968. aastal, kuid mille tsiteerimisest ei saada siiani üle ega ümber. Ega siingi mitte: "Me teame nüüd, et tekst ei ole sõnade jada, mis vahendab "teoloogilist" tähendust (Autor -- Jumala "sõnum", vaid multidimensionaalne ruum, milles kirjutiste hulk (ükski neist pole originaalne) on segu ja kokkupõrge. Tekst on tsitaatide koestik, mis on laenatud kultuuri paljudest keskustest". Kõik on Barthes'i jaoks déjà lu -- "juba loetud" ning "juba nähtud". Teose produtseerimise asemele tuleb postmodernistlikus kunstikäsitluses teose reprodutseerimine. Pole raske märgata, et meie kunstiavalikkuses tekkinud arusaamatus kunstnike ja kriitikute-kuraatorite vahel tuleneb peamiselt sellest, et esimesed elavad veel Greenbergi ajastul, viimased aga modernismijärgses kultuuris. Pole siin midagi ajada kõike tsunfisiseseks, ühe põlvkonna monopoli kaela, nagu seda tegi "Kunstiruumi" saates Signe Kivi. Kunstnikel oleks aeg vaadata enda ümber ja mõelda, mis ajastul nad elavad. Muidugi on siin tegemist kunstniku ja kriitiku igivana huvide vastandumisega: iga looja tahab olla originaalne. Vaadatagu, kui ebameeldiv on kunstnikule ajakirjanike tüüp-küsimus: "Kes või mis on teid teie loomingus kõige enam mõjutanud?" Kriitik ja teoreetik aga huvituvadki rohkem sellest, millisesse diakroonilisse või sünkroonilisse konteksti kunstnik asetub. Seda enam tuleb viimaste küsimustega tegelda pärast romantilise Autori surma. See demiurg suri koos avangardi lõpuga, kuna ta ei suutnud enam luua midagi uut. "Looma" aga tähendabki millegi originaalse tekitamist. Selle asemel, et Mati Undi kombel seda endale teadvustada, minna avalikult üle kompilatsioonidele, tsitaatidele, kopeerimistele, pastiššidele, hoitakse kramplikult kinni "puhta kunsti" laguneva kindlusetorni viimasest rinnatisekivist. Tulemuseks on iseenda järjest haledam kopeerimine, halvemal juhul tige moraalitsemine ja nn. "professionaalse kunsti" kaitsmine kõikvõimalike templirüüstajate eest. Autori kaks surmatunnistust Viimase paugu on Autorile pannud uus meedia ja "kunsti mehaanilise reprodutseerimise" ajastu (Walter Benjamin). Juba Andy Warhol sai aru, et parem on ise end kuulutada tirañeerimismasinaks, enne, kui seda teevad sinuga teised. Kõigest meedia ja internetiga tulnud autorluse probleemidest on meil piisavalt kirjutatud. Seepärast tooks vanale heale Autorile näiteid hoopis talle lähedasemast ümbrusest. Autor kaitseb "professionaalsust", viidates spetsiifilistele oskustele "puhta kunsti" ainesega ümberkäimisel. Rosalind Krauss aga viitab Washingtonis National Gallerys toimunud Rodini kõigi aegade suurimale näitusele, kus oli teostatud tema hiigelkavand "Põrguväravad". Rodin pärandas kõik oma loominguga seotud õigused Prantsuse riigile. "Põrguväravad" jäid 1918. aastal surnud skulptori ateljeesse sadade laialipillatud kipskavanditena, millest näituse korraldajad tegid pronksivalu ning ehitasid väravad üles oma suva järgi. Kes on autor? Tartu muuseum leidis üles Vabbe puulõikeklotsid ning tegi nendest tõmmised. Raivo Kelomehe ja Jaan Maliniga teostasime pärast Ilmar Malini surma jooniste põhjal tema installatsiooni "Organon". Rotermanni soolalaos on väljas sajandialguse klaasnegatiividest praegu tehtud suurendused. Maailmas on pärast arhitekti surma projekti järgi valmis ehitatud terveid maju. Kes ja kus on autor? Kas pole need pärast autori füüsilist surma valminud teosed nähtav tõestus Barthes'i teoreetilisele postulaadile. Tegelikult polnud Autorit ka kunstniku eluajal, kuid posthuumne teksti koestiku elustumine on siin otsekui "füüsiline metafoor" Autori surmale. Ja lõpuks läheb see koestik omakorda rändama tsitaatide ja pastiššidena teistesse tekstidesse. Autoril on tõsi küll veel mingid "õigused", mida kaitseb vastav organisatsioon. Viimane tundub mingi anakronistliku laibaõgimisena. Kujutage ette: Autor on surnud, "ta ei edasta enam omaenda kannatusi, huumorit, tundeid ja muljeid, vaid pigem seda tohutut sõnastikku, millest ta haarab möödaminnes midagi vajalikku" (Barthes) -- ja siis on sel kopeerijate liidu (Unt) liikmel füüsilise surma järgselt veel mingid Autoriõigused tervelt viiekümneks aastaks! Ants Juske
|
