Juulimõlgutused
 
Tuntud määratluse järgi on realism see, kui kunst jäljendab elu, ja romantism, kui elu jäljendab kunsti. See meenus mulle, vaadates 24. juuli südaööl Haapsalus taevasse. 
Pimedas laotuses lõhkesid kerakesed, kust langes kuldvihma, ning sähvisid spermatosoidsed virmalised nagu arvutikuvaril puhkeasendis. Kogu taevas oli muutunud ekraaniks. 
Mis jäljendas siin mida? – Tegelik jäljendas liba!
Pilt oli kaunis ja lasi unustada praaliva loosungi “miljon vastu taevast”.
See seostub indiaanlaste (ja mõnede teiste traditsiooniliste eluviisiga rahvaste) potlachiga. Viimane tähendab praalivat võistlust, kes rohkem kasulikke asju (paate, nõusid, toitu ) puruks peksab või hävitada suudab. Näiteks jõukad mustlased kisuvad pidulauas särgi katki või rokkavad meelega ülikonda, et näidata – see on kukemuhv. 
Võiks arvata, et vaeses Eestis on niisugune asi ebamoraalne.
Räägitakse, et raha on inimestel vähe. 
Eesti on sel suvel kõiksugu kontsertidest  ja festivalidest küllastatud. Kellel saab midagi selle vastu olla, et kultuuri palju. Imestama paneb ainult, et kuigi enamik pileteid pole hirmkallid, maksab pääse nii süva- kui levistaaride esinemisetele kahest nelja päevapalgani. Kui raha on vähe, peaks see esmalt tunda andma sfääris, mis pole eluks esmatähtis, so. kultuuris. Kuidas on võimalik, et olukorras, kus pea kolmandik elanikkonnast elab ametlikult vaesuspiiril, on kõiksugu üritused publikut pungil? Raske uskuda, et see on üks ja sama seltskond, kes voorib ühelt ürituselt teisele. 
Võib muidugi luua endale romantilise kujutluse eestlasest, kellele kultuur on endiselt kõikse kallim, kes seepärast jätab endale viinapudeli ning naisele rinnahoidja ostmata. 
Meenub, kuidas prantsuse näitlejatar Simone Signoret käis 1950. aastate lõpul Venemaal ning oli üllatunud: poeletid on tühjad, aga kui lähed kellelegi külla, siis on laual kaaviar, balõkk, suitsuvorst, armeenia konjak ning teised hõrgutised. Seevastu Pransusmaal on poed kaupa täis, aga kui lähed külla, siis pakutakse teed ja küpsiseid.
Ametlikult olevat eestlase keskmine palk ligi 4000. Aga keegi on ometi ostnud need sajad tuhanded pruugitud autod, mis tänavaid ummistavad. Kui need masinad maksavad ka viiendiku uue hinnast – lihtne arvutus näitab, et isegi siis, kui mõlemad abielupooled peavad kahte keskmist töökohta, ei jää pärast maksude mahaarvestamist jooksvate kulutuste kõrvalt nii palju üle, et mõne aastaga nelikümmend tuhat kokku ajada. Siit karm järeldus: ametlik statistika elanikkonna varanduslikust seisundist on lootusetult väär. 
Meil kasutatakse vähe mõistet varimajandus. See viitab põrandaalustele tapamajadele ning viinatehastele. Neid on ju suhteliselt vähe. See-eest käib kõikjal igakülgne vastastikune abistamine. Kalur  müüb tuttavatele kala, metsnik toob puid, kunstnik maalib portree jne. Kõik käib käest kätte, maksuametist mööda. Milline kohutav ebateadlikkus, võiks öelda. Kas rahvas ei taipa, et kui riigikassasse laekuks rohkem makse, siis oleks ka elanike elu parem? 
See jutt ei mõju. Varsti saab kümme aastat, kui uut elu alustati. Riviinimene (Jaan Kross) näeb, et riik teda eriti ei aita, ning seepärast aitab ta end ise samal harjunud viisil nagu poole sajandi jooksul. Ei usu, et ta mõtles Haapsalu ilutulega taevasse lendava miljoni puhul, nagu sümboliseeriks see tema unistusi omariiklusest. Veel mitte. Ta on kuradima ettevaatlik!

