Miks langes Suur Vend?
 
Eesti raamatuturg on hetkel üleküllastatud. Kuidas peaks huviline endale leidma sobiliku raamatu? Kas ainult pealkirjast piisab, et teha leti ees seistes valik? Mida ütleb leti ees seismajäänule pealkiri "Maha suur vend"? 
Kirjastus Varrak on üllitanud Harri Tiido vahendusel pretensioonika teose,  mille alapealkiri kõlab maakeelde tõlgituna "Nõukogude impeeriumi langemine". Koos mitmete lisade-registritega kõvasti üle viiesaja lehekülje teksti. Kellele on see raamat suunatud? Kui palju võiks meie hulgas olla neid huvilisi, kes tahaksid kõigepealt selle üllitise omandada ja seejärel läbi lugeda? Lugejasotsioloogiline arutlus jäägu siinjuures pooleli, et minna asjale lähemale. 
Millisesse ñanrisse kuulub see raamat, mille ümbrispaberil nii ärritavalt on kujutatud viisnurka, nagu mõnes Moskva Kremli torni tipus? Mitmed lisad, kasutatud kirjanduse nimestik (NB!) ja registrid viitaksid nagu teaduslikule teosele. Aga siis võiks pealkirjaks ollagi "Sotsialistliku maailmasüsteemi lagunemise põhjused ja tagajärjed. Mittemarksistliku analüüsi katse" vms. Selline pealkiri peletaks aga arvatavasti meie postsotsialistlikus ühiskonnas 99 protsenti potentsiaalsetest lugejatest a priori eemale, see järelejäänud üks protsent oleks aga tõenäoliselt raamatuga tuttav juba originaali kaudu ja tõlget niisugusel kujul ei vajaks. 
Anglosaksi päritoluga ajakirjaniku (sündinud Põhja-Iirimaal, elab USAs) Michael Dobbsi teos on algselt suunatud nn. läänemaailma lugejale. Autor tunneb oma ainevaldkonda -- Ida-Euroopa "külma sõja" perioodil (sünonüümiks võiks olla ka sotsialismileer või Nõukogude blokk) -- põhjalikult. Ta on aastaid tegutsenud selles piirkonnas ajakirjanikuna ja pealiskaudsuses või asjatundmatuses teda küll süüdistada ei saa. 
Teos on üles ehitatud kronoloogilisel printsiibil. Esimene peatükk kirjeldab 1979. a. detsembris toimunud Nõukogude Liidu eriüksuste vägivaldset riigikukutamise katset Afganistanis ja lõpeb raamat reportaañiga bütsantslikult salapärasest Beloveñje nõupidamisest, kus kolme slaavi vabariigi presidendid NSVLi viimase presidendi tagaselja N. Liidu lagunemise lõplikult vormistasid. Kõik, mis jääb ajaliselt nende 12 aasta vahele, ongi selle raamatu põhiline sisu. Aeg-ajalt läheb autori mõttekäik ajas ja ruumis küll palju kaugemale, et näidata, kust saab alguse üks või teine nähtus. Nii saab lugeja korraliku ülvaate Poola lähiajaloost (Katõn, Solidaarsus), Pekingi veresaunast, Korea reisilennuki allatulistamisest 1983. a. , Tšernobõli tuumakatastroofist 1986. a., Mattias Rusti julgustükist 1987.a., augustiputšist 1991. a. jpm. Kõiki neid värvikaid sündmusi annab mosaiigi kildudena paigutada ühtsesse pilti. Muidugi võiks norida proportsioonide üle, aga loomulikult on autor vaba valima kilde, mis  moodustavad tema mosaiigi. See, et  Dobbs asja tunneb, on ühtlasi tagatis, et käsitlus  ei kisuks ühte suunda väga kiiva. On ju puht Nõukogude-temaatika kõrval piisavalt palju ka just nn. idaeuroopalist ollust. Soovida võiks ju nn. etniliste konfliktide süvendatumat käsitlust, mis oleks aga originaali ilmselt üle paisutanud. Anglosaksi vaatepunkt mõistele "natsionalism" jääbki praegu veidi hämarapäraseks. See, et Jugoslaavia lagunemisel saab natsionalism endiste kommunistide lipukirjaks, on muidugi õige tähelepanek. Kuid seda enam vajaks selgitust, milline on olnud rahvusluse osa endise N. Liidu paratamatus hääbumises. Tekib vastuolu, millele nagu täit seletust ei saagi. 
Kindlasti teeb raamatu loetavamaks nn. "inimmõõde". Autor on vestelnud ilmselt sadade erinevast seisusest ja rahvusest inimestega endisest nn. Idablokist ja saanud teavet otse rahva suust. Kuigi märkustes allikate kohta (vt. lk. 459) on vihje ka konfidentsiaalsete dokumentide kasutamisele (näiteks NLKP Poliitbüroo istungite protokollid) on arvatavasti nii mõnegi sündmuse tegelik tagamaa endiselt kindlalt seitsme luku taga ja selle lahtimuukimine on ahvatlev ülesanne nii mõnelegi tulevase põlve uurijale (näiteks kasvõi kõik 1991. a. augustiputšiga seonduv, mis vähemalt mulle jäi praeguse esitusviisi puhul jätkuvalt mõistatuslikuks). 
