|
Juulimõlgutused |
Tuntud määratluse järgi on realism see, kui kunst jäljendab
elu, ja romantism, kui elu jäljendab kunsti. See meenus mulle, vaadates
24. juuli südaööl Haapsalus taevasse.
Pimedas laotuses lõhkesid kerakesed, kust langes kuldvihma, ning sähvisid spermatosoidsed virmalised nagu arvutikuvaril puhkeasendis. Kogu taevas oli muutunud ekraaniks. Mis jäljendas siin mida? – Tegelik jäljendas liba! Pilt oli kaunis ja lasi unustada praaliva loosungi “miljon vastu taevast”. See seostub indiaanlaste (ja mõnede teiste traditsiooniliste eluviisiga rahvaste) potlachiga. Viimane tähendab praalivat võistlust, kes rohkem kasulikke asju (paate, nõusid, toitu ) puruks peksab või hävitada suudab. Näiteks jõukad mustlased kisuvad pidulauas särgi katki või rokkavad meelega ülikonda, et näidata – see on kukemuhv. Võiks arvata, et vaeses Eestis on niisugune asi ebamoraalne. Räägitakse, et raha on inimestel vähe. Eesti on sel suvel kõiksugu kontsertidest ja festivalidest küllastatud. Kellel saab midagi selle vastu olla, et kultuuri palju. Imestama paneb ainult, et kuigi enamik pileteid pole hirmkallid, maksab pääse nii süva- kui levistaaride esinemisetele kahest nelja päevapalgani. Kui raha on vähe, peaks see esmalt tunda andma sfääris, mis pole eluks esmatähtis, so. kultuuris. Kuidas on võimalik, et olukorras, kus pea kolmandik elanikkonnast elab ametlikult vaesuspiiril, on kõiksugu üritused publikut pungil? Raske uskuda, et see on üks ja sama seltskond, kes voorib ühelt ürituselt teisele. Võib muidugi luua endale romantilise kujutluse eestlasest, kellele kultuur on endiselt kõikse kallim, kes seepärast jätab endale viinapudeli ning naisele rinnahoidja ostmata. Meenub, kuidas prantsuse näitlejatar Simone Signoret käis 1950. aastate lõpul Venemaal ning oli üllatunud: poeletid on tühjad, aga kui lähed kellelegi külla, siis on laual kaaviar, balõkk, suitsuvorst, armeenia konjak ning teised hõrgutised. Seevastu Pransusmaal on poed kaupa täis, aga kui lähed külla, siis pakutakse teed ja küpsiseid. Ametlikult olevat eestlase keskmine palk ligi 4000. Aga keegi on ometi ostnud need sajad tuhanded pruugitud autod, mis tänavaid ummistavad. Kui need masinad maksavad ka viiendiku uue hinnast – lihtne arvutus näitab, et isegi siis, kui mõlemad abielupooled peavad kahte keskmist töökohta, ei jää pärast maksude mahaarvestamist jooksvate kulutuste kõrvalt nii palju üle, et mõne aastaga nelikümmend tuhat kokku ajada. Siit karm järeldus: ametlik statistika elanikkonna varanduslikust seisundist on lootusetult väär. Meil kasutatakse vähe mõistet varimajandus. See viitab põrandaalustele tapamajadele ning viinatehastele. Neid on ju suhteliselt vähe. See-eest käib kõikjal igakülgne vastastikune abistamine. Kalur müüb tuttavatele kala, metsnik toob puid, kunstnik maalib portree jne. Kõik käib käest kätte, maksuametist mööda. Milline kohutav ebateadlikkus, võiks öelda. Kas rahvas ei taipa, et kui riigikassasse laekuks rohkem makse, siis oleks ka elanike elu parem? See jutt ei mõju. Varsti saab kümme aastat, kui uut elu alustati. Riviinimene (Jaan Kross) näeb, et riik teda eriti ei aita, ning seepärast aitab ta end ise samal harjunud viisil nagu poole sajandi jooksul. Ei usu, et ta mõtles Haapsalu ilutulega taevasse lendava miljoni puhul, nagu sümboliseeriks see tema unistusi omariiklusest. Veel mitte. Ta on kuradima ettevaatlik! Eesti ühiskonna keskne telg Tallinn – Tartu kaldub kõikidele
juttudele vaatamata ikka rohkem ühele poole. Ainult pime võib
eitada, et iseseisvunud Eestis on Tartu tähtsus vähenenud. Ja
süüdi pole iseseisvus, vaid vääriti mõistetud
turuprintsiip, totaalne laisser faire kultuuri- ja vaimuvallas.
Mida aasta edasi, seda rohkem on mind hakanud häirima eesti suve
lühidus. Nooruses ei pannud seda nagu tähelegi. Tänavune
suvi on ka erakordselt ebameeldiv. Peapõhjus on siiski eas. Aasta
kui elu, sünd ja surm. Lähenev sügis seostub järjest
enam varingute ja iilide, hallade ning härmatisega. Kõige
lõpus ootab aga külmuste külmus – haud. Seepärast
viib mõte viimasel ajal üha sagedamini kremeerimisele – vähemasti
on lõpuks oodata midagi sooja.
Mihkel Mutt
|