Eesti ühiskonna keskne telg Tallinn – Tartu kaldub kõikidele juttudele vaatamata ikka rohkem ühele poole. Ainult pime võib eitada, et iseseisvunud Eestis on Tartu tähtsus vähenenud. Ja süüdi pole iseseisvus, vaid vääriti mõistetud turuprintsiip, totaalne laisser faire kultuuri- ja vaimuvallas. 
Muutunud jõuvahekorda kinnitavad andmed konkurssidest kõrgkoolidesse. Kunagine pooleldi naljanumber ja kah-kõrgkool Peda on Tartu alma materile vähemalt arvudes totaalselt  ära teinud. Esikümnes on seitse Tallinna Pedagoogikaülikooli, üks Eesti Muusikaakadeemia ning kaks Tartu ülikooli eriala.
Kuigi oli erandeid, mindi vene ajal pedagoogilisse instituuti eeskätt kahel põhjusel. Esiteks oli lihtsam sisse saada. Teiseks astusid sinna pealinna neiud, kes ei tahtnud loobuda kodustest mugavustest. Väga paljud läksid sinna ainult diplomi pärast ja nende mure oli, kuidas vältida kohustuslikku töötamist õpitud erialal.
Klassikalise nelja teaduskonnaga ülikooli mõõtu kõnealune õppeasutus muidugi välja ei anna. Samas: mis pedagoogikakool ta on, kui rahvas tungleb sinna õppima sotsioloogiat, kultuuriajalugu, haldusjuhtimist ja telerezhiid? Õige nimi oleks Humanitaarinstituut, kuid selline  on  juba olemas.
Vene ajal oli meil hea kiruda, et võim kardab Tartut, sellepärast viis ta sealt ära nii palju vaimlisi institutsioone kui võimalik. Kahtlemata oli see tõsi. Aga siingi langes võim enda seatud lõksu. See on ikka see dogmaatiline müüt igakülgsest õitsengust, millele korduvalt on juhtinud tähelepanu  Jaak Kangilaski. Õitseng nii majanduse kui vaimuvallas pidi olema kõikjal. Ka maal pidi olema kõrgkultuuri, saati siis suuruselt vabariigi teises linnas. 
Nii et täitsa tühjaks Tartut ei riisutud ning “vaim”  tegi ülejäänu.
Kuigi kõige mainekamad õppeasutused, konservatoorium ja kunstiinstituut, asusid Tallinnas, olid need väikesed. Ülikool oli eritase: mitmekülgne, suur ja vaieldamatult prestii¯ikas. Seal käimine andis inimesele eneseväärikust, laskis teistele natuke ülalt allagi vaadata. Ma ei usu, et ma seda seisundit üleromantiseeriksin. Tõsi, TÜ on praegugi ülejäänud 30 kõrgkooli kaadriga varustaja. Aga kas see on nõnda ka järgmises ja ülejärgmises põlves? 
Hämmastav on inglise filoloogia kõrge reiting. Mäletan, kuidas mu kadunud isa, kes oli inglise keele õpetaja, irooniliselt imestas: “Raisata viis aastat ainult selleks, et üks keel selgeks õppida? Seda saab ju paari aastaga muu eriala kõrvalt teha.” Tema arvas, et põhikontingent võõrfilolooge on neiud, kes tulevad endale ülikooli meest otsima. Igatahes keele saab, eriti tänapäeval, küll rutem selgeks. Inglismaa ei nõua viisat. Ju on konkursi põhjuseks lootus pääseda tulevasse euroametnike-pooldiplomatide armeesse.

Mida aasta edasi, seda rohkem on mind hakanud häirima eesti suve lühidus. Nooruses ei pannud seda nagu tähelegi. Tänavune suvi on ka erakordselt ebameeldiv. Peapõhjus on siiski eas. Aasta kui elu, sünd ja surm. Lähenev sügis seostub järjest enam varingute ja iilide, hallade ning härmatisega.  Kõige lõpus ootab aga külmuste külmus – haud. Seepärast viib mõte viimasel ajal üha sagedamini kremeerimisele – vähemasti on lõpuks oodata midagi sooja. 
Ka pole meie riik teinud midagi olulist kliima parandamiseks. Iga partei valimiseelses programmis on küll see punkt sees olnud, aga valimiste järel on see kiiresti ununenud. 

Mihkel Mutt