Messe nüid saab? – Messe ikka saab
 
Lutsu Vähkmann kuuleb, kuidas Valges saalis keegi hüüab: “Selle operatsiooniga kaotasin ma kaks ja pool miljonit, aga see on mulle nagu hane selga vesi – ma ei võta heligi sisse.” Nüüd on ka teised hakanud rääkima, et meie juhtidele ja poliitikutele mõjuvad krahhid ja katastroofid nagu hane selga vesi. Mõned on eeskujuks toonud jaapani äri- ja pangajuhte, kes teevad harakiri või lähevad restorani nõudepesijaks. Tõesti, meil ei tee keegi millestki välja, ei politsei lõplikust haihtumisest ega Maapanga kinnimaksmisest, ei omavolilisest vabaduse võtmisest ega bürokraatiast, ei ajalehtedest ega avalikust hukkamõistust. 
Tulevad pähe igasugu mõtted: kas tõesti on nende isikute taga mingisugune käsi, kes soovib meid teiste ja enda silmis kompromiteerida? Et au ja häbi õõnestamine on kellegi tellitud? 
Või – kas on kõik see “orjaaja” ja okupatsiooni geneetiline mälu, millest polegi pääsu? Eksistentsi pärast pidevalt mures olnud, pidevalt kokkuleplusele läinud  rahvas on  muutunud mingiks libuks! Ei mingit passionaarsust! 
Teisalt on  juba ammu räägitud, et kui eestlased oleks alati võidelnud, vallutajatele vastu astunud, poleks neid praegu enam olemas. On kiidetud visa paindlikkust, madalama kui maarohu kavalust, ja Emajõge, mis viib oma veed kaldapajude alt läbi – ikka tasa ja targu, kuid mis pole argus. See defaitistlik teooria ja kompromissi kui paratamatuse ülistamine on meie vaimuelu ikka ilmestanud. Loomulikult on tegemist kangelaslikkust eitava ebameeldiva filosoofiaga, mis ei vasta ühelegi  romantismi ja heroismi klauslile, mida lääneilm vähemalt teoreetiliselt, lipukirjades (ja ehk suurelt osalt ainult neis, kuid ikkagi) on kõrgelt hinnanud. Kogu maailm teebki nii, siis ei ole heaks kombeks sellega hüpata. Enda orirahvaks nimetamine ei ole asi, millega rahvusvahelistel koosviibimistel välja tulla. Seal kiidavad ju kõik oma vankumatust ja igavest ideaaliigatsust. Tihti oleme isegi oma lömitamise vastu välja astunud, tulevad pähe Johannes Aavik, Märt Laarmann ja Einar Laigna (vastavalt nende kirjutised "Eestlaste rahvustunde nõrkusest", "Orirahvas" ja "Mulle ei meeldi orjameelsus").
Muidugi on olemas hoopis võimalus, et pealispinnal on meil olemas nii idealistid kui ka pragmaatikud, õilsad ja sulid, kuid et oma sügavamas kollektiivses alateadvuses olemegi sellised "kulgejad", nagu erineval kombel ja erineva nurga alt on vihjanud Loorits, Masing, Luiga ja Kaplinskigi. “On mes on”, “ia, et niigi läits”, ja “mes lännü, see lännu” korduvad eelpoolnimetatud Lutsu teostes pidevalt. Tõesti, kas pole omamoodi taoistlik dialoog, mis pealkirjas ära toodud? Venitamine ja eks-me-näe-suhtumine on meile mingisuguseks arhetüübiks. Ka selles, et Paunvere väljanäitus on alati juba toimunud, kui jaole saadakse, on midagi liigutavat ja sooja. Öeldakse etteheitvalt: "Oh sa lambapia!" ja kõik. 
Kuigi mulle endale on arvatavasti sisse kasvatatud räpast kavalust ja võigast argust, on minuski kindlasti  midagi ktoonilisemat. Ehkki  ma ei kannata lõputut virisemist stiilis "ah, kõik on meil perses" või "mis mina siin parata saan", ei kujuta ma ka hästi ette, et Eesti riigi elu äkitselt ja meelivapustavalt dramatiseeruks. Et minister laseb soolikad välja. Et tänavaliiklus muutub rüütlite kavalkaadiks. Et eksinud kindralid lasevad end hetkeks kabinetti sulgudes isa püstolist maha. Et kuritegelikud pankurid pihivad televisioonis. Et poevargal raiutakse käsi otsast. Et aedlinna tänavaheerosed kogunevad ja moodustavad röövlivastase armee. Et politseinikud hakkavad vanamutte üle tee aitama. Ütleme ausalt: kui meil toimuks õilsuse ja rüütellikkuse äkkinvasioon, hakkaks kuidagi imelik. Tekiks tunne, et see on midagi võõrast ja imporditut, et see ohustab meie rahvuslikku identsust. Kas me ei peaks siiski ohverdama mõne läänepärase pingutatud ideaali, kui ta meile ikka tõesti ei sobi?
Kui juba praegugi mõjuvad paljud “ prominendid” oma aiapidudel mingisuguste kloonide või tulnukatena, kes pole naisest sündinud, siis on põhjust arvata, et tuhanded kramplikult õilsad, jõuliselt vaprad ja meeleheitlikult ausad inimesed tekitaksid äkki korraga tänavale ilmudes veel suuremat õõva.
Arvatavasti ei ole mõtet loota meie rahva suurt hingelist ümbersündi. Nüüd sisse toodud kapitalism annab Emajõele veel suuremad võimalused kaldapajude all tasa ja targu midagi läbi viia. Kuid on üks tee. Lutsu Roosi teab piiranguid, hoiatades ikka: "Vaata ku viivad veel vangi." Ilmselt võiks meie kui võimukuuleka, laisa, küünilise  ja iseka rahva elu ja olu reformida karmid ja täpsed seadused iga asja kohta. Ainult kes neid teeks? Poliitikud peavad omavahel lutsulikku dialoogi: “Justku vana tola!” – “Ise oled tola!” – “No ei ole noh!” Need mõned seadusetegijad! Ehk tuleks kutsuda tegijaid mujalt?

Mati Unt