AB
 
Italo Calvino raamatus “Nähtamatud linnad” (lk.55) kirjeldab Marco Polo üht silda, kivi kivi haaval. "Aga missugune on kivi, mis silda ülal hoiab?" küsib Hubilai-khaan. "Silda ei hoia ülal mitte üks või teine kivi," vastab Marco, "vaid nendest moodustunud võlvkaar." Hubilai-khaan vaikib, vajub mõttesse. Siis lisab: "Miks sa siis räägid mulle kividest? Mind huvitab  vaid võlv." Polo vastab: "Ilma kivideta ei oleks võlvi."
Ilus lugu? Mitte väga. Minu arvates pealiskaudne, sest pole kirjeldatud iga kivi eraldi. Näiteks esimest, seda, mis võlvi koos hoiab. Esimene kivi on kahtlemata see, mille sillameister esimesena töölistel paigaldada lasi. Kui ta seda poleks õigele kohale asetanud, poleks mingit võlvi, rääkimata sillast. Just selle kivi tahaksin ma praegu kõrgele üles tõsta, hooga Jaanus Adamsoni jalge ette visata ja öelda: "See on kivi." Kirjatüki “Kriitika ja mõjuäng” (Vikerkaar nr. 6, 1998) lõpetab J. A. looga mullast, kes külvab oma maja õuele viljateri. Teekäija seisatab, imestab ja küsib: "Miks loobid sa vilja enese ümber?" – "See peletab tiigreid eemale." – "Kuid siin pole ju tiigreid!" – "Noh, siis on sellest ju kasu, või mis?" Tuntud ja lõbus lugu? Edasi enam lõbus ei ole, sest J. A. juhib lugeja raudse käega sohu. Järgneb autori verd tarretama panev lugu, mis peaks meid panema mõtlema  "sellele, kui palju aega oleme kulutanud oma elust samuti vilja loopides, ning sellele, millised on meie eneste tiigrid." Siinkohal peatusin, mulle tundus, et autoril on varuks mingi geniaalne puänt. Lugesin edasi, ja minu hämmeldus kasvas. Tsiteerin: "Mööduja kombel, kes küsimuseks peatus, võime lõpuks ehk kergendust tunda, et on olemas keegi, kes pillub vilja ka meie eest, nii et meil endil pole kunagi  tarvis isegi mõelda tiigritele. Mulla on aga kindlasti määratud neid mitte unustama. Viljaterade pildumine on viisiks, kuidas tiigreid alati mälus hoida. Tiigrite võimalikkus püsib elavana, säilivad ohutunne, erksus ja erutus. Vili – see on võimalus mõtelda tiigritele." 
Hämmeldus asendus kõhedusega. Mõtted läksid tondipüüdjatele ja kaugemalegi. Tahtsin hüüda: "Mis toimub?! Eestis on tiigrid ainult loomaaias ja keegi ei loobi ka viljateri!" 
Lapsena suvitasin vanavanemate juures maal. Vanaisa oli tõsine talumees, kes ei sallinud pikki pärimisi ja seletamisi. Ühel juunikuu õhtul niitis ta jänestele värsket ristikut. Seisin, pöial suus, sealsamas ja vaatasin pealt, kuidas ta seda teeb. Äkki, ma ei tea siiamaani, miks, võibolla lihtsalt sellepärast, et midagi öelda, küsisin: "Mida sa  teed?" Ilma, et ta oleks niitmist katkestanud ja mulle otsa vaadanud, ühmas taat: "Pime oled või? Lõhun kalu ja püüan puid." Kohkusin, sest arvasin, et vanaisa on mõistuse kaotanud. Siis nägin mütsinoka alt tema naervaid silmi ja kõik oli jälle hästi. 
Kui olin J. A. targutamised läbi lugenud, kujutasin ette, et mul on millegipärast vaja musta niiti. Teatavasti müüakse niiti korralikult rullile kerituna. Kui klient soovib osta niiti, siis  arvestades J. A. loogika eripära, käitub poesell nii ja mitte teisiti: kerib niidi rulli pealt maha, kogub sasipuntraks kokku ja ulatab naeratades ostjale. Kõik jääb ju samaks: niidi pikkus, värvitoon, jämedus. Ka tühja rulli pakib ta koos
sasiga kokku ja vaatab siis ostjale võidukalt silma.
 Selliseid niidimüüjaid on tohutu hulk, olen kohanud neid igal elualal. Miks inimene häbeneb, isegi kardab lihtsaid mõtteid? Kas sellepärast, et omal ajal A ja B nii raskesti pähe hakkasid? Alateadlik hirm lihtsuse kui  algelise ja odava ees? Või sellepärast, et inimese tegemine on nii labane toiming? Või sellepärast, et inimkeha füüsilise olemise lõpp on nii armetult lihtne? Sama esimene kivi, mis on sillavõlvis esimene, oli ka esimese inimese tööriist ja relv. Siis, kui  kõik veel lihtne oli. Keerulisemaks läks, kui tuli kasutusele esimene keerulisem kaugrelv – vibu. Vibu nõrk külg on see, et seda ei saa lõpmatult  pingutada – see kas katkeb või otsad puutuvad kokku.
Mis on sel kõigel vilja ja tiigritega pistmist? Täpselt sama palju kui kuulsatel maadeuurijatel Marco Polol ja Vasco Da Gamal. Esimene sonis silla võlvkaare kividest, teise nimi pandi Euroopa kõige pikemale sillale, mille ehitamisel ei kasutatud ainsatki kivi ja mille kaks otsa ei kohtu kunagi. Kui muidugi sillavaht neid otsi parajasti kokku ei nõelu ja ma seal lähedal ei seisa, et tema käest küsida: "Mida sa siin teed?" Sillavaht ei vaata mu poolegi, muudkui nõelub.  Mõne aja pärast ühmab: "Heina niidan."

Ervin Õunapuu