Samast ainesest oleks võinud koostada ka surmigava dokumentide kogumiku, mis  oleks teemat analüüsinud kindlasti ka omamoodi adekvaatselt (kui tähtsad on ajaloos valgustkartvad paberid, näitavad Katõni ja Molotovi-Ribbentropi paktiga seotud nn. "osobaja papka" lood, mis näitasid Gorbatšovi õige halvas valguses). 
Nüüd aga on meil tegemist ladusalt loetava teosega, kus üksteise järel astuvad esile L. Breñnev, J. Andropov, K. Tšernenko, A. Gromõko, M. Gorbatšov, J. Ligatšov, L. Walesa, W. Jaruzelski, Mart Niklus, B. Jeltsin jpt. Me tajume, et ajalugu teevad tõepoolest inimesed, kes juhinduvad oma mõistusest ja tunnetest, tõukab aga neid tegudele kas auahnus või missioonitunne (kus lõpeb üks, kus algab teine?). Ajaloo võlu seisneb minu arvates nende tegurite paljususes ja teatud mõttes ettemääramatuses. Vaevalt et M. Gorbatšov 1985. a. partei liidriks saades suutis ette aimata, et just temast saab impeeriumi hauakaevaja. Kuidas peaks W. Jaruzelski hindama oma tegevust 1981. a., kui ta oma rahva tahet trotsides ja Moskva survele järele andes sõjaseisukorra välja kuulutas? Poliitikute inimlikustamine, nende motiivide igakülgne analüüs on kindlasti selle raamatu üks suurimaid voorusi. Sisulise külje kohta hinnangut andes tuleb tunnistada autori söakust ja suutlikkust tervikpildi loomisel. 
Raamatu, st. tõlke vormilist külge hinnates annan endale aru, et elame nn. arvutiajastul ja mitmed lohakuse ilmingud tuleb ilmselt arvuti arvele kanda. Harri Tiido eestikeelse sõnakasutusega võib rahul olla -- ühe või teise stiilivarjundiga saab tõlkija edasi anda oma suhtumist asjasse. (Näit. kasutades sõna "pealik" seal, kus see võiks olla mõne bürokraatliku asutuse tippjuhi lohisev ametinimetus,  näit. "NSVL RJK esimees", on sellisel maffia sõnavara või indiaanijuttudele omasel slängilikul sõnal kindlasti oma desakraliseeriv ja stiliseeriv tähendusvarjund). Cést l'homme le style! Arvatavasti on juba M. Dobbs vältinud pikki tiitleid. 
Ei hakka leheruumi raiskama vaieldavate detailide esiletoomisega, jätan need eravestluse jaoks tõlkijaga nelja silma all. Vaid mõned sovetismid vajaksid siiski õgvendamist. Eelkõige nn. läänemaisele lugejale mõeldud sovetismide sõnastik lk. 457 -- 458 on õige lõbustav. Kas tõesti oleme juba nii palju eemaldunud sellest aegruumist, et kodumaisele lugejale on vaja selgitada, mis asi on kolhoos, Poliitbüroo või Volga? 
Automarkidest rääkides tahaksingi juhtida tähelepanu omaaegsete tipp-aparatšikute seisuse juurde kuulunud automargi ZIL õigekirjale. Tegemist on ju suurtähelise lühendiga nagu USA, KGB või ÜRO. Automargi nime taga on peidus autot tootnud tehase täielik nimetus vene keeles "Zavod imeni Lihhatšova" (loe suuri algustähti!) Ma ei suuda uskuda, et minu põlvkonnakaaslane Harri Tiido seda ei teaks. Tekstis esineb aga selle automargi nimi korduvalt kujul "Zil". 
Originaali tundmata võin vaid oletada, et  Dobbs on kasutanud läbivalt N. Liidu relvajõududest rääkides terminit "Punaarmee". Sellise termini kasutamine aga ei ole minu arvates mitte kõige korretsem. Asi on nimelt selles, et seda peaaegu luulelist "Tööliste ja Talupoegade Puna-armee" nime kandsid N. Vene ja siis N. Liidu relvajõud vaid aastatel 1918 -- 1946, sealt alates aga tegutses juba Nõukogude Armee. 
Kui nüüd vastata pealkirjas sisalduvale retoorilisele küsimusele -- miks langes Suur Vend? --, siis on minu arvates veidi pealiskaudse üldistusega võimalik vastata nii: "Suur Vend" (loe: Nõukogude maailmasüsteem) varises kokku, sest liiga palju oli selle "venna" sisse kuhjunud ülekohut ja valet. Tegemist oli ju nn. "kurjuse impeeriumiga" (USA presidendi R. Reagani tabav sõnastus "külma sõja" lõppjärgust). 
Kokkuvõtteks esitan veel kord küsimuse, kes võiksid või peaksid seda raamatut lugema? Eks ikka need, kellel vähegi huvi lähiminevikku  mõtestada. Arvatavasti tuleb ajapikku seda laadi teoseid veel, kuid esialgu täidab see oma haarde ja detailirohkusega enam-vähem tühja kohta. 

Andres Allpere